Pärnu muusikafestival pani muusikuid ja kuulajaid imetlema loodusest inspireeritud eri ajastute muusikat – nii muusikaloo tähtteoseid, vähem tuntud palu kui ka nüüdismuusika esiettekandeid Tõnu Kõrvitsalt, Märt-Matis Lillelt, Liisa Hõbepappelilt ja Evelin Sepparilt. Eesti Festivaliorkestrile kirjutatud Seppari teose “Tulv” esiettekanne 17. juulil viis mõtted sellele, et muusika ise on justkui võimas loodusjõud. See haarab oma vooluga kaasa maailmatasemel orkestrite silmapaistvamaid mängijaid, kontsertmeistreid, orkestrirühmade juhte, soliste, noori andekaid muusikuid ja dirigente ning toob nad kõik kokku Pärnusse, kus võib sündida tõeline muusikamüsteerium.
Festivali avakontsert “Loodusjõud” kehastas üht selle keskset ideed – anda noortele muusikutele võimalus kogeda muusika loomist rahvusvahelises keskkonnas tipptasemel juhendajate käe all. Järvi Akadeemia sümfooniaorkester, kuhu kuuluvad akadeemia noored muusikud, esitas maestro Neeme Järvi juhatusel Eesti, Tšehhi ja Norra sümfoonilise repertuaari loodusteemalisi teoseid: Elleri sümfoonilise poeemi “Koit” ja sümfoonilise hetke “Videvik”, Dvořáki kontsertavamängu “Looduses”, Smetana sümfoonilise poeemi “Vltava”, Griegi pala “Kevad” ning Fibichi sümfoonilise poeemi “Videvik”. Teoseid ühendas lisaks mõttelisele kaarele koidust videvikuni rahvusromantiline koloriit ja armastus kodumaa looduse vastu. Need on loodud ajal, mil väikesed rahvad alles kujundasid oma kultuurilist identiteeti ning looduse tunnetusest sai selle üks olulisemaid kandjaid ja väljendusviise. Nii avaldub ka muusikas iga maa looduse omapära: Eesti vaikne avarus lõpmatu horisondiga ja aeglaste valguse üleminekutega, Tšehhi voolavate jõgede, metsade ja küngastega maastik ning Norra kontrastne loodus fjordide, mägede ja koskedega. Looduspildid joonistusid noorte muusikute esituses suure tundlikkusega, eriti arvestades lühikest prooviperioodi. Õnnestumise taga oli kindlasti dirigendi muusikaline kujutlusvõime, mille najal kujundati iga teose ja kogu kava dünaamiline areng, orkestrivärvide tasakaal, tempode kulg ja muusikaline hingamine. Romantiline meloodika avaldus oma loomulikus ilus, vabana liigsest pateetikast ja edevast sentimentaalsusest. Mängus oli tunda innukust ja nooruslikult pulbitsevat energiat, mida dirigent oskas ohjata, koondada ja vallandada tõeliselt mõjuvates kulminatsioonides. Eriti köitvalt kõlasid kava tantsulisemad osad, mille karakterit võimendas ka mängijate (eriti kontsertmeistri Mila Chichoni) muusikale allutatud loomulik kehakeel.
Avakontserdil hakkas silma veel kaks joont, mis saatsid kogu festivali. Esimene neist oli orkestri antifooniline asetus (antiphonal seating), kus I ja II viiulirühm paiknevad vastastikku, kontrabassid istusid I viiulite taga ning tšellod ja vioolad keskel. Selline paigutus oli Euroopas tavapärane XVIII ja XIX sajandil, enne kui selle tõrjus suurel määral kõrvale tänapäeva Eesti kontserdisaalides enam levinud nn Ameerika asetus. Antifooniline paigutus loob selgema ja avarama kõlapildi ning toob eriti hästi esile I ja II viiulirühma dialoogi ja polüfoonilise faktuuri. Nii liikusid Smetana “Vltavas” voolavad motiivid ühelt viiulirühmalt teisele ja jõe vool oli sõna otseses mõttes üle lava kuulda. Teise joonena täheldasin dirigentide hoolivat, isalikult toetavat suhtumist orkestrantidesse ja solistidesse. See lõi sooja ja usaldusliku õhkkonna, mis soodustas muusikute loomingulise potentsiaali avanemist ning suurendas ka publiku kuulamisrõõmu.
