1958. aastal Belgradis sündinud pianist Ivo Pogorelić alustas klaveriõpinguid oma kodulinnas, 12-aastasena suundus aga õppima Moskva keskmuusikakooli, algul Jevgeni Timakini, seejärel Mihhail Pletnjovi juurde. Edasi täiendas noor talent end Moskva Riiklikus Konservatooriumis Vera Gornostajeva ja Jevgeni Malinini klassis. 1976. aastal toimus Pogorelići elus pöördeline ja tähenduslik sündmus. Nimelt sealsamas Moskvas alustas ta õpinguid gruusia päritolu pianisti ja pedagoogi Aliza Kezeradze juures, kellest sai tema kõige olulisem mentor. 1980. aastal nad abiellusid. Nende vanusevahe oli 21 aastat.
1980. aastal osales 21-aastane Ivo Pogorelić Varssavis X rahvusvahelisel Chopini-nimelisel konkursil – maailma ühel kõige tuntumal ja prestiižikamal klaverikonkursil. Pogorelić esitused paistsid sel konkursil silma laitmatu tehnika, aga küllaltki tavatu interpretatsiooniga, mille peale žürii otsustas teda finaali mitte lasta. Kaks žürii liiget ei nõustunud selle otsusega ning üks neist, legendaarne pianist Martha Argerich, lahkus protesti märgiks žürii koosseisust. Olukorrast kujunes ajalooline skandaal, noor Pogorelić pälvis siiski eripreemia isikupärase tõlgenduse eest ning tema pianistikarjäär osutus lõppkokkuvõttes kaugelt menukamaks kui esikoha pälvinud vietnami-kanada pianistil Đặng Thái Sơnil.
Pogorelićil oli juba lavaelu alguses esitatava suhtes selge muusikaline visioon ja eriline kõlatundlikkus, mis oli kaugel nn konkursipärasest, veatule tehnikale, eelkäijate salvestistele ja käibel olevatele esitustraditsioonidele toetuvast tõlgendusest. Johan Randvere tutvustas oma Klassikaraadio saates “Must klahv, valge klahv” Ivo Pogorelići loojaisiksust ja käsitles ka põgusalt sedasama “konkursipärase” mängumaneeri teemat. Pogorelići tõlgendused on toonud palju uudsust Chopini interpretatsiooni. Salongliku ilutsemise vahetab välja jõulisus, lausa plahvatuslikud dünaamikakontrastid, näiteks poloneesis fis-moll op. 44 või skertsos nr 3. Kuid ka Schumanni Tokaata op. 7, samuti Raveli “Nooblid ja sentimentaalsed valsid” kõlavad tema sõrmede all põnevalt ja kahtlemata meisterlikult. Varssavi konkursi järgsetel aastatel salvestas Pogorelić paljudele mainekatele plaadifirmadele ja esines turneedel kõikjal Euroopas.
Milles siis peitub Pogorelići fenomen? Mingem põgusalt muusikaajaloo radadele. Aliza Kezeradze – Pogorelići õpetaja, inspiratsiooniallikas ja muusa ühes isikus – jätkas Liszti koolkonna põhimõtteid, kuna tema õpetaja Nina Pleštšejeva oli olnud Aleksandr Ziloti õpilane ning Ziloti omakorda Liszti õpilane. Pogorelićit nimetatakse sageli Liszti-Busoni koolkonna kasvandikuks, koguni imelapseks. Koolkonnale on iseloomulik kerge klahvipuudutus ja tundlik fraseerimine – Lisztilt pärinevat mõte, et pianisti käed peaksid klahvide kohal lendlema nagu linnud. Pogorelić on rahul, et tal on au olla ühe kõigi aegade innovaatilisema pianisti esitustraditsioonide jätkaja.
Pogorelić ise on välja toonud hea pianisti neli olulist kvaliteeti: esiteks loomulik tehniline täiuslikkus, teiseks oskus klaveriteoseid “orkestreerida” eri kõlavärve katsetades, kolmandaks oskus igast instrumendist välja võluda parim kõlakvaliteet ning neljandaks kunstiline eristamisvõime. Tema repertuaar on lai, ulatudes XVII sajandi lõpust kaasajani. Kui mõni pianist esitab ühte ja sama soolokava kogu aasta vältel, siis Pogorelić armastab vaheldust ning esitab lühema ajaperioodi jooksul kord Beethovenit, kord Chopini ja Brahmsi, kord Rahmaninovi ja Raveli, kord Mozartit.
Pogorelić toonitab ikka ja jälle esitaja kunstilise intelligentsi olulisust, st kunsti puhtuse ja sügava sisu adumise võimet, mis paljudel pidavat puuduma, ning nimetab end helilooja sisimaid mõtteid edastavaks meediumiks. Interpretatsiooni sisulise külje tähtsust rõhutab Pogorelić kindlasti ka reaktsioonina muusikaäri kirjutamata seadustele. Teatavasti defineerivad muusikaäris tooniandvad mõjustruktuurid interpreete kui kaupa selle järgi, kellel on n-ö superstaari omadused ja kellel mitte. Muusikust saab “toode”, mille pealispind peab olema sile.
