Sandra Laagus on noor eesti ooperilaulja, kelle tee on viinud ta maailma ühe mainekama ooperimaja, Berliini Riigiooperi ooperistuudiosse. Intervjuus avab ta oma igapäevaelu ühes Euroopa nõudlikumas ooperiteatris, kus päevad on ettearvamatud ning töö hõlmab pidevat keelelist, muusikalist ja lavalist ettevalmistust. Lisaks lavaprojektidele ja rollidele räägib ta, milliseid valikuid ja ohverdusi selline elustiil nõuab, milliseid loomingulisi väljakutseid ta on kogenud, mida toob tulevik ning kuidas on kujunenud tema suhe nii publiku, kolleegide kui ka iseendaga.
Milline oli sinu esimene emotsioon, kui said teada, et saad Berliini Riigiooperi ooperistuudiosse?
Sandra Laagus: Mäletan seda ülihästi. Minu olukord oli veidi teistsugune, sest ma ei teinud nii-öelda ametlikku audition’it, vaid sain sinna konkursi kaudu. Mul oli kaks ettelaulmist, millest esimene läks väga hästi ja mulle öeldi juba siis, et põhimõtteliselt olen vastu võetud, aga kuna neil vahetus intendant, pidin ühe ettelaulmise veel tegema. Neli päeva enne ettelaulmist jäin täiesti haigeks. Ma pole kunagi pidanud end nii palju kokku võtma. Köhisin meeletult, aga ei tahtnud minemata ka jätta ja otsustasin, et teen ikkagi ära. Jäin veel haigemaks ja lõpuks polnud oma etteastega üldse rahul. Tavaliselt saan ettelaulmiste vastused üsna kohe, aga seekord pidin terve päeva ootama, mul olid närvid nii pingul. Lõpuks mu agent helistas ja ütles: “Palju õnne, sind võeti Berliini ooperistuudiosse vastu!” Olin sõpradega restoranis, tõusin püsti ja hakkasin lihtsalt rõõmust hõiskama ning ka kõik inimesed seal restoranis hakkasid plaksutama. Ma pole vist kunagi varem õnnest nutnud, aga Berliin oli alati mu esimene valik ja ma ei suutnud seda kõike uskuda. Aasta hiljem kolisin Berliini.
Milline näeb välja su tavaline argipäev Berliini Riigiooperis?
Kõik päevad ja nädalad on täiesti erinevad. Kõigepealt saame plaani, kus on kirjas, milliseid etendusi hooajal teeme ja milles oleme asendajad. Siis on meil kuuplaan ja nädalaplaan ning päris päevaplaani saame alati päev enne ehk tegelikult kunagi ei tea, millal on vaja kohal olla. Üldiselt on iga päev midagi ja ainult pühapäevad on vabad, sest lavastusproovid on alati laupäeviti. Mul on olnud perioode, mil kuus polnud ühtegi vaba päeva, sest pühapäeviti oli etendus. Üldiselt koosnevad mu päevad coaching’utest, kus töötame pianistiga partiide kallal. Lisaks on meil keele-coaching’ud, kus lihvime hääldust, ning balletitunnid, näitlemise meistriklassid, ooperistuudio jpm. Kõige raskem on see, et peab kogu aeg uut materjali omandama ja vahepeal on sada asja korraga – tšehhi keeles, itaalia keeles, saksa keeles, prantsuse keeles. Siis on aju nii üle koormatud, et lihtsalt ei jõua. Olen ka paljudes lavastustes asendaja ja tihti saan viimasel hetkel teada, et pean mõnda etendusse “sisse hüppama”. Üllatusi on kogu aeg, näiteks esialgu pidi mul hooajal olema 28 etendust, aga on umbes 60.
Kui palju peab ooperilaulja sellise töögraafiku juures oma isiklikku elu ohverdama?
