Sel suvel möödus 150 aastat Wagneri tetraloogia “Nibelungi sõrmus” terviklikust esiettekandest Bayreuthi festivaliteatris, mis püstitati just selle teose esitamiseks ja avati 1876. Wagner poleks hoolimata oma piiritust fantaasiast ilmselt osanud kujutleda, et 150 aasta pärast lavastatakse “Sõrmus” Bayreuthi pühapaigas kunstliku intellekti (AI) abil, nagu nüüd tehti: AI-le söödeti pilte teose pikast lavastamisloost, partituurist ja tekstist, aga ka ajaloolistest sündmustest. AI tekitatud projektsioonide taustal kanti teos ette pooleldi kontsertlikult. Wagner ise katsetas kunagi “Sõrmuse” teises osas valküüride lennu kujutamiseks laterna magica’t, aga ei jäänud tulemusega rahule. Teatri olemus peitub mängivas inimeses.
Kui Wagner kirjutas 1849. aastal muusikateatrist kui ühendkunstiteosest ehk Gesamtkunstwerk’ist (termini oli juba 1827. aastal käibele toonud saksa filosoof Karl Friedrich Eusebius Trahndorff), mille täielikku õnnestumisse peavad võrdselt panustama nii lavastajatöö, stsenograafia, kostüümid, arhitektuur, valguskunst ning muidugi orkester ja vokaalkunst ning mida ta hiljem eriliselt silmas pidas oma “Nibelungi sõrmuse” puhul, siis 18. juulil Kuressaares Saaremaa ooperipäevadel lavale toodud tetraloogia esimene teos “Reini kuld” vastas nendele kriteeriumidele perfektselt – see päev läheb kuldses kirjas Eesti ooperiteatri ajalukku.
1869. aastal Münchenis esietendunud “Reini kuld” kõlas Eestis üldse esimest korda ning sellega algas ühtlasi neljast ooperist koosneva “Nibelungi sõrmuse” mitmeaastane esitamine Rahvusteater Vanemuise ja Eesti Kontserdi ühisprojektina Saaremaa ooperipäevadel (kunstiline juht Ain Anger).[1] Vanemuise muusikajuhi Risto Joosti dirigeeritud ning hollandi nimeka režissööri Michiel Dijkema lavastatud “Reini kuld” on Eesti ooperiteatri ajaloos epohhiloov, andes kvalitatiivselt uue standardi Wagneri ooperite retseptsioonis. Midagi taolist pole Eesti muusikateatris varem sündinud ja allakirjutanute vaimustus on seda suurem, et peamiselt eesti solistidest koosneva ansambliga lavastus on absoluutselt rahvusvahelise tasemega igas komponendis. Muusika voogab, kuid ei kaota läbipaistvust, orkester ja lauljad reageerivad paindlikult nii nüanssidele kui ka pikale arengukaarele. Joosti tõlgendus haarab suurt tervikut ja on samas detailirohke. Vanemuise orkester näitas, et muusikud on motiveeritud ning täis tahet anda oma oskustest ja emotsioonidest maksimum. Tähelepanuväärne töö on tehtud lauldava teksti sõnalise ja mõttelise selgusega – ilma selleta ei saaks Wagneri muusikadraamasid adekvaatselt ette kanda (vastutav kontsertmeister-repetiitor oli Toomas Kaldaru).
Dijkemalt pärineb ka kunstnikutöö ja valgusrežii ning tema “Reini kulda” iseloomustab kontseptuaalne terviklikkus ja detailideni läbitöötatud lavastus, mis stiilselt tõlgendab müütiliste olevuste maailmas sündivat draamat ja mütoloogilist keskkonda. Dijkema mainib kavalehel, et astub “loole vastu otse, jäädes truuks tegelastele ja partituurile”. Kogu lavaline tõlgendus on psühholoogiliselt veenev ja suure üldistusjõuga. Tänane teatrikülastaja leiab kergesti kontakti Wagneri-Dijkema loodud maailmaga – armastuse, kulla, võimu, vägivalla ja vabaduse pingeväljaga. Siinjuures on abiks ka lavastuse alguse video, kus lapsed räägivad ja joonistavad, kuidas nemad “Reini kulla” loost aru said.
