Evelin Seppar on vaatamata oma noorele eale vist meie üks kogenuimaid kooriheliloojaid. Kuigi tema teoste nimekirjas on mitmeid instrumentaal- ja orkestriteoseid ning koguni kaks ooperit, on valdav osa tema loomingust siiski koorimuusika. Siin on kindlasti oma osa nii Evelini lauljakogemusel erinevates koorides kui ka tema dirigendist abikaasal Lodewijk van der Reel. Samuti omaaegsel õpetajal René Eesperel ning Evelini magistriõpingute juhendajatel Helena Tulvel ja Toivo Tulevil, kes on kõik väga oskuslikud ja suurte kogemustega vokaalmuusika loojad.
Sellest, kuidas värske emana heliloominguga tegelda, kuidas muusikas kujutada inspireerivaid tekste, kuidas vabakutselise heliloojana tellijaid ja esitajaid saada ning kuhu teda on viimas järgmine arenguetapp, vestlesime Eveliniga ühel kaunil maikuu päeval koduses Nõmme kandis.
Sul on praegu elus põnev aeg – noorem laps on alla aasta ja vanem kuuene. Kas heliloominguga on üldse hetkel võimalik tegeleda?
Evelin Seppar: Jah, fookus on tõesti rohkem perel ja beebil, aga olen ikkagi püüdnud teha nii, et ma teise lapsega ei jääks tööst kõrvale. Esimese lapsega tuli mul tellimustega väike vahe sisse – uuesti hakkasin kirjutama siis, kui ta oli 9-kuune ja see oli tõeliselt raske, sest aju oli täiesti teises konditsioonis. Ma kujutan ette, et pillimängijatel võib olla sama olukord, kui nad pole tükk aega asjaga tegelenud – kuidas seda lihast uuesti treenima hakata, et mingit vormi saavutada.
Otsustasin, et ei taha seda teist korda kogeda. Mäletan, et teosed, mis ma pärast esimese lapse sündi kirjutasin, läksid hiljem põhimõtteliselt prügikasti. Oli hea, et sain hakata toonust jälle üles ehitama, aga jah, see oli raske. Nüüd teise lapsega läks nii, et kohe pärast tema sündi tuli mulle Pärnu muusikafestivali tellimus. Olin just ühe orkestrilooga valmis saanud, ERSO oli selle äsja ette kandnud ja mulle jäi selline tunne, et tahaks veel – ja nii ma vastasingi, et olen küll huvitatud. Ma tajun, et mul on orkestrile kirjutamise oskust veel nii vähe ja ma tahaksin seda arendada. Orkestrile on huvitav kirjutada ja on suur loterii, kas ja millal neid võimalusi tekib. Pealegi mõtlesin, et oleks väga hea, kui mul on beebi kõrval mingi selline oma asi, et ma ei saaks seekord emadusse nii ära kaduda. Arutasime abikaasaga ja kuna oleme mõlemad vabakutselised, leppisime kokku, et saame selle toimima – mina saan oma tööaja ja tema saab oma.
Kas sa töötad mingi kindla graafiku alusel? Vist nii, et kui sulle on see aeg antud, kui on võimalik võtta see neli tundi …
No neli tundi on luksus, pigem ikka paar tundi ja siis hakkan kohe tegema, kuni beebi ärkab. Või ma tean, et abikaasa läheb mingiks ajaks tööle ja mul on tema äraminemiseni näiteks kaks tundi, siis saabki töötada täpselt nii kaua, kuni kell kukub. Seda võimalust tõesti ei ole enam, et ma nüüd natuke loen või kuulan midagi. Aja väärtus on teine ja see kindlasti mõjutab ka minu tegevust. Töötan hoopis teistmoodi, ei jää enam mingite asjadega liiga kauaks venima. Muidu vahel ikka jäin mõtisklema, katsetasin rohkem, et äkki siit tuleb midagi huvitavat, mis mulle ehk natukese aja pärast meeldima hakkab. Nüüd on kõik hästi mustvalge – kui mulle midagi ei meeldi, viskan selle minema ja töötan hoopis millegi muuga. Ega ma tea, mil määral ja kuidas see käesolevat teost mõjutab või mis teos siit üldse tuleb.
