Viiulivõti annab mängijale kätteõige helistiku, aga viiuliõpetaja Tiiu Peäskel on mitmeid salavõtmeid veel. Ta oskab oma õpilased lahti muukida ja on neile mitte ainult õpetaja, vaid ka elu mentor. Väiksematele joonistab õpetaja Tiiu sõrme peale võluvõtme.
Muusikutest abielupaari Toivo ja Tiiu Peäske kodu Tallinnas Rahumäel on külalislahkuse kants. Tiiu askeldab, jalas tuttide – ja kontsaga! – tuhvlid, ning Toivo keedab vajadusel köögis kohvi ja aitab jutuajamise käigus jooksvalt aastaarve meelde tuletada. Kunagi 1970. aastate alguses alustasid Tiiu ja Toivo ühist elu Kuldnoka tänaval üheksakorruselises majas, aga hakkasid üsna varsti suvekodu otsima. Kuni leidsid kuulutuse kaudu ühe lootusetus olukorras talumaja Kiiu-Aablas. “Mitte Tiiu-Aablas,” rõhutab perenaine, naerukurruke silmanurgas, ja see paneb tahtmatult juurdlema, kas Tiiiiiiiiiu saakski üldse mängida ja armastada muud pilli peale viiiiiiiiiuli. Toivo kulutas maja üles ehitades lugematu arvu töötunde ja koht on Peäskedele tänaseni armas, kuigi enam nad seal nii sageli ei käi kui vanasti. “Otse mere ääres, jumalik,” ohkab Tiiu ja parandab kohe järgmises lauses, et ega ta suur veearmastaja tegelikult olegi, sest Skorpioni tähtkujus sündinuna eelistab naine hoopis kuiva. 21. novembril saab Tiiu Peäske 80-aastaseks.
Millised on teie päris esimesed mälestused lapsepõlvest?
Me elasime Tulika tänava alguses ja kuna ma olin üksik laps, siis mäletan, et mulle väga meeldis kodu mängida. Ilmselt olin ma piisavalt nutikas, nii et mind pandi kuueaastaselt kooli. Kevade tänaval asus toona tütarlastekool, aga juba II klassist alates poiste ja tüdrukute koolid ühendati, nii et sealt peale kuni VIII klassini õppisin ma Jakob Westholmi gümnaasiumis, vana nimega 22. keskkoolis. Laulu- ja emakeeleõpetajaid mäletan hästi. No ja kas pole imelik, mis tüdrukule meelde jääb? Ikka see, mis õpetajal seljas oli. Emakeeleõpetaja Papstel kandis musta kleiti, millel olid tikitud taskud ja imeilus tikitud kaelus ning kätised.
Kui ma sain seitse, siis arvas isa, et ma võiksin hakata lastemuusikakoolis viiulit õppima. Ema käis Pikal tänaval Mustpeade majas telgedel kudumist õppimas ja mina olin sageli temaga kaasas. Seal majas liikus ringi ka Erich Loit ja ema pakkus, et ta võiks tüdruku – minu siis! – üle vaadata-kuulata, et kas üldse on mõtet hakata muusikat õppima. Kuna ma tundusin Erichile igati tubli, pandi mind lastemuusikakooli, mis asus toona Kaarli puiesteel. Sealsamas, kus pikki aastaid asusid ka muusikakeskkool ja konservatoorium … No ja niiviisi kõik need tähtsad majad minu elu olulistel etappidel ikka ja jälle kokku saavad. (Tiiu Peäske juubelikontsert toimub 5. detsembril Mustpeade majas. Toim.)
Lastemuusikakooli sain sisse ja ema viis mu preemiaks Kadrioru kohvikusse angerjat sööma. Õppima hakkasin Harald Aasa käe all ja tema “repertuaarist” on mul siiani meeles üks lause. Õpetaja Aasa viiuliklass asus neljandal korrusel ja sealt avanes talvel kaunis vaade Harjuoru liuväljale: kõik oli valgustatud ja punastes kleitides tüdrukud muudkui liuglesid. Aga minu poogna alt tuli kuuldavale ikka kääks! ja kääks! ja ma ei kuulnud sõnagi, mida see õpetaja Aasa seal rääkis. Kuni ta lõpuks käratas: “Kurat, kas saab või ei saa!” Ja ma kohe sain.
