Püha Johannese kooli draamastuudio ja PJK tantsukooli lavastus “Janu”. Lavastajad Liina Olmaru ja Kärt Tõnisson, dramaturg Liina Olmaru, liikumine Kärt Tõnisson, originaalmuusika helilooja Tatjana Kozlova-Johannes, helirežissöör Tammo Sumera, valguskujundaja Renno Rüütli, kostüümid ja lavakujundus Kairet Moistus, Liina Tepand, Liina Olmaru, Kärt Tõnisson. Laval õpilased: Püha Johannese kooli draamastuudio ja PJK tantsukooli tantsijad. Esietendus 26. mail.
Mingid lood on sellised, et nad tulevad väikeste vaheaegade tagant aina tagasi. Antoine de Saint-Exupéry raamat “Väike prints” on kindlasti üks neist. Universaalselt inimlik, piisavalt hingestatud, oma aegluses juhtumistetihe ja ometi sümbolistlik. Seda õrnust ja universaalsust tabas ka hästi lavastus “Janu”, mille olid lavale toonud Püha Johannese kooli draamastuudio ja tantsukooli õpilased ning nende juhendajad Liina Olmaru ja Kärt Tõnisson.
Mulle ei meeldi eriti, kui kriitik hakkab arvustuses kõnelema iseendast. Siiski pean esimese asjana üles tunnistama, et tunnen end seda teksti kirjutades täieliku petisena. Ma ei käi kuigi tihti teatris, sest erinevalt kontsertidest on sealne helinivoo sageli mu jaoks liiga kõrge, meeltele häirivalt vali. Ja ometi armastasin ma noorena teatrit väga! Miks ma sellest räägin? Sest “Janu” väga suur väärtus oli õrnus publiku suhtes: selle tegevuses, liikumises, helis või mujal puudus sisuliselt igasugune agressiivsem element.
Pressiteatest lugesin, et lavastaja ja dramaturgi Liina Olmaru sõnul juhtis tegijaid algusest peale põhimõte, et see on noorte looming, nemad on vaid juhendajad. Vahest tulenes hellus just sellest? Sest vahel tundub mulle, et kuna noored on kasvanud nii palju avatumas ja teadlikumas ühiskonnas, oskavad nad ka sellele mõelda rohkem kui nende vanemate põlvkond. Ja vahest just seetõttu ei kulgetud stseenist stseeni läbi konflikti, vaid pigem orgaaniliselt kasvades. Sest olgem ausad, “Väikesest printsist” saaks teha ka hoopis teistsuguse loo, kas või huumori või tragöödia võtmes, samas kui siin valitses pigem igatsus.
Hellusest hoolimata oli dramaturgiliselt kõik hästi paigas, sõnalised osad vaheldusid hingetõmbepausidega, milles valitsesid liikumine ja heli. Erinevad väljendusvahendid jõudsid ka orgaaniliselt kokku – liikumine, sh tants, kõne, heli, isegi lõhn. Ja valitsema jäi tunne, et ükski neist ei domineeri teise üle, igal killul on mosaiigis oma koht, lavakujundus napp ja diskreetne. Oli ilus, et liiga palju välja ei öeldud. Näidati, minemata banaalseks. Niisugust lähenemist võimendasid sageli just tants ja muusika, võttes enda kanda selle, mis sõnades ütlemata jäi.
Teater on maailm, mille mõistmiseks peab kogu aeg selle sees olema. Mina ei ole seda olnud. See teatrivõõrus sunnib mind ka oma tajudes pidevalt kahtlema. Näiteks mõjub mulle teatri elulähedus vahel liiga tinglikult. Vaadeldavas lavastuses see ei häirinud, kuigi ka siin oli loomulikult n-ö otsest näitlemist. Vahest oligi põhjus selles, kui võrdses rollis olid erinevad väljendusvahendid? Teksti kombineerimine tantsu ja muusikaga muutis selle lihtsasti suhestuvaks. Lavastusel oli hea rütm ning õrnus ei tähenda, et etendus oleks veninud või jäänud aeglaseks, oma leebuse juures oli sel kummaliselt kiire tempo – tundi ja veerandisse mahub terve rida sündmusi ja kohtumisi.