Meistri sõrmede all on iga heli ülitähtis, nagu Shakespeare’i tekstid, kus pole ühtegi ülearust sõna, kõik on liikumises, kõik on žest. Glenn Gouldi ja Ivo Pogorelićit on selles suhtes peetud sugulashingedeks. Ühes videos jutustab Gould, miks ta Mozarti sonaadi A-duur KV 331 esimese osa variatsioonitsükli teemat nii üliaeglases tempos esitab. Ta mängib võrdluseks kuulajale tuttavlikku, tunduvalt kiiremat versiooni, ja nimetab seda pealiskaudseks illustratsiooniks, sisult hollywoodlikuks. Veel näeb ta oma missiooni kiire elutempoga kärsitu kuulajaskonna maharahustamises, meditatiivsema ja intiimsema seisundi juurde juhatamises. Samuti on interpreedi arvates oluline kunstiliste vahenditega avada Mozarti variatsioonide loomise ajendit – ema mälestuse teemat. Ka Pogorelić huvitub heliloojate elulooseikadest, mis ühe või teise teose loomist on mõjutanud.
Kogu oma lavakarjääri jooksul on Pogorelić üha rohkem püüdnud eemalduda mürast ja pealiskaudsusest ning leida sisemine vaikus. Sõna “geenius” laialdane kasutamine on tema meelest liialdus, tema seisukoht on, et inspiratsioon saabub siis, kui oled juba pikemat aega harjutanud. Pogorelić ei armasta ka meelelahutusäri ja ega vist eriti ka muusikaajakirjandust. Kui briti intervjueerija temalt küsib, kas tal on “fun” soolokavaga publiku ees esineda, on tema vastus kategooriline “ei”. Selgituseks lisab pianist, et avalik esinemine on suur vaimne ja füüsiline pingutus kunsti sünni nimel, mil toimub taasloomine, mis nõuab enese tervenisti mobiliseerimist ja suurt energiat.
Julge esituskaanonite rikkumine on toonud Pogorelićile kriitikutelt nii kiidusõnu kui ka hävitavat hukkamõistu. Viimastel aastatel on pianist loobunud peast mängimisest ja esitab teoseid enamasti noodist. Lisaks kompromissitutele põhimõtetele ja “kiuslikult” aeglastele tempodele on talle ette heidetud üleolevat käitumist publiku ees – kuidas ta end keset kontserti toolil kohendab, kui lugupidamatult käitub lehekeerajaga jm. Pogorelić mainib, et muusikakriitika peaks alati olema positiivne ja seda kinnitab ka muusikute vaimsele ja füüsilisele tervisele ning loovusele spetsialiseerunud holist John Diamond (1934–2021). Tema arvates ei tohiks kriitik olla maailmaga pahuksis ega oma ego küüsis, sest sellisel juhul kaotab tema arvamus igasuguse tähenduse.
Pogorelići elulooga seoses mainitakse saatuslikku 1996. aastat, mil suri tema abikaasa Aliza Kezeradze, ja selle sündmuse laastavat mõju pianistile. Pikki aastaid ei andnud Pogorelić ühtegi kontserti. Ta muutus palju introvertsemaks, mis kajastus ka tema avalikel esinemistel. On täheldatud, et nüüdseks eaka interpreedi esitustes on taandunud teatud edevus ja avaldunud suurem taotlus väljenduslikkuse suunas, st et iga heli saaks oma kaalu, et igas helis oleks elu. Siinkohal meenub jaapani kunstniku Hokusai ütlus, et ta hakkas alles 70-aastaselt aduma, kuidas loodust tõeselt kujutada ning lootis oma kunstis iga elatud aastaga jõuda üha lähemale seisundile, kus iga punkt ja joon on elu ise.
Pogorelići sõnul muutub avalik esinemine talle nii vaimselt kui füüsiliselt aina raskemaks, sest kasvab enesekriitika ja kasvavad ka publiku ootused. Ometi kestab Pogorelići edu tänaseni. Pogorelići plaadifirmas Sony Classical üllitatud kaks viimast CD-d, kus kõlavad Beethoveni 22. ja 24. sonaat ning Rahmaninovi 2. klaverikontsert, on saanud kriitikutelt positiivse vastuvõtu. Kuulasin YouTube’ist Mozarti Fantaasiat d-moll KV 397, kus Pogorelići interpretatsioon tekitas, tõsi küll, ka minus vastakaid reaktsioone. 8. septembril tuleb alates 2024. aastast Šveitsis Luganos elav Ivo Pogorelić Estonia kontserdisaali esinema ja siis on Eesti publikul hea võimalus selle omapärase loojanatuuriga tutvuda.