Aga Tiiu, need võtted ja sõnad, mida kasutati 1950.–1960. aastatel, neid ei tohi ju enam pruukida!
Samas võtmes mitte, arusaadav, ajad on muutunud. Aga kui ma näen, et õpilase tähelepanu on mujal ja ta üldse mind ei kuula, siis ma päris sageli räägin talle loo oma esimesest viiuliõpetajast Haraldist ja väikesest Tiiust, kes vaatas uisutajaid. Mõjub küll.
Või võtame teise näite. Mul õpib II klassis üks väga andekas tüdruk, aga tuli kevadel tundi ja tegi järjest ja järjest samu vigu. Ma tundsin, kuidas mu kannatus hakkas katkema ja no nii tahtsin käratada, et … Nüüd tuleb konteksti tajumiseks lisada, et minu eluaegne kontsertmeister on Kai Õunapuu, et ma ise nimetan ennast moodsat arvutiajastut silmas pidades sageli elevandiks ja kui keegi on tunnis saamatu, siis talle tahaks – ma rõhutan, tahaks! – öelda “eesel!”. Niisiis, ma räägin tüdrukule hästi rahulikult: “Järgmiseks tunniks palun joonista mulle üks pilt: ilus õunapuu, selle all elevant – siis mina! – ja elevandi kõrvale tee üks eesel.” Tulebki järgmisel korral, kaasas superilusti joonistatud pilt: õunapuu, elevant ja kaks eeslit. Riputasime selle klassiruumi seinale ja tüdruk naeratab nii õnnelikult, ise näitab näpuga oma joonistuse suunas: “Vaata, see vasakpoolne eesel, see olen mina!” Kusjuures vead olid välja harjutatud.
Milline õpilane ja harjutaja te ise olite?
Mul läks üsna libedasti see viiuli õppimine. Palju ma harjutama ei pidanud, aga kui ema läks näiteks poodi – teisel korrusel me Tulika tänaval elasime –, siis mina mängisin lahtise akna all senikaua, kuni ta silmist kadus. Siis panin pilli kõrvale, lugesin vahepeal raamatut ja kui nägin ema tulemas, võtsin uuesti viiuli kätte ja helid kostsid kenasti alla tänavale ära. Väike Tiiu oli justkui kogu selle aja harjutanud!
Mingil hetkel peab noor inimene ju otsustama, kas muusika jääb hobiks või saab sellest midagi enamat?
Jah, ma olin koolis keskmiselt tubli, käisin tennisetrennis, aga sain ka aru, et tippsportlast minust ei tule. Ja kusagilt hakkas kostuma, et Tallinnas avatakse muusikakeskkool. See 1961. aasta ongi minu jaoks olnud elumuutev moment. Ma olin viisteist, lõpetasin VIII klassi ja äkki sadas sülle selline võimalus!
Tiiu ja muusika
Muusikakeskkoolis sattus Tiiu jälle Harald Aasa käe alla õppima. Vahepeal ehk III–VII klassini oli tema viiuliõpetajaks unustamatu Marta Toona, kes oli headus ja leebus ise. Ja – kellel olid alati sõrmes imeilusad sõrmused! Õpetaja Toona helistas ja tundis elu lõpuni huvi, kuidas tema õpilaste käsi käib.
Tiiu klassijuhatajaks oli imeline Helju Tauk ja klass ise koosnes suuresti muusikute lastest. Kuna Tiiu oli pärit täiesti tavalisest perest, siis meenutab ta tänutundega, kuidas kogu ümbritsev keskkond hakkas noort inimest vaikselt, aga kindlalt muusika poole suunama.
Vähemalt korra nädalas käidi kambakesi Estonia kontserdisaalis kontserdil. Tunnid lõppesid õhtuses vahetuses kella seitsme paiku, aga kuna muusikakeskkoolil polnud alguses oma koolimaja ja õppetööks kasutati 22. keskkooli hoonet Kevade tänaval, siis sealt jõutigi tormates enam-vähem viimasel minutil poole kaheksaks Estoniasse kontserdile.