Eraelule on suhteliselt vähe aega. Kasvõi see, et jõulud on kõige kiirem aeg ega saa koju või näiteks perega suusareisile minna. Isegi arstil või juuksuris käiku on raske planeerida. Seepärast ütlen alati, et seda ametit saab pidada ainult siis, kui tunned, et selleta ei saa elada. Solistina on kõige olulisem stressiga toime tulla. Kogu aeg pead olema valmis lavale minema ja kedagi ei huvita, mis sul eraelus toimub. Need, kes mu ümber on, peavad arvestama, et ma ei saa tihti välja minna ja mu graafik ei ole nagu tavalistel inimestel. Mul on üsna võimatu midagi ette planeerida. Saan ooperilauljana tööd teha vaid siis, kui see on esikohal. Olen väga õnnistatud, et mul on nii ooperimaailmas kui ka väljaspool teatrit head sõbrad, kes arvestavad mu elustiiliga. Tegin omale ka selgeks, et olen parim artist ikkagi siis, kui suudan eraelu ja ooperi lahus hoida.
Kas tunned, et pead Berliinis mitu korda rohkem töötama, et sind tõsiselt võetaks?
Mõtlesin, et tulen Berliini, A-kategooria teatrisse, kus olen ümbritsetud konkurentsist ja n-ö diivadest ning et siin on meeletu pinge ja tuleb end tõestada, aga tegelikult ei ole üldse nii. Kui oled juba selle teatri lavale astunud, oled end ka piisavalt tõestanud.
Olen kogenud, et mida tuntumad ja andekamad on lauljad, seda sõbralikumad ja toetavamad nad on. Ma ei tunne liialt konkurentsi, sest me oleme teinud kõik, et siin olla ja näitamegi, mida artistidena pakkuda suudame. Pärast seda, kui olin laulnud mitmete ooperimaailma tippudega, nagu Anna Netrebko või Benjamin Bernheim, mõistsin, et lõpuks on nad kõik tavalised inimesed oma igapäevaste rõõmude ja muredega.
Mis on kõige keerulisem roll või projekt, mida oled teinud, ja mis on kõige lemmikum?
Kõige lemmikum on kindlasti donna Elvira roll. See meeldis mulle tohutult ja tõestasin endale, et mu närvid peavad vastu ning et ma suudan iga korraga järjest rohkem anda ja endas uusi nüansse leida. Mulle meeldib väga see muusika ja Mozart on ilmselt mu lemmikhelilooja. Laulsin donna Elvirat nii Vanemuises kui Berliinis ja see on mulle eriti südamesse jäänud. Samuti meeldis mulle väga Giulietta “Hoffmanni lugudes”, sest see oli hästi ekstravagantne osa. See roll oli ilmselt ka üks raskemaid. Mul oli väga keeruline mängida ääretult seksikat karakterit ja võttis aega, et seda endas leida. Ühtlasi pidin võrgutama maailmakuulsat tenorit (Benjamin Bernheim), mis nõudis suurt eneseületust. Lisaks oli kostüüm väga keeruline ja raske ning ka lavaproove oli vähe ja kõik osatäitjad olid minu jaoks uued inimesed.
Laulsid donna Elvirat nii Vanemuises kui Berliinis. Kui palju need osatäitmised sarnanesid või kui palju said Vanemuise Elvirast Berliini kaasa võtta?
See oli mul esimene kord teha sama rolli uues lavastuses. Võtsin päris palju kaasa, sest Berliini osatäitmine tuli vaid kahenädalase etteteatamisega ja tegu oli väga detailse lavastusega. Osa oli mul hästi selge, aga lisandusid mõned aariad, mida ma Vanemuises ei pidanud laulma. Lavastuslikult olid need väga erinevad ja kõnealune roll samuti, eriti psühholoogilises mõttes. Hästi huvitav oli osa enda jaoks ümber mõtestada.
Kas mõni hetk laval on ka eriti meelde jäänud?
Ilmselt jällegi donna Elvira, kuna see oli mu esimene peaosa Berliinis. See on väga pikk roll, väga palju on laulda. Pärast esietendust puhkesin õnnest nutma ja kui läksin kummardama, oli aplaus hoopis teistsugune ja erilisem ning tundsin, et ka publik oli tänulik. Aga kui rääkida mitte Berliini kontekstis, siis laulsin ka ERSO hooaja avakontserdil Mahleri 4. sümfoonia viimases osas. Kontserdi lõpus otsustasime teha nii, et lavale jäävad ainult need muusikud, kes ei plaani finantsilistel põhjustel orkestrist lahkuda, ja lavale jäi vaid kolm inimest. See oli väga emotsionaalne kogemus.