Järvi Akadeemia dirigendid andsid kokku viis kontserti, neist kolm toimusid festivali eelmänguna Tallinnas. Eriti huvitav oli jälgida, kui erinevad olid noorte dirigentide lavaline energia, dirigeerimislaad, töö detailidega, loomulikkus ja spontaansus. Kuigi õppetöö ametlik nimetus on dirigeerimise meistriklass, on kursusele pääsemine sisuliselt tugeva konkurentsiga rahvusvaheline konkurss – tänavu valiti 223 kandidaadi seast välja vaid 20 osalejat. Kõik aktiivsed dirigendid said end proovile panna kursuse esimese etapi kontsertidel Tallinnas, kuid gala- ja lõppkontserdi dirigendid selgusid alles päev enne esinemist. Kõige edukamad osalejad astusid publiku ette kolmel korral. Eriti paistsid silma Tania Mazzetti, Gabriel Pernet, Kacper Staniak, Kaur Pennert, Kasper Joel Nõgene ja Claudia Jablonski, kes dirigeerisid mõlemal Pärnu kontserdil. Erandkorras pääsesid kontserdilavale ka kolm silmapaistvat õpilasosalejat – Nandingua Bayarbaatar, Benjamin Lerman ja Wojciech Terech –, kellest kaks esimest dirigeerisid ka Pärnu galal. Muljet avaldas meistriklassi osalejate professionaalne taust. Paljud neist on juba tegutsevad dirigendid, kes otsivad oma karjääris järgmist arengusammu.
Rahvusvaheline muusikaajakirjandus, näiteks Bachtrack ja The Arts Desk, käsitlebki Järvi Akadeemia kontserte paigana, kus võib näha järgmise põlvkonna andekaid kutselisi dirigente. Etteasteid jälgivad tähelepanelikult muusikaagentuurid, orkestrite kunstilised juhid, mänedžerid, dirigendid ja kriitikud. Seetõttu võib tugev esinemine Pärnus paljude noorte dirigentide jaoks olla sama oluline saavutus kui edu mõnel rahvusvahelisel konkursil. Kõige sügavama mulje jättis siinkirjutajale Järvi Akadeemia lõppkontserdil Gabriel Pernet (Šveits), juhatades Liszti sümfoonilist poeemi “Mazeppa”. Dirigendil õnnestus suurepäraselt allutada korduvad rütmilised motiivid ja meloodilised fraasid pikkade sümfooniliste kaarte arenguloogikale. Vaatamata katkematule galopilikule liikumisele hingas faktuur vabalt, iga repliik elas ja meloodilised aktsendid kõlasid maitsekalt. Hea tasakaal keelpillide ja puhkpillide vahel ei lasknud muusikal muutuda raskepäraseks. Poeemi marsilik triumfaalne lõpufaas kõlas võimsalt, kuid pigem elegantselt kuninglikult kui militaarselt. Siinkohal väärib märkimist, et Järvi Akadeemia ja Paavo Järvi 2021. aastal loodud Zürichi Tonhalle orkestri Dirigentide Akadeemia moodustavad üheskoos rahvusvahelise mentorlussüsteemi, mis võimaldab noorte dirigentide arengut suunata ja jälgida mitme aasta vältel.
Täiesti eriliseks kogemuseks kujunes Kristjan Järvi ja Nordic Pulse’i muusikaline rännak pealkirjaga “Pööripäev”. Vältides laval toimunu ja sõnalise narratiivi ümberjutustamist või arutelu, kuivõrd selline vorm sobib akadeemilisse kontserdisaali, mõtisklen pigem selle üle, kuidas niisugune kontsert-vaatemäng sünnib. Tegemist on kahtlemata hoopis teistsuguse muusika loomise viisiga kui see, mida tavapäraselt sümfooniakontsertidel kogeme, ning teistsuguseks muutuvad ka dirigendi roll ja tema väljendusvahendid. Improvisatsioonikontserdid, rütmimuusika jämmid, häppeningid ja live ambient’i etteasted ei ole muusikamaailmas iseenesest uudsed nähtused. Kuid see, et nende väljendusviiside sulamisse on põimitud kammerorkester ning kogu protsessi juhib sümfoonilise suurvormi dramaturgiline loogika selle pinge, kulminatsioonide ja vaibumistega, on ainulaadne ja mõjuv. Publiku ees (ja ühel hetkel ka kuulajaid kaasa laulma tõmmates) sündis kollektiivse autorlusega mitut kunstiliiki ühendav suurvorm, mille kontseptsiooni autor ja dramaturg on Kristjan Järvi. Laienenud on ka tema roll dirigendina, tema käežestid mõjutasid kohati ka muusika helikõrguslikku kulgu ja faktuuri kujunemist. Ambient-elektroonika, neoklassika, minimalismi ja filmimuusika mõjutustega autorite (East Forest, Jon Hopkins, Max Cooper, John Metcalfe, Moby jt) loomingust lähtuvad remiksid põimusid soundpainting-joontega[1] improvisatsiooniliste üleminekutega voolavateks helimaastikeks. Muusikat ei mängitud noodist, vaid iga laulja ja pillimees muutus ise kaasloojaks ning dirigent kogu loomingulise protsessi kujundajaks.