Lavastuse kõik stseenid kannavad ja toetavad müütilise jutustuse mõtet, olgu siis Reini jõge kujutavas basseinis ringi ujuvad ja kaunilt laulvad Reini tütred (Kadri Raalik, Sandra Laagus, Annaliisa Pillak), Reini jõe kõrgetel kallastel turniv Alberich (Rauno Elp), nibelungide asupaik maa all, moondumised võlukiivri abil; pöördlava sisuline kasutus, samuti fantaasiarikkad ja efektsed kostüümid (hollandi kostüümikunstnik Martijn Kramp). Bayreuthis ja mitmel pool mujal on kombeks esitada “Reini kulda” ilma vaheajata. Otsus siiski teha Saaremaal enne 3. stseeni vaheaeg oli meie oludes põhjendatud.
Vokaalselt nõudlikesse rollidesse valitud solistid (nii eri teatritest kui ka vabakutselised) sobisid neisse nii hääle ja kui karakteri poolest suurepäraselt ning nende hulgast tegi oma senise karjääri hiilgerolli Rauno Elp, demonstreerides end justkui sündinud Wagneri-lauljana. (Meenub ka tema läbitunnetatud Amfortase osa Rahvusooper Estonia “Parsifalis” 2011. aastal.) Alberichi tegelaskuju on viimase aja “Reini kulla” tõlgendustes näidatud mitmeplaanilise ja traagilisena, nii näiteks Tobias Kratzeri lavastuses Baieri Riigiooperis. Elpi osatäitmises jäi alles ka groteskne varjund, mida me ju seostame kääbuse ehk nibelungiga, kelle järgi on nimetatud kogu tetraloogia.
Elpi Alberichi kõrval tõusis esile peajumal Wotanit veenvalt interpreteerinud islandi laulja Hrólfur Sæmundsson oma võimsa bassbaritoniga. Annely Peebo muusikaliselt ja lavaliselt särav ning mõtestatud roll kodukolde jumalanna Frickana ei lasknud aimata, et lauljanna käib laval ringi, jalg luumurru tõttu lahases. Mati Turi tõi tulejumal Loges välja nii kavalust kui ka koomilisi momente – on ju Wagneri teostes palju rohkem huumorit, kui arvatakse. Meeldejäävad karakterid lõid Juhan Tralla (Alberichi vend Mime) ning Taavi Tampuu (Donner) ja Roland Liiv (Froh). Dijkema lavastuses on näha, kuidas Mime jälgib pingsalt sõrmuse rändamist – teose ülejärgmises osas “Siegfriedis” püüab ta sõrmust endale saada. Ain Angeri ja Kristjan Häggblomi hiiglased Fasolt ja Fafner on ühtaegu jõulised kui ka kohmakalt õrnatundelised – mõlemad on sisse võetud Freiast, keda kehastas külaline Lätist, esmaklassiline sopran Liene Kinča. Monika-Evelin Liivi tume ja sügav hääletämber tõi esile maajumalanna Erda ürgsuse. Tunnustada tuleb ka koorilauljaid, kes sedapuhku täitsid löökpillimängijate ülesandeid – tagusid nibelungide stseenis alasit.