Mida oled Berliinis õppinud, mida Eestis võibolla ei oleks saanud?
Mulle oli oluline laulda koos maailma tippudega ja näha, kuidas nad töötavad ja kuidas üldse välismaal asjad käivad. Eestis tegin juba suuremaid rolle, aga Berliinis teadsin, et pean minema tagasi väiksemate osade peale, kuid see on seda väärt.
Teine asi, mida Eestis pole, on keele-coach’id. Kõik ei olene ainult muusikast ja on tähtis, et keel, milles laulad, kõlaks autentselt. Ooperis on saksa keelel väga oluline koht ja mul on hea meel, et saan olla saksakeelses kultuuriruumis. Suur privileeg Berliinis on ka ooperistuudios õppimine. Saame tasuta töötada tippklassi coach’idega ja viia pianistidele ükskõik mida, et töötada välja omale sobivat repertuaari.
Kuidas sa nii nõudlikus valdkonnas töötades oma häält ja vaimset tasakaalu hoiad?
Ma ei ole väga suur stressaja. Olen üsna külma närviga ning naudin laval olemist ja laulmist väga. Mulle isegi meeldib, kui on natuke raske, sest see hoiab mind erksana ja motiveerib. Laval valdab mind pigem elevus ja lõpuks oleneb kõik ikkagi ettevalmistusest. Praegu on mulle kõige raskem teadmatus tuleviku osas – kas jätkan vabakutselisena või mida tulevik toob. See on vaimselt kõige kurnavam. Aga see on lauljaks olemise juures tavaline. Veel tekitavad stressi olukorrad, kus hääl/tervis pole korras, aga laulda on vaja. Üks tohutu eelis Berliini puhul on see, et kõikidel rollidel on dublandid ja kunagi ei ole vaja end halvasti tunda, kui pead tervise tõttu lavale minekust loobuma.
Häält väsitab kõige rohkem rääkimine ja kui tean, et ees on suuremad esinemised, katsun lihtsalt vähem rääkida ja rohkem vett juua. Muid rutiine mul pole.
Mis sind inspireerib väljaspool muusikat?
Mulle väga meeldib Berliin ja ma olen leidnud oma inimesed – elukaaslase ja ühised sõbrad nii ooperis kui väljaspool teatrit. Mulle on oluline tasakaal ja kui eelmisel hooajal veetsin kogu oma aja teatris, siis lõpuks tundsin, et see väsitas mind ja mul oli vaja sellest välja saada ning rääkida ka teistsugustel teemadel. Kodus on tarvis end täiesti välja lülitada ja vahel ka näiteks mõnda tobedat sarja vaadata. Mingil hetkel tajusin, et mida rõõmsam ja puhanum olen, seda parem olen artistina. Käin ka jõusaalis ja palju jalutamas.
Kuidas taastud pärast intensiivset prooviperioodi või etendust?
Seda pean veel õppima. Pärast suurte rollide tegemist olen täiesti tühjaks pigistatud, emotsioonitu ega ole suuteline rääkima. Suunan oma rollidele ülipalju tähelepanu ja kui need tehtud saavad, ei oska ma enam edasi liikuda. Mul oli hiljuti raske periood, kus oli vaja järjest palju teha: kõigepealt “Don Giovanni”, siis mu esimene uuslavastus “Väike kaval rebane” ja veel “Hoffmanni lood”. Tavaliselt etendusega samal päeval midagi muud pole, aga mul olid veel orkestriga läbimängud, coaching’ud, nii et mitu nädalat palju asju kattus ja elasin kui teises universumis. Tagasi vaadates oli kogu periood nii stressirohke, et ma peaaegu ei mäletagi seda. Tahtsin vaid iseendale tõestada, et suudan seda kõike teha. Tegelikult oli kogu teekond hästi ilus ja kui see hull periood läbi sai, nutsin mitu päeva. Tundsin, et ei saanud seda piisavalt nautida. Võtan väga südamesse kõike, mida teen.