Armastus muusika vastu süvenes ja igati etteaimatavalt leidis Tiiu ka oma elu armastuse muusikute hulgast: Toivo Peäske õppis temaga samas klassis, silma nad teineteisele jäid ja tähistasid augustis 53. pulma-aastapäeva.
Milline oli muusikakeskkoolis õppivate noorte inimeste argipäev?
Poisse oli klassis tüdrukutega võrdselt ja see tasakaal muutis õhkkonna mõnusaks. Mäletan meie esimest aktust ajast, kui olime oma päris koolimajas Kaarli puiesteel: kaks sirget poissi seisid otse minu ees, need olid vennad Toivo ja Raivo, kes väikese vanusevahe tõttu õppisid mõlemad minuga samas klassis. Eks see sümpaatia sealt algas.
Käisime kõik risti-põiki üksteise sünnipäevadel. Kodud olid eestiaegsed, sageli istusid ka vanemad lauas ja head kombed hakkasid kuidagi iseenesest külge. Viimastes klassides pakuti klaas veini, see kuulus asja juurde ega olnud mingi joomisele ahvatlemine.
Tänu sellele, et meie klassijuhataja Helju Tauk oli üdini eestimeelne, ei toimunud meie klassis ka mingisugust komsomolitööd – polnud isegi rakukest! Klassiõhtuid peeti sageli Helju juures kodus, korraldasime teemapidusid ja käisime Kirjanike Majas luuleõhtutel. Ühesõnaga, keskkooliaeg oli lihtsalt super. Võibolla mängis seal oma osa ka see, et kooli loojad tulid Tartust – Helju Tauk, Ülo Bergmann, Harald Aasa, Jüri Plink jt – ning tõid kaasa Tartu vaimu ja vaimsuse. Bergmann oli vana skaut. Temaga hakkasime regulaarselt matkadel käima ja nende käigus õppisid ju inimesi ka läbi ja lõhki tundma. Telgis magamised, lõkke ääres laulmised, põhiliselt eestiaegsed laulud kõik … Sügav nõukogude aeg ja meie elasime sellist elu! Kusjuures keegi ei läinud kaebama. Harald Aasast sai jälle minu viiuliõpetaja ja tema kontsertmeistriks oli Helju Tauk, nii et topeltvedamine. Loteriivõit õpilasele.
Konservatooriumisse astumine oli ka loogiline peatükk eluloos?
Ikka. 1965. aastal lõpetasin muusikakeskkooli ja läksin sealt otse edasi konssi, kus pääsesin Vladimir Alumäe klassi, kellest mul on parimad mälestused. Tema oli professor, kes andis julguse ise mõelda, eksida, jõuda oma muusikaliste lahendusteni, andes samas huvitavaid ja häid nõuandeid.
Mis võibolla oli erinev tavalisest keskkoolilõpetajast, siis mulle ja mu pinginaabrile Epp Leichterile pakuti kohe muusikakeskkoolis õpetajatööd. Ja samal hetkel, kui ma hakkasin õpetama, muutus mu mõttelaad teistsuguseks. Ka viiulit harjutama hakkasin hoopis teistmoodi, kusjuures töö ise meeldis mulle peaaegu esimesest hetkest peale.
Toivoga hakkasime sel ajal ka juba rohkem koos esinema. Ja kui ma jõudsin 1969. aastal IV kursusele, toimus esimene vabariiklik keelpillimängijate konkurss. Peafavoriit Jüri Gerretz sai esimese koha ja mina teise. Sealtpeale hakkas igasuguseid esinemispakkumisi tulema ja me tuuritasime isegi Jaak Joala ema Helgi Ridamäega päris palju ringi: tema mängis klaverit, mina viiulit. Aga aasta ise kujunes minu elus väga keeruliseks, et mitte öelda saatuslikuks.