Kuidas sulle tundub, kas laste ootuse ajal või ka pärast nende sündi on sinu muusika muutunud? Laste sünd on inimese elus ju suur ja kõikemuutev kogemus.
Ei oskagi öelda. Ise tahaks küll loota, et muutus pidevalt toimub, et ma ehk ikka arenen. Võibolla on lisandunud rohkem jõulisust või otsustavust. Eks see ilmselt ikka mõjutab, mäletan, kuidas Tatjana Kozlova-Johannes rääkis, et ta ei suutnud lapseootuse ajal üldse kirjutada, sest keha tegeles hoopis teistmoodi loominguga. Liisa Hõbepappel jällegi ütles ühes intervjuus, et pärast laste saamist on haprust ja õrnust juurde tulnud.
Kas selline olude sunnil sündinud piiratud ja täpselt organiseeritud töömeetod on produktiivsem ka? On see midagi, mida sa võiksid tahta sellest eluperioodist tulevikku kaasa võtta?
Jah, võibolla seda, et olla enese suhtes ausam. Mulle tundub, et praegu kasutan paremini ka seda aega, kui ma ei saa reaalselt laua ega klaveri taga olla, näiteks kui jalutan või pean öösel üleval olema. See on nagu mingi ruum minu sees, kuhu ma lähen, töötan oma peas edasi ja mõtlen, kuidas edasi liikuda. Nii et järgmisel korral, kui on jälle tunnike kirjutamise aega, ma juba tean, mille kallale asuda. Või kui sundolukorras jääb mingist kohast pooleli, siis on lihtsam järgmisel korral jätkata, sest tean, kuidas pean edasi minema.
Ma olen veidi uurinud, mis on inimese ajule hea töömetoodika. Soovitataksegi töötada intensiivselt mingi lühema ajahulga ja siis natuke aega puhata. Näiteks 45 minutit töötad, mõni paneb omale isegi äratuskella, siis 15 minutit puhkad ja siis töötad jälle edasi. Nii jaksad rohkem ja parema kvaliteediga teha kui 6 tundi järjest laua taga istudes.
Intensiivselt tundide kaupa järjest materjali sisse elades see n-ö küülikuurg võibolla muutub liiga kitsaks ka. Tajud hakkavad petma ja enam ei saa aru, kas mõni tibatilluke detail, millele tunde kulutad, tegelikult ka teose ettekandes mingit olulist tähtsust omab või kas keegi kuulebki, kas akordis on intervallid ühes või teises järjekorras.
Jah, mõtlesin varem sarnaselt. Nüüd aga arvan, et mõnda asja ei pane kuulates tegelikult keegi tähele – peab olema valiv ja kriitiline selles osas, millega on mõtet detailsemalt tegelda. Akordi ülesehituses on muidugi oluline häälte juhtimine, mida tuleb arvestada. Ja kui küsimus on ajastuses või proportsioonides, siis selles osas ei saa mingeid kompromisse teha.
Sul on väga hästi organiseeritud kodulehekülg – sealt saab materjali mitte vaid kuulata, vaid ka pisut noodinäidiseid sirvida. Ma kuulasin sinu pikki minekuid koorilauludes ja mõtlesin, et väga julge otsus neilt dirigentidelt, kes oma amatöörkooridele nii keerulist materjali valivad. Eks nad ole ilmselt ka ambitsioonikad, aga järelikult neile lihtsalt väga meeldib su muusika, et nad ei kohku potentsiaalsete raskuste ees tagasi.
Enamus koore, kes mu teoseid oma kavadesse võtavad, on siiski poolprofessionaalsed kollektiivid või kõrgemal tasemel harrastajad, kes ongi ambitsioonikamad. Nende hulgas on sageli ka professionaalseid lauljaid või neid, kes soovivadki suuremaid väljakutseid.
Sul on olnud küllalt palju välistellimusi, põhiliselt küll Euroopast, aga ka USAst. Kuidas sa oled jõudnud sellise laiaulatusliku tellijate võrgustikuni? See ei ole just päris tavapärane, eriti kui sul ei ole agenti ega kirjastust toeks.