Kuidas sa etenduseks valmistud? On sul ka mingid rituaalid või mida sa etenduse päeval teed?
Kui ma ei pea varem teatrisse proovi minema, magan võimalikult kaua ja püüan lihtsalt rahulikult olla, et end mitte ära väsitada. Tihti lähen enne etendust jalutama ja üritan aega veeta üksinda vaikides. Mulle meeldib ka muusikat kuulata ja sageli panen mängima 1980-ndate muusika, ABBA, sest see annab hoopis teistsuguse energialaengu, muudab mind elavaks ja rõõmsaks. Ma ei käi rolli enne etendust üle, sest tean, et ettevalmistus on tehtud ja tahan püsida värskena.
Kellega tahaksid tulevikus koostööd teha või kus esineda?
Tahaksin esineda igal pool, teha koostööd tippteatrite ja -muusikutega. Samas ei aja ma taga kuulsust. Eneseteostuse mõttes oleks muidugi unistus laulda Viini Riigiooperis ja Metropolitan Operas. Praegu on mu unistus olla vabakutseline ja õnnelik, ma ei taha liiga palju ette mõelda. Kindlasti plaanin osaleda veel mitmel konkursil, sest olen nii noor ja pean end lauljana näitama.
On sul mõni roll, mida väga laulda tahaksid?
Kindlasti tahaksin laulda Komponisti osa ooperis “Ariadne Naxoselt” ja Octaviani “Roosikavaleris”. Ja kõiki Mozarti metsosoprani rolle, eriti Dorabellat ja Cherubinot! Olin Cherubino varulauljaja see oli nii vahva. Tulevikus saan ilmselt ka sopranirolle teha, aga eks näis, mis mu hääl kümne aasta pärast teeb.
Kus näed end viie aasta pärast?
See on väga raske küsimus. Mul oli siiamaani kogu aeg elu planeeritud. Tahtsin väga just Berliini ooperistuudiosse saada ja mu unistus ka täitus. Praegu näen end tulevikus kindlasti ooperilauljana välismaal. Ma ei pea Berliini jääma, aga hetkel on Berliin mulle hästi kodune. Unistan vabakutselise laulja elust, ringi reisimisest ja erinevates ooperimajades laulmisest. Ma pole kuigi püsiv inimene, mulle väga meeldib uute inimestega kohtuda ja uusi väljakutseid vastu võtta. Kaugemas tulevikus soovin kindlasti ka emaks saada ja pere luua.
Aga praegu lõpeb sul ooperistuudio ära? Mis plaanid on järgmiseks aastaks?
Jah, sellel aastal lõpetan ooperistuudio ära, aga nagu ka praegune hooaeg näitas, tulevad kõik pakkumised väga spontaanselt. Mul jääb kolm lavastust külalisena Berliinis, mis on hooaja peale hajutatud. Kindlasti lähen konkursile ja Eestis teen sel suvel ka Saaremaa ooperipäevadel kaasa lavastuses “Reini kuld”.
Kui oluline on sulle rahvusvahelisel laval Eesti identiteet?
Eestlasi on nii vähe ja ütlen uhkusega, et olen eestlane. Eesti on mul alati südames ja esindan Eestit suure auga. Mulle oli väga liigutav ja eriline hetk, kui sain Berliinis lava jagada teise eestlase, Lauri Vasaraga.
Mis on kõige raskem asi, millest publik ooperi puhul üldse aru ei saa?
Berliini publik on väga eriline – hästi intensiivne ja kohal. Enamasti on kas seistes aplodeerimine või tehakse keegi täiesti maha. Vahel mulle tundub, et publik ei saa aru, et kui lavastus on halb, siis see ei ole lauljate süü ja nad ei vääri väljavilistamist. Olen näinud, kuidas maailmakuulsaid lauljaid maha tehakse ja tihti ei puutu vokaaltehnika või rolliloome üldse asjasse, vaid pigem ei meeldi publikule lavastus või poliitilised seisukohad. Vaatajad ei mõista, kui suur töö selle taga on, et need lauljad üldse 1500-liikmelise publiku ette jõuaks.
