Ikka ja jälle tekib soov korrata Artur Alliksaare luuleridu: “Ei ole paremaid, halvemaid aegu, on vaid hetk, milles viibime praegu.” Et end viivukski välja lülitada tänapäeva ränkadest uudistest, on melomaanidel õnneks abiks muusika. Minusugune otsib eriti kohta, kus kõlab kvaliteetne ja usaldusväärne laulmine.
Seekord leidsin taas väärt muusika ja veenva esituse Tallinna raekojas 7. augusti õhtul, kui saalitäis publikut kuulis aariaid ja duette ooperitest, sekka ka Viini klassikalisest operetist. Kuigi raekoja saal ei ole kindlasti parim koht sellelaadseks musitseerimiseks, tuleb teha kummardus PLMF-ile, kes on “Suveooperi” sarjale siiski suutnud selle väärika ruumi rentida ja mis kõige olulisem, anda nii esinemisvõimaluse paljudele interpreetidele.
Rõõm oli seekord väga mitmekihiline. Üle hulga aja sai kuulda parimas eas ja heas professionaalses vormis tenor Juhan Trallat väärt muusikat esitamas. Mozarti ooperist “Tituse halastus” Tituse aaria ning Lohengrini aaria Wagneri samanimelisest ooperist kõlasid just sellises kvaliteedis, mida kõrv on ammu igatsenud meie RO Estonia lavalt kuulda! Juhan Tralla suur kogemustepagas ja tema kui muusiku interpretatsioon võimaldab iga rolli esitada hea ajastu- ja stiilitajuga. Väga oluline on tema õige foneetika nii itaalia kui saksa keeles lauldes. Lisan siinjuures ka mulje Saaremaa ooperipäevadelt. Tralla kandis seal Wagneri ooperis “Reini kuld” väga keerulise karakteriga Mime rolli, kelle soov jõuda iga hinna eest käbedalt vend Alberichi kõrval “haljale oksale” oli eredalt mänguline ja kuulajal kõrv puhkas, sest hääle tämber kõlas kindlalt igas registris, kusjuures keeruline ja küllaltki tülikas Wagneri intervallika püsis intonatsioonilt puhtana.
Noor sopran Kadri Raalik on ilmselt sündinud õnnesärgis. Meie noorte lauljate hulgas on tema üks väheseid, kellel juba on avanenud võimalus laulda nii Estonia kui ka Vanemuise lavadel nii “Carmeni” Micaëla, “Boheemi” Musetta ja “Turandoti” Liu rolle ja viimati ka Kaumanni ooperis “Charon” Niobet, lisaks mitmed rollid operettides, näiteks väga nõudlik Rosalinde Straussi “Nahkhiires”. Õnn oli ka kuulda tema siravat täissopranit Saaremaal Wagneri ooperi “Reini kuld” ühe vetevoogudes möllava Reini tütrena. Tema hääl on lauldes stabiilne ja lubab oodata nii mõndagi, sest ka raekojas kõlanud aariates terendas uusi värvinüansse.
Kontserdil oli vähima lavakogemusega metsosopran Rael Rent. Ei salga oma rõõmu tema nobedast arengust – ajast, mil teda esmakordselt kuulsin Vello Jürna konkursil, kus ta noppis kõik preemiad. Praegu on ta liitunud Vanemuise kooriga ja olen saanud kuulda tema sooja ja hingepuudutavat tämbrit nii etenduses “Palve. Kummardus Arvo Pärdile”, Mari rollis Kõlari ooperis “Libahunt” ja viimati Florana Verdi “La traviatas”. Tema mahlakas ja rohkete värvidega hääl lummas raekojas juba Saint-Saënsi ooperi “Simson ja Delila” Delila aaria esimestest taktidest. Selge on ju, et see roll tervikuna on talle veel tulevik, nagu ka Bizet’ “Carmen”, kuid “Seguidilla”ja “Habanera” muusikaline ja sisuline väljendus kõlasid paljutõotavalt, seejuures pole vähetähtis ka tema veetlev ja graatsiline lavaline liikumine.
Lõpetuseks üks ülioluline aspekt: ei saa jätta avaldamata taas vaimustust Piia Paemurru kui pianisti ja just lauljatele kindlat tuge andva muusiku ning hea partneri üle. Tema orkestraalsuse tabamine nii Wagneri kui Puccini helikeeles, nagu ka särisev temperament Lehári espriis loovad ikka ja alati kontserdile hea üldise toonuse.