Ma ise ei ole selleks midagi teinud, aga kindlasti on siin oma osa minu abikaasal, dirigent Lodewijk van der Reel. Ta on küll juba 10 aastat Eestis elanud, aga kui ta veel Hollandis oli ja töötas, siis ta ikka võimalusel pakkus minu teoseid erinevatele kooridele ja muidugi tellis ka ise oma kooridega. Sealt tuli ka esimene koostöö Madalmaade kammerkooriga, mis lõi omakorda uusi võimalusi.
Ameerika kontakt tekkis osaliselt tänu ühele konkursile, mida korraldas üks tubli amatöörkoor. Kui tavaliselt peab konkursile saatma uued teosed, siis sinna tohtis saata ka juba varem ette kantud asju. Enamasti peab konkurssidel osalemiseks ka maksma, aga too oli tasuta – võisid saata, mis sul on, millest siis valiti välja mitte üks, vaid 10 võiduteost, mille nad ka ette kandsid. Nii ma siis võtsin mitu aastat osa ja iga kord osutusin ka väljavalituks.
Peale selle on Ühendriikides olnud heaks eestkostjaks ameerika dirigent David Puderbaugh, kes on käinud Voces Musicalesega koostööd tegemas. Kuna ma olen seal kooris laulnud, tekkis meil hea kontakt ja minu teada on ka tema päris palju mu teoseid USAs levitanud.
Inglise dirigendi George Parrisega tekkis kontakt pärast üht Eesti kammerkooride festivali, kuhu oli minult tellitud konkursi kohustuslik teos. Parrise ja tema kammerkooriga The Carice Singers olen nüüd korduvalt koostööd teinud, kõigepealt Oxfordi Arvo Pärdi festivalil. Kusjuures seal kohtusin esimest korda ka Galina Grigorjevaga – naljakas, et kaks eesti heliloojat tutvuvad Oxfordis. Sealt tekkis meil George’iga sõprus ja side, ta on mult muusikat tellinud, kui vähegi võimalik, ja mitmeid mu teoseid korduvalt esitanud. Me püüame ikka kokku saada, kui satume samasse maailma kanti, ta lubas suvel Pärnusse ka tulla.
The Carice Singersiga oli esimeses proovis selline kogemus, et nad laulsid mulle oma suurepärase akustikaga prooviruumis ette, mind vaimustasid nende võimsad noored hääled ja täpne inglise laulumaneer. Kuulasin ja küsisin, kas minek kulminatsiooni võiks olla võimsam – ja siis sain kuulda, kuidas läks sisse järgmine käik veel ja veel, ja neil oli kogu aeg seda järgmist käiku võtta! Mõtlesin, et see ei ole võimalik, ma polnud elu sees sellist asja kuulnud, mulle tulid täiesti külmavärinad peale.
Lätlastega on samuti koostööd olnud. EMTA tudengina saadeti mind ühele meistrikursusele, kus puutusin kokku Läti Raadio koori ja Kaspars Putniņšiga, kellega olen hiljem ka Eestis koostööd teinud. Lisaks on olnud nii, et keegi kuuleb kontserdil ja tal tekib lihtsalt huvi, vaadatakse kataloogi ja tellitakse. Seda on järjest rohkem ja see on tõesti hästi tore, mõnda teost on kümneid kordi esitatud. Jah, ma tean, see on nüüdismuusika maailmas suur luksus ja ma olen selle eest väga tänulik.
Ehk sul sellepärast on see networking nii hästi toimima saanud, et oled sõbralik ja teistega arvestav inimene, kes suhtub oma töösse kirega. Vabakutseline on iseenda visiitkaart.
Ma olen näinud küll kõrvalt, kuidas inimesed, kes on verbaalselt osavad ja veenvad, suudavad end ka puhtalt oma jutuga maha müüa, isegi kui tulemuse kvaliteet pärast tingimata ei vasta eelnenud reklaamile. Mina esiteks ei oska seda teha ja teiseks ma ei taha.