Festivali mentorlusprogrammi uue algatusena oli kogu ürituse üks emotsionaalsemaid õhtuid pühendatud noortele andekatele solistidele. Nende partneriks oli Paavo Järvi juhatatud Eesti Festivaliorkester, kelle tundlik musitseerimine, paindlik ansamblitunnetus ja välkkiire reageerimisvõime lõid noortele solistidele turvalise, ent samal ajal inspireeriva loomingulise keskkonna. Tähe-Lee Liiv andis Mendelssohni 1. klaverikontserdile g-moll poeetilise, laulva ja siira kõla, vältides igasuguseid väliseid efekte. Koos orkestriga kujunes teosest nooruslikest tunnetest jutustav tervik, milles vaheldusid tormakad puhangud, peenetundeline lüürika ja mänguline elurõõm. Noor prantsuse talent, harfimängija Anaëlle Tourret tõi publiku ette Händeli harfikontserdi B-duur, mis on üks maailma varasemaid säilinud kontserte sellele pillile. Virtuoossuse kõrval iseloomustavad Tourret’ mängu voolav ja nüansirikas fraseerimine ja peen kõlavärvitunnetus. Tõstaksin esile ka tema erakordse ansamblitunnetuse ja oskuse sulandada oma pilli kõlamaailm orkestri helipildiga, kaotamata seejuures oma tugevat isikupära. Lisaks Händeli kontserdi värskele tõlgendusele saime nautida Anaëlle Tourret’ mängu nii Eesti Festivaliorkestri koosseisus kui ka galakontserdil Raveli impressionistlikus ansambliteoses “Introduktsioon ja allegro” harfile, flöödile, klarnetile ja keelpillikvartetile, mis tõi ilmekalt esile tema avara stiilitunnetuse eri ajastute muusika esitamisel. Hiinas juba varasest east erakordse talendina tuntud hongkongi viiuldaja Paloma So oli kutsutud esitama üht viiulirepertuaari tehniliselt ja dramaturgiliselt nõudlikumat teost, Sibeliuse viiulikontserti. 20-aastase viiuldaja tehniline tase, tämbri dramaatiline intensiivsus ja võime kanda välja selle suure sümfoonilise haardega teose areng mõjusid hämmastavalt küpsena. Välisajakirjanduses märgiti siiski, et tema kunstiline jutustamisoskus on alles kujunemas – teda iseloomustati eelkõige erakordse virtuoosina, kellel on veel avastada Sibeliuse muusikalise maailma nüansse ja sügavamaid jutustavaid kihte. See tekitas huvi tema esitust festivali TV-s uuesti kuulata ja partituuriga jälgida. Esmamulje mitte ainult ei kinnistunud, vaid süvenes veelgi. Võibolla on Sibeliuse maailma mõistmiseks arenguruumi meil kõigil, sest iga uus kohtumine tema muusikaga avab uusi sügavusi.
Traditsiooniliselt on festivali kavas nüüdismuusikat. Saime kuulda Pärdi “Für Lennart in memoriam” (2006) Järvi Akadeemia Sinfonietta esituses noorte dirigentide juhatusel. Esimest korda kõlas Eesti publiku ees Philip Glassi topeltkontsert viiulile ja tšellole (2010). Kristīne ja Margarita Balanase (Läti) ning Eesti Festivaliorkestri mängus võlus duo partnerite teineteisemõistmine ja tihe lavaline kommunikatsioon. Eesti Pillifondi kavas “Juured ja maastikud” domineeris eesti muusika: kõlasid Tormise “On hilissuvi” keelpilliorkestri seades (2009), Tõnu Kõrvitsa “Öömuusika” (2025) ning juba klassikaks saanud Räätsa kontsert kammerorkestrile (1961). Kuulamis- ja avastamisrõõmu pakkusid ka Järvi Akadeemia õpilaste flöödiansambel koos oma õpetaja André Cebrián’iga, kes esitasid Eugène Bozza pala “Très modéré” (1979), Teele Lehtpuu (vibrafon) ja Karl Martin Tombaku (marimba) esituses kõlas David Friedemani “Carousel” (1985).
Ka eesti nüüdismuusika esiettekanded on kujunenud festivali üheks tunnusjooneks. Tänu Paavo Järvi loodud Eesti Festivaliorkestri rahvusvahelisele tegevusele ei piirdu koostöö heliloojatega enam üksnes Pärnuga. Orkester on viinud eesti nüüdismuusikat mainekatele lavadele üle maailma ja avanud sellele tee partnerluseni ühe Euroopa mõjukama klassikalise muusika plaadifirmaga Alpha Classics, mis on välja andnud juba kuus Eesti Festivaliorkestri albumit. Ka tänavused esiettekanded avasid isikupäraseid helimaailmu, mis vääriksid tutvustamist palju laiemale rahvusvahelisele publikule.