Dijkema “Reini kulla” visuaalne lahendus koos Martijn Krampi kostüümidega on meistritöö omaette. Ühelt poolt ratsionaalselt funktsionaalne, teeb ta samas panuse semantilisele mitmekesisusele. Laval pöörlev mitmekorruseline lattidest ja roigastest sarataoline ehitis meenutab esteetikalt postapokalüptilise ulmefilmi “Veemaailm” (“Waterworld”, 1995) tegevuspaika, lava keskelt tõusev vibreeriv valgusjuga loob assotsiatsioone germaani folklooris esineva ilmapuu Yggdrasili redutseerunud kujundiga. Etenduse lõpul värvub valgusjuga vikerkaarevärvidesse, viidates vikerkaaresillale, mida mööda peaksid jumalad siirduma oma uude elupaika Valhallasse (lavastuses lahkuvad nad siiski lava parempoolsele küljele paigutatud siuglevat teed pidi – kujundlik topeltprojektsioon). Ehkki mitmes “Reini kulla” lavastuses on kasutatud vett dekoratiivse võttena, pole meie teada tegevuse lavastamist tõelisse basseini nii suures mahus ja sisuliselt põhjendatult toimunud. Sealjuures mõjusid kolm näkineidu “Reini vees” äärmiselt orgaaniliselt! Põhjendatult kasutati lavastuses ka tegelaste või lavaruumi mattumist auru – see vana triviaalne võte oli müstilise lavapildi osana igati omal kohal. Kramp segas elegantselt oma kostüümides kokku XIX sajandi sensuaalse kitši, Rembrandti maalidelt pärit kuldsed ja hõbedased juudirõivad, “Sõrmuste isanda” tegelaste ebamaise välimuse, kusjuures tulemus oli vaimustavalt eatu, viies aga mõtted ka Baieri kuninga Ludwig II maitsele. Teose nimisümbol – Alberichi kurjakuulutav imesõrmus – kujutas endast kõikide sõrmede ümber mahtuvaid nukke – kriminaalses maailmas levinud kaklusriista. Koturnidel taaruvad ja otsaesiselt kasvava ükssarvega kohmakad koletislikud hiiglased, kuldsete õunte puu armastuse ja nooruse jumalanna Freia seljas – taas müütilistele tegelastele nii sobivad sümbolid.
“Reini kuld” oli Saaremaa ooperipäevade võimas avatakt, millele järgnes Vanemuiselt veel ka Ewert Sundja ja Tauno Aintsi lastemuusikal “Sipsik”.
Festivali seekordne peaesineja oli aga Livorno Goldoni teater populaarsete itaalia ooperitega: Mascagni “Talupoja au” ja Puccini “Gianni Schicchi”, Verdi “La traviata” (lisaetendusega) ja Donizetti “Armujook”, pluss galaõhtud itaalia filmimuusikast ja ooperitest ning kesköösalongid.
Itaalia kavast tundus kõige huvipakkuvam Mascagni veristlik “Talupoja au” koos helilooja sõbra ja konkurendi Puccini (tragi)koomilise ooperiga “Gianni Schicchi”. Samasugust teoste kombinatsiooni märksa kõrgetasemelisemas esituses võisime kogeda Saaremaa ooperipäevadel 2017. aastal, mil külaliseks oli Krefeld-Mönchengladbachi ooperiteater (peadirigent Mihkel Kütson). Livorno teatri puhul jäi iseäranis “Talupoja aus” puudu muusikalisest viimistlusest ja lavalisest intensiivsusest. Tegelastevahelised suhted ja nende väljendamine mõjusid skemaatiliselt ning kooristseenid olid lavastatud algeliselt. Lauljate vokaalse kvaliteedi üle on raske otsustada, sest kahjuks oli just Mascagni ooperi võimendus problemaatiline. Tunduvalt rohkem haaras “Gianni Schicchi”, mille lavastuses oli toredaid leide ja tabavaid karaktereid. Lauljate ansambel toimis hästi, suurima aplausi pälvis Elia Fabbian nimiosalisena. Õhtut dirigeeris Myron Michailidis ja lavastaja oli Giandomenico Vaccari.
“Reini kulla” rahvusvahelise mõõtmega esitus näitas, mida on võimalik saavutada kunstilise visiooni, perspektiivitunde ja järjekindla tööga ning muusikateatri aluste mõistmisega. Juba Vanemuise “Tristanis ja Isoldes” said kokku kaks visionääri – Richard Wagner ja Risto Joost – ning pandi alus tänasele edule. Nüüd jääbki oodata 2027. aasta Saaremaa ooperipäevadel Wagneri “Nibelungi sõrmuse” järgmist muusikadraamat “Valküür” osalt samade, osalt uute kangelastega! Festivali külaline on siis Portugali Rahvusteater São Carlos Lissabonist.
[1] Varem on Saaremaa ooperipäevadel esitatud Wagneri “Lendavat hollandlast” (Läti Rahvusooper 2009) ja “Lohengrini” (Krefeld-Mönchengladbachi teater 2017).