Kuulsin hiljuti ühelt välismaa festivalikorraldajalt, et eestlased ei oska end n-ö müüa. Ma arvan, et see on meie kultuuriline eripära – meil väärtustatakse tagasihoidlikkust, peetakse väärikaks, et “töö kiidab tegijat”, tegijal endal ei sobi end ise kiita.
Mul on kõik lihtsalt kuidagi omasoodu arenenud ja ma ei ole isegi otseselt kusagil network’imas või end sel eesmärgil ekstra tutvustamas käinud.
Järelikult tekivad inimestel sinu muusikat kuulates head tunded, kui nad ühekordse kuulmise järel su teoseid kavva võtavad. Mis sa arvad, mis see on, mida nad sealt leiavad?
Seda ma ei tea. Eks ma püüan kirjutada teoseid, mida ise tahaksin kuulata ja ka koorilauljana esitada. Mulle meeldivad sellised pikad minekud ja olen ikka üllatunud, et tihti on see esitajatele päris suur katsumus neid minekuid välja vedada. Just see, et ongi mitu lehekülge minna, pead seda vedama ja vedama – tehniliselt see ei pruugigi olla nii keerukas, aga psühholoogiliselt on päris raske. Aga õnnestumise korral just see vedamine ongi see, mida ma kuulajana kõige rohkem naudin. Muidugi ei pea see olema ühetaoline, minimalistlik minek, seal võivad toimuda ka muutused, aga oluline on, et jõuad süveneda ja sinna justkui ära kaduda. Võib öelda, et mulle meeldivad kõlamaastikud, mis tekitavad tunde, et sind ei olegi olemas, aga kõige paremas mõttes kaod sinna sisse ära ja lähed sellega kaasa. Aja ja ruumi taju muutub – kaob kõik argine, mis pidevalt peas ringi tormab (pean poodi minema, pean nõud ära pesema, pean mähkmeid vahetama) … Võibolla on see teatud laadi eskapism, aga mulle meeldib, kui kõik muu lakkab olemast ja saad sinna sisse ära kaduda.
Inimesed tunnetavad üldse aega hästi erinevalt. Kuidas sina oma lugude pikkust tajud?
Tellimuses antakse muidugi enam-vähem eeldatav teose pikkus ette. Seda on vastavalt vajadusele võimalik veidi kohandada, et tekiks tervik ja lugu hakkaks voolama ning kõik läheks tööle, nagu soovid. Alati see ei õnnestu, ega kõik tellimused saagi õnnestuda ja see ongi normaalne, aga ka üks raskeid tahke helilooja töös. Ma ei tea, kas see on tänapäeva ühiskonnast tingitud või läbi aja nii olnud, aga väga suur surve on olla kogu aeg ainult edukas. Iga tellimus ja esiettekanne pannakse nii suure kella külge, samas on see töö ikkagi ka mõnes mõttes loterii – võid pingutada, nii et ninast veri väljas, aga mõni teos lihtsalt ei õnnestu.
Väga palju sõltub ka esitajatest.
Seda ka. Seal ongi nii palju faktoreid: oma inimlikkusega silmitsi seista, ka su oma argielu võib mõjutada, või kui hea klapp sul esitajatega on. Mul on ka dirigentidega kogemusi seinast seina – on isegi tulnud ette olukord, kus dirigent ei saanud mu muusikast üldse aru ja kogu prooviperioodi arvasin, et asi on minus, et olen nii asjatult raske ja halva loo kirjutanud! Mäletan, kuidas ma esiettekande hommikul duši all lihtsalt nutsin, mõeldes, kuidas ma ei taha sinna kontserdile minna, see on mu elu kõige kohutavam esiettekanne … Ja siis otsustati dirigent välja vahetada ja juba peaproovis imestasin, kui uskumatult erinev tulemus oli. Nii et see esitus tuli lõpuks täitsa kena. Aga kui lähebki ühel või teisel põhjusel väga halvasti, siis on kõige raskem minna kummardama, naeratada viisakalt ja teha nägu, et kõik on hästi.