Tõnu Kõrvitsa kontsert vioolale ja orkestrile “Salaaed” on autori üks mahukamaid sümfoonilisi teoseid. See on traditsioonilisemat laadi orkestrikäsitluse ja suurepärase vormitajuga kaunis teos, milles leidub nii meloodilist ilu kui ka värvikate harmooniate ja tämbrite võlu. Helilooja valdab orkestri võimalusi suurepäraselt, eriti mõjuvad ja värviküllased on täiskõlalised orkestrikulminatsioonid. Amihai Groszile loodud väljendusrikas vioolapartii võimaldab avada pilli kõlamaailma nii tehniliste võimaluste kui ka karakteriloome poolest väga mitmekülgselt.
Liisa Hõbepappeli orkestriteos “Piove” (“Sajab vihma”), inspireeritud itaalia poeedi Giuliano Scabia luuletusest, on filosoofilise alltekstiga monoliitne ja terviklik helimaaling. Orkestri tämbrid on allutatud looduse stiihia kujutamisele, luues pikki helimasside laineid. Nende taustal avaneb kuulajal võimalus mõtiskleda inimese, looduse ja universumi üle – samamoodi nagu Scabia luuletuses.
Eksistentsiaalsete teemadega tegeleb ka Märt-Matis Lille kontsert flöötidele “Towards the Bottomless Sea” (“Põhjatu ookeani poole”). Autori sõnul on teose eesmärk tekitada igatsus selle põhjatu lätte järele, mida me endas aegade algusest kanname. Eri suuruses flöödid, alustades eksootilise ja salapärase tämbriga kontrabassflöötidest, jutustavad orkestri aeglaselt muutuvate heliväljade taustal lugu meresügavustest tõusvast ja sinna taas kaduvast maast. Kõlapildis virvendavad siin-seal omapärased tämbrikooslused, mis mõjuvad justkui erinevate eluvormidena. See ürgne helimass ei ole homogeenne – aeg-ajalt kerkivad esile aktiivsemad protsessid, mis ergutavad kujutlusvõimet mõtisklema nende võimaliku tähenduse üle. Suuremas plaanis mõjus teos pigem eelmänguna: selle idee on sedavõrd mastaapne ja sügav, et pärast viimast kõla jäi meeltesse igatsus kuulda selle muusikalise maailma edasist arengut.
Evelin Seppari “Tulv” oli orkestrikäsitluselt Hõbepappeli ja Lille teostega võrreldes taas mõnevõrra traditsioonilisem. Aktiivsem on ka meloodiline ja rütmiline alge ning selgemalt eristuvad pillirühmade tämbrid. Samas avab teos huvitava vaate loomingulisele protsessile, kus muusikalise materjali sisemine areng hakkab muutma helilooja esialgset kavatsust ning sünnib midagi, mis osutub ootamatuks ka autorile endale. Mõtisklustest kliimamuutuste ja kliimakatastroofide teemal kujunes kirjeldavast “tulvast” loominguline “Tulv”, mille tähendust ei suuna enam etteantud märksõnad. Piir, kus hävingust hakkab sündima midagi uut, on muusikas selgesti tajutav ja eriti põnev on jälgida, kuhu see areng lõpuks välja viib.
Lõppkontsertidel sain eriti sügavad muljed. Soleerisid maailmakuulsad pianistid Rudolf Buchbinder (Austria) ja Alice Sara Ott (Saksamaa-Jaapan). Väga erineva mängustiiliga ja erinevast generatsioonist muusikud paelusid Beethoveni klaverikontsertide nr 1 ja nr 3 esitustega. Ühtlasi sain lavarõdult jälgida muusika sündi erilisest vaatenurgast, nagu see saali ei avane. Dirigendi kogu füüsiline olek miimikani välja kiirgas suhtluses muusikutega tugevaid muusikat kujundavaid impulsse. Dirigent mitte ei näita ette, vaid tunnetab ja valmistab orkestri ette selleks, mis muusikas kohe juhtuma hakkab. Tajusin dirigendi ja orkestri vahel purskavaid energiavooge, eriti Beethoveni 6. sümfoonia finaalis, millest kannan mälestust kui elujõu triumfist. Loodetavasti toob Pärnu muusikafestivali tegevuste tulv edaspidi kaasa veel palju uusi kohtumisi, põnevaid teoseid ja nii tipp- kui ka noori muusikuid inspireerivaid sündmusi.
[1] Soundpainting on Walter Thompsoni 1974. aastal loodud ning tänaseni pidevalt täienev universaalne viipekeel reaalajas komponeerimiseks. Selle abil juhitakse muusikute, näitlejate, tantsijate ja teiste kunstnike improvisatsiooni ning kujundatakse teos ettekande käigus. Ei saa aga väita, et Kristjan Järvi just neid märke kasutab.