Tiiu ja mäed
Tiiu ja Toivo olid veendunud matkainimesed. Juba keskkooli lõpuekspeditsioonil käidi Karpaatides, tervel konsi perioodil tehti mägimatku ja nüüd ootas ees reis Tadžikistani. Tiiu ei tahtnud eriti sõita: konkursiks valmistumine oli ära väsitanud ja treeninud oli ta ka kehvasti, aga mindi ikkagi. Esimestest kohalejõudmise hetkedest jäid meelde meeletult kärestikulised mägijõed, aga saabumise telgiööl nägi Tiiu halba und: kivid tulid mürinal peale ja ta jäi nende alla kinni. Järgmisel päeval mindi ronima, aga kuna Tiiul oli juba pikemat aega allergiline heinanohu, siis tundis ta ennast tol hommikul üsna halvasti. Kuni ühel hetkel läks ülevalt kivi veerema, matkakaaslane küll hüüdis hoiatuseks, aga uimane Tiiu ei reageerinud õigeaegselt ja sai kiviga obaduse vastu pead. Verd tuli palju, aga teadvust neiu ei kaotanud. Sõbrad tassisid ta kuidagimoodi mägedest alla ja järgmised kaks nädalat veetis Tiiu kohalikus haiglas. Opereerima teda ei hakatud, sest polnud röntgenimasinat, millega patsienti korralikult uurida – aparaat ligunes õues vihma käes. Kusjuures haiglas oli rahvast nii palju, et Tiiu lamas ühes voodis sünnitust ootava naisega: küllap arvati, et ega ta kaua vastu pea ja siis pole ka mõtet eraldi voodikohta kinni hoida. Igatahes sai vigastatud mägironija haiglast välja ja lendas koos teiste matkakaaslastega kodumaale tagasi. Üks silm oli veidike imelik, aga väga hull ka enesetunne polnud. Kuni klassivenna isa professor Villem Reimann ikkagi soovitas tungivalt arsti juurde minna. Ning otsis välja doktor Moissari. Ainult üks pilk ja kogenud arst ütles saatuslikud sõnad: “Kohe haiglasse! Ja käi nii ettevaatlikult, kui sa vähegi suudad! Hõlju!” Esimesel võimalusel tehti Tiiule operatsioon ja selguski, et luukild oli kogu selle aja olnud arteris sees. Surm varitses noort naist vaid millimeetrite kaugusel! Juuksed aeti maha, koljusse puuriti auk ja lõpueksamil kippus Tiiule küll minestus peale, aga konservatoorium pooleli ei jäänud.
Muusikakeskkool ja konservatoorium, aga õppimisest polnud ikka veel küllalt?
Tänu heale kohale keelpillimängijate konkursil tekkis mul võimalus edasi õppida Moskva Riiklikus Konservatooriumis. Enne tuli kaks aastat töötada, pärast seda võisin eksamitele minna. Esimesel katsel ma sisse ei saanud, mis tagantjärele tundub jälle rohkem võidu kui kaotusena. Mulle pakuti assistendi kohta ja võtsin selle aastaks rõõmuga vastu.
Nii Moskvas kui Peterburis oli toona ikka väga karismaatilisi õppejõude. Kellega elu teid kokku viis?
Kui olin noor õpetaja, siis käis Tallinnas professor Leonid Kogani assistent Moskva konservatooriumist – Volodar Petrovitš Bronin. Tema oli olnud professor David Oistrahhi õpilane.
Bronini lahtised tunnid toimusid Otsa kooli saalis ja õpetatavateks olid Maria Bronina ja Viktoria Mullova, tollal III-IV klassi tüdrukud. Mullovast kujunes hiljem üks maailma tippviiuldajaid.
Kuna mu vene keele oskus oli tol ajal väga nõrk, siis sättisin end istuma esimesse ritta. Rahvast oli palju ja pidin nägema, et aru saada. Üks minu muredest pillimängu juures oli vilets vibraato. No ja Bronin oskas selle vibraato-asja meile nii sujuvalt selgeks teha, et leidsin õige tunnetuse ja pärast lühikest proovimist-harjutamist hakkas mu vibraato palju paremini kõlama.
Jah, Bronin oli superõpetaja ja erakordselt hea metoodik. Kui oli selge, et saan Moskvas assistentuur-stažuuris edasi õppida, võtsin julguse kokku ja sõitsin kohale, et tulevase õppejõuga isiklikult tuttavaks saada. See juhtus enne ametlikke sisseastumiseksameid.
Kuidas kohtumine elava legendiga siis kulges?
