7. mail tähistas Tallinnas Mustpeade majas oma viiendat sünnipäeva kammerkoor Vox pUNT. Kollektiivi kunstiline juht on Patrik Sebastian Unt ning kontserdil tuli esiettekandele tema 16-osaline uudisteos “Ajatiib” kammerkoorile, sopranile ja keelpilliorkestrile. Vox pUNTi ja projektiorkestri kõrval astus solistina üles sopran Maria Listra.
Vox pUNT on 2021. aastal Tartus tegevust alustanud kollektiiv, mille dirigent ja kunstiline vedur on Patrik Sebastian Unt. Oma tegutsemisaja jooksul on Vox pUNT jõudnud nii mõndagi: antud on mitmeid kontserte nii iseseisvalt kui koostöös teiste kollektiividega, osaletud konkurssidel ning välja antud ka debüütalbum “Und nägin maailmast”. Vox pUNT on oma missioonina sõnastanud soovi esitada sellist koori- ja kammermuusikat, mida koorikontsertidel tihti ei kuule. Arvestatav roll ansambli repertuaaris on ka Patrik Sebastian Undi loomingul. Nagu nimestki välja tuleb, seob koosseisu lisaks ühistele kunstilistele püüdlustele ka tugev sõprus ja üheskoos moodustataksegi üks punt, kellega koos musitseerimisest rõõmu tuntakse.
Koori sünnipäevaks loodud uudisteos “Ajatiib” on muusikaline mõtisklus loodusest ja kodutundest. Tekstide autor on Alide Soopõld-Saar, Undi vanavanaema vennanaine, kes 1940-ndatel Rootsi pages ja seal kaks luulekogu välja andis. Luuletuste toel kujuneb helitöös välja kaks ajalist mõõdet: aastaring ja inimese elukaar. Tekstides peegeldub siiralt nostalgiline vaade oma noorusajale kodumaal, mille vahele on pikitud romantilised looduskirjeldused.
Teos algas kevadest. Viiulitel kõlanud flažoletid matkisid linnuhääli, muusikas oli selgelt tuntav kevadine tärkamine. Helged looduskirjeldused vaheldusid isiklikumate jutustustega, kuid kõike saatis kohati isegi naiivselt mõjuv heakõlalisus. Maria Listra oli teoses suuresti mälestuste kandja, see, kes avas tekstide isiklikku vaadet. Terve kontserdi vältel oli Listra esitatavaga tugevas kontaktis ja toimetas sõnumi selgelt publikuni. Vox pUNT oli mahedakõlaline ning haakus sujuvalt nii omavahel kui orkestriga.
Suve osa algas tempoka heatujulise valsiga (“Suvi tuleb”), jätkates stilistiliselt varasemaga küllaltki samas suunas. Mõneti mõtlikum “Kodu heli” tõi esmakordselt kokku nii solisti, koori kui orkestri, mõjudes pisut nagu mõne muusikali lõpulugu. Järgnenud “Suve palg” ja “Suve järelkaja” kätkesid küll varasemast enam dünaamilisi kontraste, kuid jäid siiski duurhelilaadi, säilitades autorile omase romantilise kõlamaailma. Huvitavamate kompositsioonivõtetena jäid kõrva keelpillide lahtistel keeltel mäng ning üksikut lindu meenutav vioolasoolo.
Sügis saabus igatseva mõtisklusega (“Igatsus”), mis andis taaskord sõna solistile ja viis kuulajad minategelase mälestuste radadele. Järgnes teose nimiosa “Ajatiib”, mis mõjus kulminatsioonina. Keelpillide mõneti vaoshoitud pizzicato’st kasvasid kiiresti välja tundelisemad legato-liinid, särada said nii solist kui koor ning ka harmooniline plaan näis varasemast mitmekesisem. Küll aga tekkis mõte, et ehk saabus kulminatsioon pisut vara, sest esitada jäi veel kuus osa. “Sügis” algas heliefektiderikka tormiga, kuid liikus ruttu taas klassikalise kõlapildi juurde. “Ilus sõna” tõi aga juba selgelt tagasi teose esimese poole nostalgilise hõngu, viies mõtted Raimond Valgre loomingu ja eesti varase jazzi juurde.
“Tali koduõues” ja “Unelmad” pakkusid veel viimaseid kontrastseid hetki, peatudes esimest korda kogu teose vältel pikemalt mollhelilaadis ning andes kammerkoorile võimaluse demonstreerida oma dünaamilist rikkust ja paindlikkust. Osaline repriis “See oli siis II” valmistas oma veidi nukrameelses lihtsuses juba lõppu ette ning lõpuosa “Lumi” võttis sujuvalt kokku kõlanud muusikalised ja tekstilised mõtted.
Patrik Sebastian Undi teos “Ajatiib” on mõtteline ja stilistiline tervik, mis väljendab nii muusikas kui tekstis väga konkreetse ajastu vaimu. Helitööd kannab intensiivne nostalgia ja romantiline meelelaad. Lähim visuaalne vaste sellele võiks olla näiteks Ludvig Oskari maastikumaalid. Kohati mõjus kõik ehk liigagi “magusana”, aga samas tõi see esile Alide Soopõld-Saare loomingu südamlikkuse ja sügavuse. Vox pUNT tähistas oma sünnipäeva igatahes väga kvaliteetse esitusega ning loodetavasti on neil ees veel palju põnevaid projekte. Tuult (aja)tiibadesse!