Lavastus oli visuaalne ja sümbolistlik, sarnaselt raamatule endalegi. Koor kui kollektiivne teadvus, kes käis kaasas nii printsi kui ka lenduriga. Või väike tüdruk kui peategelaste hing. Hoolimine, mõistmine, sõprus ja armastus olid väidetavalt selle loo märksõnad. Lisaksin headuse. Tahaks öelda, et eriti praeguses reaalsuses vajame universaalseid headuse lugusid. Samas oleme neid vajanud ju alati. Iga hetk tundub selles viibides just see kriitilisim. Mõnes mõttes oligi see hea lugu noorte inimeste valust, igatsusest ja janust, mille ma ise keskealisena olen unustanud, ent mis tundus lavastust vaadates hägusalt tuttav. Aga igal hetkel on keegi noor – ja nagu kõnetas see tekst ilmselt külma sõja ajal või taasiseseisvudes, teeb ta seda täna. Hea tekst toimibki iga ajastu allegooriana. Sellest tükist tulid minuga kaasa janukustutavad tabletid, mida süües vabaneb nädalas 53 minutit. Mulle tundub, et liigne kiirustamine ja efektiivsuse nõue on midagi, mis on omane just kaasajale – ning millega noortel on eriti raske kohaneda.
Eriliselt huvitas mind muusikateadlasena muidugi heli. Tatjana Kozlova-Johannese muusika oli ühtlasi tema kolmas doktorikontsert ning olles kuulnud teist, tahtsin teada, kuidas on ta seekord olukorra lahendanud. Eks ma teadsin juba varem, et Kozlova-Johannest iseloomustab võime navigeerida väga erinevate väljendusvahendite vahel, ja nii ka seekord. Ühtlasi tundus “Janu” ka helilooja perspektiivist huvitav probleemipüstitus, sest ma polegi osanud Kozlova-Johannesest mõelda väljaspool sündmuste keset, mida helilooja mõnes mõttes teatris on.
Selgus, et helilooja on vägagi pilditundlik. Heli oli sugestiivne, vahendid pigem napid. Vahepeal abstraktne, seejärel motoorselt rahutuks kiskuv, ühtaegu vaibuv, ent seejärel juhtpositsiooni haarav, võimendades loo sisemist pulseerimist. Helimaastikud ei tükkinud esile, samas lõid need toimuvale tugevalt atmosfäärilise keskkonna, kandsid toimunut edasi ja sidusid erinevad stseenid tervikuks.
Olles ise popmuusika uurija ja aktiivne kuulaja, huvitas mind eriti, kuidas mängib selle žanri väljendusvahenditega inimene, kes ilmselt sellesse maailma ei kuulu. Maitsekalt, võib öelda. Disko muutub tema esituses pigem 1980-ndate kunstipäraseks saksa elektropopiks à la DAF. Vahel panid stiilivalikud mind konkreetsetes stseenides mõtlema ka kultuurilistele tähendustele, mälule, mida üks või teine heli meile kultuuriliselt markeerib – kui diskot seostame edevuse ja hedonismiga, siis kitarririfid viitavad joodikule? Aga eks teater laseb heliloojal väljuda ka oma tavapärasest helimaailmast ja eksperimenteerida erinevate vahenditega. Viimaks tundub mulle siiski, et Kozlova-Johannesele sobivad kõige paremini traditsioonilised vahendid. Viiul ja flööt moodustasid rebase ja printsi dialoogi ajal diskreetse helikanga, võimendades väga hästi teksti. See oli ka etenduse kõrgpunkt, kus janu sai kustutatud.
Ühest elemendist, millel tegelikult oli kandev roll, ei ole ma kirjutanud – ja see on näitlejatöö. Tundub pentsik arvustada väga noori näitlejaid ja loomeinimesi, kes õieti veel ei olegi saanud professionaalset väljaõpet. Mul puudub lihtsalt võrdluspunkt. Ometi tabasin end neid vaadates mõtlemast, kui ilusad nad on oma mõnetises lihvimatuses – ja kui täiuslikud just seetõttu. Karta on, et kooliteatri publiku hulgast võib mind edaspidigi leida.