Kui olin Bronini klassi ukse taha jõudnud, astusin pärast mitmekordset koputamist sisse. Ja niisugust pilti, mis mulle tookord avanes, ei näinud ma hilisemate aastate jooksul enam kordagi. Õppejõud istus täiesti üksi käsipõsakil oma kirjutuslaua taga ja ruumis polnud peale tema kedagi. Pudistasin siis ette selle ainsa lause, mille ma vene keeles olin selgeks õppinud, et “ega teie ju mind kindlasti tunne …” Aga Bronin vastas kiiresti ja ühemõtteliselt: “Daa, znaju! Võ iz Tallinna!” Nii et minu istumine seal meistriklasside esimeses reas oli ära tasunud ja ma olin talle meelde jäänud.
Nagu öeldud, esimesel katsel ma Moskva konservatooriumi assistentuur-stažuuri sisse ei saanud, aga see hästi tasustatud assistendi koht, mida mulle pakuti, tähendas sisuliselt seda, et ma võisin käia vaatamas ja kuulamas kõiki dotsent Bronini ja teiste õppejõudude tunde. Seda, kuidas ta õpetas Mullovat ja teisi muusikakooli õpilasi, olen ma jälginud tundide kaupa. Ja minule kui noorele õpetajale oli see lihtsalt süllesadanud elu võimalus. Mul oli aega harjutada, ma olin vaba inimene – Toivo oli siis sõjaväes – ühe terve loomingulise aasta! Õnnistatud aeg.
Mis on ühist viiulimängul ja kettaheitel?
“Kui ma Moskvasse dotsent Bronini juurde õppima läksin, siis oli mul poognahoiuga probleeme. Aga nagu spordiski on esmatähtis, kuidas sa oma vahendit – teivast, kuuli või kasvõi palli käes hoiad. Vahendi-tehnika on otsustav.
Viiulipoogen peab toetuma keskmisel sõrmel täpselt õigesse kohta, kahe sõrmelüli vahele. Küsimus võib olla isegi ühes millimeetris ja kogu mängutehnika muutub.
Sirvisin ükskord raamatupoes Raul Rebase raamatut “Võimalik!”. See räägib Gerd Kanterist. Järsku vaatan – pildid juures ja puha, kuidas Gerd maadles sellega, et ei saanud ketast õigesti lendama. Ja see asend käel, isegi rohkem nagu sõrmel, sarnaneb täpselt meie poognahoiule. Sa lihtsalt pead leidma selle tunnetuse, see peab külge kasvama. Vahel istu või terve õhtu ja proovi pliiatsit õige koha peal hoida ja mudida. Mõni ehk ütleb, et posimine, aga mina usun sellesse. Ja oma õpilastele ütlen, et teen sulle siia võlumärgi … Nüüd oled ära võlutud.”
Kas viiulimängu oskused paranesid selle aasta jooksul märkimisväärselt?
Muidugi! Venelaste tase oli minu omast märgatavalt kõrgem, nii et alguses oli mul ikka üsna ebamugav. Aga kui ma käisin Eestis kontserte andmas, siis Ines Rannap kirjutas tunnustavalt, et poogna töö ja toon ja kõlapilt – kõik on palju paremaks läinud! No ja teisel katsel sain ma Moskvasse assistentuur-stažuuri sisse, nii et mina jäin siis sinna edasi õppima ja Toivo läks Peterburi stažeerima. 1973. aasta augustikuus me abiellusime.
Kuidas jätkus teie koostöö muusikutena?
Ausalt öeldes jätkus see nädal pärast pulmi ikka suure ehmatusega. Teadsime juba varem, et meil tuleb Mustpeade majas duokontsert, aga no teadagi, abiellumine oli seal suve lõpus ikka noorpaari jaoks olulisem kui harjutamine. Vorm oli hea, aga natuke kõhe tunne oli ka. Jalutasime siis Saiakangi alt läbi, juba lähenesime Maiasmokale, kui vaatasime, et Mustpeade maja ees seisab televisiooni buss. Mina veel müksasin Toivot, et: “Näe, televisioongi on kohale tulnud!” Oma meelest tegin head nalja. Aga üsna varsti sai selgeks, et naljakas see üldse pole, sest kursusekaaslased olid meile organiseerinud pulmakingiks teleülekande. Ausalt, ma mõtlesin, et minestan sealsamas paugupealt ära!
