Josmarine’i igati tore kihiline debüütalbum viib oma avapaladega mitte niivõrd üheksakümnendate esimese poole sinisilmse souli radadele, vaid hoopis enam-vähem sama perioodi majanduskriisis vaevlevasse Bristolisse, kus tõstsid pead bändid, kes defineerisid hiljem trip-hop’i. “Absence” on DNA poolest rohkem tundlik soul või suitsune jazz, kuid temas on midagi võrgutavat ja omamoodi tumedat nagu film noir’is. Bluesi ja rocki leiab tegelikult ka, kui otsida. XXI sajandil on siltide (eriti stiilisiltide) kleepimine võrdlemisi tänamatu tegevus ja Josmarine’i puhul ei tahaks seda ette võtma hakata, kuid kindlasti on lauljataril maitsekad eeskujud ja mõjutajad, kes on pannud ühest küljest paika nii kujundid kui ka reeglid, kuid on samas jätnud vabaduse nendega mõnuga mängida.
Josmarine ilmus üsna ootamatult välja tänavu mais singliga “Red Light”, millele järgnes augustikuu keskel ilmunud debüütalbum “Absence”. Midagi taolist olen ma meie toredal ja kirjul muusikaskeenel ammu oodanud. Plaadil musitseerib trio, kuhu kuuluvad laulja ja lugude autor Joanna “Josmarine” Prääts, kitarrist Pärtel-Peeter Pere ja kitarrist-klahvpillimängija Jakob Juhkam. Album on ilmselgelt rajatud Joanna isiksusele ja vokaalile, keda võib võrrelda Marju Kuudiga (ehk Maryn E. Coote’iga), kelle ekstravagantsus, anne ja julgus eksperimenteerida kumavad kas teadlikult või alateadlikult ka selle plaadi muusikas vastu.
Kui korraks põigata soul- ja jazzmuusikute manu, kellega Josmarine vaieldamatult kõige rohkem hingesugulust tunneb, siis nendest kõige andekamate puhul domineerib kaks äärmust – pöörane egoism või haiglane enesevihkamine. Mõlemad teevad omajagu nõutuks. Josmarine on õnneks äärmustest vaba, kuid see ei tähenda, et album pole kirglik või produktsioon nutikas. Pigem vastupidi. Plaadi plussideks on julgus ennast proovile panna, võltsimatu emotsionaalsus ning lugude üsna keerukas ja põnev tekstuur, mis avaldub üllataval kombel päris kuulajasõbralikul moel. Tasub veel kord mainida Eesti läbi aegade üht võimsaimat souli- ja jazzileedit Marju Kuuti, kes pole tegelikult kunagi võtnud midagi ette selleks, et võimalikult paljudele meeldida, vaid ajanud ikka oma rida. Siin albumil on sellist gruuvi ja vabameelset vibe’i, mis talle ilmselt meeldiks.
