On tore, et Eesti jazzi üht kauaaegset tugisammast peetakse meeles ka pärast tema lahkumist taevastele helimaastikele. Maised muusad Ivi Rausi, Helin-Mari Arder ja Liina Saar on Valter Ojakääru viiside hulgast noppinud nii tuntud kui ka vähem kuuldud laule ning riietanud need oma maitse järgi üsna kaasaegsesse rüüsse, samas klassikule liiga tegemata. Ju vist sellepärast tundub see plaat kuulates kuidagi vahetum, isiklikum kui mõnigi varasem Ojakääru loomingut sisaldav album.
Laulude uued kuued annavad huvitavat infot tõlgendajate maitse ja isiklike eelistuste kohta. “Mäng” Liina Saare esituses kõlab justkui lauluna mõnda aega tagasi tegutsenud ansambli Ajavares repertuaarist. Helin-Mari Arder on oma bossanoovalembuses pannud paar valssi õõtsuma Ladina-Ameerika rütmides. Ivi Rausi päästab “Vana maja” hingeellu sisse elades valla oma vabaimpro tulevärgi, maabudes laulu keskosas siiski natuke liiga turvalisele territooriumile. Minu meelest oleks see kummituslikult alanud lugu võinud tõlgenduse terviklikkuse huvides olla otsast otsani kiiksuga.
Kuulates jäin tekstidega kaasa mõtlema ja imetlema helilooja oskust leida üles sügavuti minevad ja tähendusrikkad värsid. Teksti poolest üks läbinägelikumaid on “Mäng” Leelo Tungla sõnadele. Nõukaaja heliloojana on Ojakääru loomingu tundlikum pool olnud kaua aega optimistlike laulukeste varjus. Ilmekad näited sellest on “Uus paat” ehk “Rannakolhoosis” ja “Tihemetsa Tiina”, mida siiani hästi teatakse. Plaadile “Aitäh, Valter Ojakäär!” jäädvustatud laulud on kardetavasti varasemast tuttavad vaid vähestele. Seda enam tasub album osta ja läbi kuulata, kasvõi lugupidamisest Eesti muusika kullafondi kuuluva autori vastu, kelle 95. sünniaastapäevaks käesolev kogumik valmis.