Päriselt koos elada te Toivoga ju ei saanudki, kui üks õppis Moskvas ja teine Peterburis?
Esimestel aastatel kohtusime tõesti üsna harva: mõned korrad Peterburis, Moskvas ja vahel harva Eestis. Peterburis meeldis mulle väga käia Toivo professori Tamara Fidleri tundides, kus oli nii palju ühist sellega, mida õpetati Toivole ja mida mulle. Tekkisid väga huvitavad seosed.
Aga professionaalses mõttes meie kummagi individuaalne areng korvas lahusoleku. Bronin oli nimevahetuse peale ikka ekstra pahane: vaevu oli ta õppinud ütlema “Heinsalu”, kui nüüd tuli hakata harjutama “Peäske”-nime. Ei ole ka muidugi maailma kõige kergemini häälduv perenimi!
Mis tõmbas rohkem, kas õpetaja või solisti karjäär?
Esimestel aastatel tegin paralleelselt mõlemat. Arbo Valdma lõi solistide ansambli ja mulle meeldis seal väga mängida. Olin ainus tüdruk koosseisus ja kogu see mehelik energia, mis seda ansamblit kandis – see oli vägev! Sellepärast on mulle nii võõras praegune olukord, kus viiulit tulevad õppima peaaegu ainult tüdrukud. Laine Sepp korraldab juba aastaid Saaremaal poiste keelpillifestivali ja tüdrukud on jube vihased. Minul pole sinna festivalile ammu asja, sest minu juures õpivad ainult tüdrukud. Aga me peame poisse kasvõi selliste nippidega pillimängu juures hoidma, muidu on meil varsti iga kümne naisviiuldaja kohta üks mees ja tasakaal läheb täiesti paigast ära.
Jah, õpetajat on minus kindlasti rohkem kui solisti. See eriala on muusikakeskkooli lõpetamisest peale mind paelunud ja ma armastan oma ametit kirglikult tänaseni.
Greten Listra, Tiiu õpilane:
Kõigepealt on oluline, et Tiiu on üles kasvatanud terve koolkonna muusikuid. Ja ta jätkab seda teekonda. Mulle on Tiiu laetud inimene, kelles on uskumatult palju elutarkust ja tema laetus väljendubki õpetamise kaudu.
Mulle isiklikult – ja ilmselt veel väga paljudele – on Tiiu olnud elu mentoriks. Selline segu vanaemast ja õpetajast. Mina läksin oma vanaema käe otsas tema juurde juba viiesena ja hakkasin alles hiljem aru saama, et Tiiu viiuliklassi pääsemine on lotovõit ja kaugeltki kõik soovijad sinna ei pääse. Tema tunde käiakse isegi ukse tagant kuulamas, et mida ta ühe või teise muusikapala juures rõhutab.
Kui Tiiul hääl veidi valjemaks läheb, siis tunni lõpus on tal kombeks kinnitada: “Sa ju tead, et ma ei karju su peale, tegelikult see kõik tuleb armastusest.” Tiiu ütleb küll, aga kuidagi nii, et see ei pane teist inimest ennast halvasti tundma, vaid paneb ta pigem mõtlema. Me tegime temaga aastate jooksul ka igasuguseid kokkuleppeid, ka kirjalikke lepinguid, aga see kõik teenis õilsat eesmärki.
Tiiu on hästi inimlik - ta võtab sind kui inimest tervikuna. Kui ma mõtlen Tiiuga seoses konkreetsele teosele, siis XI klassis mängisin Schumanni “Adagio-Allegrot” ja siiani tuleb seda meenutades mulle kananahk ihule. Ta õpetab õpilasele seisundit … Ja ajab taga seda õiget tooni – niisugust emaheli, millest tegelikult sõltub kõik ülejäänu. Tal on oskus äratada üles õpilase kõrvad! Mäletan, kuidas seisin meie klassis oma vioolaga ja kuidagi üldse ei tahtnud tulla välja “see” päris õige toon, mida otsisin. Siis Tiiu mõtles hetke ... ja soovitas mul ette kujutada, et selja taga seisab mu kalleim ja ma küll ei näe teda, aga tajun ja peaksin suunama kogu oma mängu just temale. Mõni hetk hiljem sain tunde ja tooni kätte – see ankurdus nii veenvalt, et kunagi hiljem pole selle teose tooni tunnetusega küsimust olnud.