Tihti võivad esitust mõjutada ka isiklikud probleemid või kehv tervis. Berliinis on õnneks tavaks, et solist võib enne etenduse algust publikule teada anda, et ta on veidi tõbine.
Kui publik mäletaks sinust ühte asja, siis mis see võiks olla?
Autentsus ja hingestatud esitus. Panen kogu oma hinge ja südame sellesse, mida laval teen, ning soovin, et see paistaks välja ja puudutaks inimesi. Olen perfektsionist ja kui minevikus oli mulle olulisim tehnika, siis nüüd olen jõudnud faasi, kus panen suuremat rõhku rolliloomele. Laulmine on elukestev õpe ja täiuseni jõuda pole võimalik, aga loodan, et suudan publikut siiski mõjutada oma siiruse ja vahetusega.
On sul laval ka midagi täiesti valesti läinud?
Praegu õnneks eriti ei ole. Ükskord õppisin etenduse vaheajal üht prantsuskeelset partiid ja kui uuesti lavale läksin, olin nii segaduses, mis keeles laulda, puterdasin midagi kokku. Ühes “Madama Butterfly” proovis tegin Kate Pinkertoni rolli. See on hästi väike osa ja kui minu kord tuli, olin nii oma mõtetes, et unustasin laulma hakata ja olin täiesti vait. Seetõttu ongi vahel väiksemaid rolle palju raskem teha kui suuremaid. Kui teed väikese osa hästi, siis ei pane keegi tähele, aga kui midagi valesti läheb, märgatakse kohe. Berliinist võtangi kaasa selle, et ei ole olemas väikeseid rolle ja kui oled laval, siis oled laval. Lõpuks on väikesed rollid need, mis suure kunsti kokku panevad.
KIIRKÜSIMUSED
Kui peaksid ühe ooperitegelasega nädal aega koos elama, siis kellega elaksid?
Figaroga.
Kas stabiilne karjäär või risk suurte rollide nimel?
Risk suurte rollide nimel.
Etendus või kontsert?
Etendus.
Väike roll maailmakuulsas ooperimajas või peaosa väiksemas teatris?
Praegu peaosa väiksemas teatris.
Klassikaline või modernne lavastus?
Klassikaline.
Rahvusvaheline karjäär või tugev side kodupublikuga?
Rahvusvaheline karjäär.
Tihe reisigraafik või üks kindel teater?
Tihe reisigraafik – praeguse seisuga.
Perfektne esitus või hetk, mis liigutab publikut?
Hetk, mis liigutab publikut.
Mozart või Verdi?
Mozart.
Vale noot või valed sõnad?
Valed sõnad.
Unustada tekst või komistada laval?
Unustada tekst.
Laulda külmetusega või esinemine ära jätta?
Oleneb. Olen laulnud haigena ja kõik on läinud hästi, aga pigem ikkagi esinemine ära jätta.
Berliini techno-klubi või vaikne õhtu kodus pärast etendust?
Techno oli kaks aastat tagasi, enam üldse ei kõneta. Praegu vaikne õhtu kodus.
Täiesti vaikne publik või väga emotsionaalne publik, kes plaksutab keset aariat?
Emotsionaalne. Mulle meeldib, mind ei häiri ja muusikat mu jaoks ei riku.
Lavakostüüm, mis on imeilus, aga ebamugav, või mugav, aga natuke kole?
Ausalt öeldes mul vahet ei ole, pigem ikka mugav. Mida rohkem ma erinen oma igapäevasest välimusest, seda kihvtim see minu meelest on, sest see on suurem väljakutse.
Kas olla ooperilaulja, keda publik armastab või keda kriitikud austavad?
Laulja, keda publik armastab. Mind üldse ei huvita, mida kriitikud arvavad. Mitte et üldse ei huvita, aga see on omaette maailm. Lõpuks on ikkagi publik see, kellele me esineme.
