Grifoon ja šansoon. Sadamasild / Sadamasild

“Grifoon ja šansoon” on plaat, kus lood kulgevad ladusalt. Vahest liigagi, ja enne kui aru saad, ongi laulud läbi kuulatud. Esimese korraga ei jäänud küll midagi meelde. Proovisin siis teise korra veel. Marek Sadam on piisavalt kaua lavalaudu tallanud ja võibolla on laulmine talle lihtsalt meeldivaks harjumuseks saanud. Ikka leidub keegi, kes tahab kuulata. Otsisin tema uuelt plaadilt iseloomu, mingit isikupärast tervikut, aga vist ei leidnud. Kuulates tundus, nagu mängiks mingi Jääääre ja Justamendi vahepealne bänd, neljanda-viienda loo puhul sain aru, et tekstikirjutajal on inspiratsioon otsa saanud ja ta lükib sõnu niisama üksteise järele ritta. Tegelikult võis seda kahtlustada juba plaadi ava- ja ühtlasi nimiloo puhul, sest “Grifoon ja šansoon” tundus üsna otsitud sõnapaari ja pealkirjana. Tõsisemalt häirima hakkas see justkui kõigest ja ei millestki vestmine siis, kui laulus “Annan vabaks” tulid jutuks “seitse päikest, viisteist kuud”. Marek Sadama viisi ja tekstiga “Sina jää” osutus teretulnud vahelduseks, sest kõlas eelmistest lugudest sootuks erinevalt. Tundus, et see vanaemale mõeldes kirjutatud laul tuli südamest. Edasi läks kahjuks kõik vanaviisi, lepase reega ja justkui muuseas. Natuke igav hakkas, üheksandas loos nentis juba autor isegi, et “kõik jälle kordub”. Eks see plaat sobib rohkem mingi muu tegevuse taustaks või autos kuulamiseks.