Tiiul on oma armsad väljendid nagu “plötu-kätu” ja ikka see legendaarne “võlusõrm”. Tiiu on ülitugev metoodik: ta teab täpselt kõiki detaile kuni rühi ja kehahoiuni välja, aga mitte kunagi ei lähe sealjuures tema õpetusest kaduma inimfaktor. Viiulimäng on ju kõike muud kui loogiline – kasvõi ka kehaasendist rääkides –, aga Tiiu õpetab optimaalset füüsisesse suhtumist ka siis, kui tuleb otseselt gravitatsiooni vastu võidelda.
Pluss tema soojus. Kui palju oleme tema juures klassiõhtuid ja muidu pidusid pidanud! Uksed olid alati valla, kuigi tal oli ju ka oma pereelu elada ja asjad ajada.
Suured teemad lähevad talle korda ja nende üle oleme arutanud küll ja küll. Kui oled interpreet, siis kusagilt pead sa ju ka selle valu võtma … Mina võin öelda, et kindlasti ei oleks ma praegu see inimene, kes ma olen, kui Tiiu poleks olnud minu õpetaja. Ja ma usun, et väga paljud Tiiu õpilased kõlavad selle mõttega kaasa!".
Tiiu ja õpilased
Tiiu Peäske koolitab noori viiuldajaid nii MUBAs kui juba armsaks saanud Rakvere muusikakoolis. Kaks korda nädalas sõidab ta Virumaa laste juurde juba 25 aastat ega näe selles sõitmises midagi keerulist. Aastakümnetega on Tiiu juures õppimisest saanud omaette kaubamärk, aga ta ise on veendunud, et õpeta palju tahad, kõik sõltub ikkagi õpilasest endast. Ja ka kodust, toetusest. Väljakukkujatest pole suurt lugu, sest jääma peavad need, keda muusika tõeliselt huvitab. Ja kõrge rahvusvahelise tasemega on ikka sellised interpreedid, kes mängivad pilli sellepärast, et nad kuidagi teistmoodi lihtsalt ei saa.
Tiiu jutustab: “Mul on vedanud, sest õnneks on mul palju selliseid endisi õpilasi ja nende kodusid, kus ollakse rasketel hetkedel toeks ja tehakse kõik, et kasvatada noores muusikus visadust. Ühelt oma kolleegilt-lapsevanemalt õppisin asendamatu nipi, mida kasutan oma töös kogu aeg. Poiss oli väike ja pidi kontserdisaalis mängima üht lühikest lugu, mida hakati siis kodus harjutama. Ja kogu aeg läks poisil mingis kohas sassi. Siis ema ütles: “Enne me harjutamist ei lõpeta, kui sa oled kolm korda järjest mänginud ilma vigadeta.” See meetod õpetab ülihästi keskendumist, sest sa ju tahad need kolm korda veatult ära mängida ja vabaks saada … Niimoodi vigadeta mängimine lõpuks kinnistub.”
Oma poegi Kaarlit ja Villemit on nad vanematena drillinud küll. Kuigi lastel läks üldjoontes muusikaõppimine valutult: Kaarel on õppinud muusikakeskkoolis Maigi Pakri käe all, EMTAs Toivo Nahkuri klaveriklassis ning õpetab nüüd ise ka. Villem õppis muusikakeskkoolis Aino Riikjärve juures ja EMTAs professor Urmas Vulbi viiuliklassis ning on 12 aastat ERSOs viiulit mänginud. Ka tema töötab nüüd õpetajana. “Eks mingi õpetamise geeni oleme Toivoga neile ikka edasi andnud,” arvab Tiiu. Lapselapsi on Tiiul ja Toivol kokku viis ja nad õpivad loomulikult muusikat, kuigi sundust pole. “Ja ühest saame me perekonnana küll ühtemoodi aru: et muusika on kunst, mis siseneb meisse kõrvade kaudu, aga mõjutab tervikuna kogu olemust. Seega kõige jumalikum kunst.”