Kas sul on oma teosest raske või kerge lahti lasta? Teos on ju ikkagi osa helilooja hingest.
Tavaliselt lasen lahti pärast esiettekannet, sest proovide jooksul on ikkagi mingeid muudatusi ja parandusi vaja teha. Olen aru saanud, et hiljem ei ole enam mõtet torkida. Varem ma vahel üritasin mingeid asju veel ümber kirjutada või kuidagi paremaks teha, aga nüüdseks olen mõistnud, et iga teos valmib teatud ajas ja esiettekande toimumise hetkeks on juba nii palju aega mööda läinud, et olen ise selle ajaga samuti muutunud. Muidugi saab võtta olemasolevast teosest materjali ja sellega edasi minna, aga juba ette kantud helitööd kuidagi paremaks tegema hakata ei ole küll mõtet.
Oled öelnud, et lähtud hästi palju tekstist. Aga kui ma kuulan su kooriteoseid, siis ma ei kuule sealt teksti välja, sest noodid on pikad ja mitmesilbilisi sõnu niimoodi venitades on isegi selgeima tekstiga lauljal raske lauset kuulajani viia.
Jaa, see on täiesti normaalne.
Nii et sinu eesmärk ei ole mitte sõnu inimestele edasi anda, vaid tekst on pigem tõukejõuks teose helimaastiku loomisel?
Jah, läbi selle helimaastiku võiks kuulaja ideaalis enam-vähem ka tajuda, millest tekst räägib. Näiteks “Iris” – selle puhul oli ette antud teema “juured”. Lugesin erinevaid tekste ja leidsin selle Jaan Kaplinski luuletuse. Mulle meeldis Kaplinski vaade, et lähed juurtest tegelikult üles ja et silmaiirise sinine, taevasinine ja lillesinine on kõik seoses üles vaatamise ja üles minemisega. Tagantjärele mõeldes on päris naljakas, et kui teemaks on juured, siis mina lähen hoopis nende juurest ära sinna üles.
Su kooriteoste faktuur on hästi intensiivne ja tihe, vaikust on küllaltki vähe. See on selline lakkamatu voolamine nagu ka “Irises”, taimemahlad on pidevas liikumises.
Kui mõelda looduse peale, siis isegi kui tundub, et asi on paigal – vaatad näiteks puud –, ta tegelikult ju kasvab ja mingi muutus on sees. Kogu aeg on mingi protsess. Mulle vist meeldibki selline pidev protsess, et midagi kogu aeg muutub, kasvab ja areneb.
Looduses ei ole kunagi vaikust.
Vaikusemomendid on ka olulised, aga neid on raske teostesse kirjutada ja nende ajastus on samuti ülioluline. Ning põhjus – miks seda vaikust sinna sisse kirjutada. Olen sellega vaid väga üksikutel kordadel hakkama saanud, enamasti ma ei ole suutnud seda enda jaoks ära põhjendada. Kõik, mida teed, peab ikkagi olema põhjendatud.
Sinu loomingu valdav osa on koorimuusika, ometi häälepartiides näen jällegi nagu instrumentaalset mõtlemist, see on väga huvitav.
Ma arvan, et see, et ma kirjutan lauljatele instrumentaalselt, tuleb osaliselt mu koorilaulukogemusest. Ma olen enamasti laulnud aldipartiid, mis on traditsioonilises repertuaaris selline kahe noodi vahel nikerdamine, mis on mu meelest kohutavalt igav. Nii et ma püüdlen ise kirjutades selle poole, et kellelgi ei oleks sellist partiid, vaid et kõigil oleks vaja pingutada, kõik on vajalikud ja igal häälel on mingid oma liinid. Kõik kokku muutub mõnikord massiks, kus sees jookseb hästi palju eraldi liine.
Sul on ka paar sellist lugu, mida on esitatud nii koori kui ansambliga.
Kõiki kooriteoseid muidugi üks ühele ansambliga esitada ei saa, vahe on selles, mitu lauljat ühe partii peal on. Koori ja ansambli erinevus on suures osas praktiline, sõltuvalt sellest, mida ühel inimesel on võimalik teha. Näiteks ei saa ühele lauljale kirjutada ahelhingamist või nii rasket partiid nii pikalt, et tal on lõpuks võhm väljas või hääl ära. Helilooja peab teadlikult arvestama, kas seda partiid esitab üks või mitu lauljat.
Ja muidugi on vaja arvestada, mis tasemel lauljad on. Kui kirjutada kindlale isikkoosseisule, saab uurida teatud spetsiifilisi asju, näiteks kas kõik oskavad vilistada. Seda ei saa lauljalt eeldada. Tihti on keegi, kes ei oska mingit üht spetsiifilist tehnikat või keegi, kes on milleski eriti tugev – neid nüansse on hea juba kirjutama hakates teada. Kaasaegsele muusikale keskenduvad ansamblid on tõenäoliselt avatumad ja kogenumad ka erinevate efektide katsetamisel ja rakendamisel, nad on oma partii ja instrumendi osas võimekamad ja mängulisemad. Ka kõikvõimalike uute tehnikate osas on nad rohkem valmis proovima ja lahendusi välja pakkuma.
Üks oluline vahe on ka selles, et koori ees on dirigent, kes kujundab tervikut, ansamblis aga loob tervikut iga laulja individuaalselt. Oma partiid muidugi kujundavad kõik lauljad, olgu nad kooris või solistid, aga ansambli terviku loomise initsiatiiv peab tulema igalt lauljalt.
Vokaalansambel on kooslus, mida meil Eestis ei ole. Samas heliloojana ma näen, kui väga seda vaja oleks. Alates sellest, et EMTA tudengitel oleks väga kasulik sellise ansambliga koostööd teha ja hiljem näiteks Eesti muusika päevadel (EMP) võiks selline kollektiiv alati olemas olla. Meil on Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Vox Clamantis ja ka Rahvusmeeskoor, aga nad on teistmoodi.
Nemad on muidugi meie esinduskoorid, kellel oma väga vajalikud ülesanded täita, aga koor on tõesti teine instrument kui ansambel. Oleme palju rääkinud koorimuusikast, aga kuidas on orkestriga?
Ma arvan, et see, et ma üldse orkestrile kirjutamiseni jõudsin, on suuresti EMPi kunstilise juhi Helena Tulve teene. Aastaid tagasi küsis ta minult ühel Vox Clamantise reisil, kas ma oleksin huvitatud orkestrile kirjutamisest ja suutsin ainult mõelda: appi! Ta sai aru, et ma ei ole veel valmis, kuid paar aastat hiljem sain tellimuse orkestrile ja koorile. Ilmselt ta tajus, et koori kaudu on mul lihtsam teemasse sisse elada. Sealt edasi tuli juba EMPil ette kantud klarnetikontsert, siis ERSO tellimus ja nüüd Pärnu festivali tellimus. Samuti on paaril korral orkestrile tellinud Kaspar Mänd. See on nii tore, et inimesed usaldavad ja annavad võimaluse.
Mis sind Pärnu muusikafestivalil ees ootab?
Minult on tellitud 10-minutine orkestriteos. Sel aastal on festivali teema loodus. Minu teose pealkiri on “Tulv”, see seostub minu jaoks üleujutuse ja paratamatuse tundega. Lugu on veel pooleli, valmis peab saama juuniks. Aga ma ei tahaks seda rohkem avada, sest mul on kogemus, et kui lugu ei ole veel valmis ja pean sellest rääkima, siis võtab teos pärast hoopis mingi teise suuna.
See tellimus on minu jaoks väga suur asi, teha esimest korda elus koostööd Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkestriga. Teadmine, et kirjutad sellisel tasemel muusikutele, orkestrile, kus iga pillimängija on kuldaväärt, on väga inspireeriv, aga paneb ka omamoodi surve peale. Tahaksin kirjutada interpreetidele väärilise teose, kus igal mängijal on oluline roll ja kus nad end näidata saavad ning samas luua ka muusikaliselt arendatud ja läbi mõeldud terviku. Kindlasti õpin sellest väga palju, nagu igast kogemusest püüan õppida, ja see on minu järgmine arenguetapp.
