2026. aasta Eesti muusika päevade (EMP) pealkirjaks oli “Lood”. Iseenesest väga universaalne sõna, mis jättis osalejatele üsna vabad käed. Minu EMP piirdus Tallinnaga (ka Tartust sai sel ajal festivalilinn) ja sinna mahtus nii kontserte kui vestlusringe – nädal täis huvitavaid kohtumisi.
Minule avas festivali Astra Irene Susi lavastatud kontsertetendus “Valguse sünd”, kus esitleti Liis Jürgensi (“Lausuja. Päikesetempel” keelpilliorkestrile ja timpanitele), Maria Rostovtseva (“Kuldne muna” keelpilliorkestrile) ja Astra Irene Susi enda uudisteoseid. Laval olid Tallinna Kammerorkester, löökpillidel Vambola Krigul, poiss-sopran Joonas Mikk, näitleja Richard Ester ja dirigent Erle Kont-Vilson. Olla ühes isikus lavastaja ja helilooja oli sel korral igati õigustatud ja õnnestunud: kuigi kavas oli vaid kolm, ehkki pigem ulatuslikku teost, ei mõjunud need eraldiseisvatena, vaid vedasid publikut koos esimesest paugust kuni viimase kajani. Kuulajana ei tekkinud kordagi ka väsimuse või küllastumise tunnet, mida Klubi HALLi rõskesse ruumi sisenedes olin natuke kartnud. Kuigi Jürgensi ja Rostovtseva teostes ei olnud klassikalises mõttes meloodiat, sobisid need kontserdipaika väga hästi ja tekitasid Susi teose algusega, Joonas Miku inglihäälse (ja väga keeruka!) a cappella sissetulekuga mõnusa kontrasti. Susi teos, mis oli ka kontsertlavastuse nimilugu, oli teistega võrreldes kontrastne ka tekstikasutuse poolest, selles lauldi ja räägiti Ene Mihkelsoni, Hermann Hesse, Hando Runneli, Rein Raua ja Jaan Malini sõnadega. Terviku mõttes mõjusid Jürgensi ja Rostovtseva teosed natuke nagu eelmänguna Susi omale, aga viimane tõi sisse varem kuuldust tuttavaid elemente (nt Vambola Kriguli soolo-osa, sest timpanid olid ka esimesena kõlanud Liis Jürgensi teose keskpunkt), mis tervikpildi kokku sidusid.
Õhtule tagasi mõeldes jätsid kõik esinejad sügava mulje. Suurepäraselt sai hakkama poiss-sopran Joonas Mikk, kelle kanda oli kontsertetenduse nimiteose algus ja mitmed keerukad sõnalised kohad. Vambola Krigul oli mingis mõttes kogu ettevõtmise tugipunkt. Tallinna Kammerorkestrist paistis, nagu oleks HALL nende igapäevane esinemispaik. Kõike laval toimuvat hoidis hästi koos dirigent Erle Kont-Vilson, kes hoolimata hämarast lavast uudisteosed veenvalt kuulajateni tõi.
On väga tore, et meil on muusikuid, kes julgevad mugavustsoonist välja astuda ja ebatavalistes kohtades tavaolukorrast erinevat kontserti anda. Samuti oli hea olla kohas, kus valgus ei olnud pelgalt valgustamise pärast, vaid täiendas laval toimuvat minimaalselt, aga efektselt.
Samal õhtul ühendati Eesti Rahvusmeeskoori, dirigent Mikk Üleoja ja Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambli (EMA) kontserdil koorilaul ja elektroonika, millega püüti meeskoori (või üldse eesti muusika) varamusse kuuluvatele teostele uus hingamine anda. Kontsert algas mulluse LHV noore helilooja preemia laureaadi Georg Jakob Salumäe uudisteosega “Päikese lill” (“Sun-flower”, tekst William Blake), seejärel kõlasid Jonas Tarmi “Ukraina linnud” (tekst ukraina rahvaluule) ja Alisson Kruusmaa “nüüd me räägime” (tekst Tom-Olaf Urb). Kolm uut teost olid igatsevad, aga seda väga eriilmeliselt: Salumäe laulust, mis oli õrnade sisse- ja väljajuhatustega ning suure kulminatsiooniga, kostus nukrat helgust; Tarmi Ukraina kaitsjatele pühendatud loost süngemat igatsust; Kruusmaa helitööst, mis oli kõige tekstipõhisem, aga hoopis otsingut millegi jäävama järele. Uudisloomingu vahele kõlasid EMA improvisatsioonid, mis jäid mulle veidi kaugeks. Ilmselt oleksin nende paremaks mõistmiseks (või nägemiseks) pidanud veidi eespool istuma: lava oli publikuga samal tasapinnal ja istuv ansambel ei ulatunud mu vaatevälja, mis muutis toimuva eriti abstraktseks.
Kontserdi teine pool pühendati vanemale loomingule, mis oli saanud 2026. aastal uue vormi või mõned täiendused. EMA esitas instrumentaalse hommage’i Veljo Tormise laulu “Käsikivimäng” ainetel, mis oli toredaks sillaks vana ja uue vahel – teos sobitus elektroonikaga üllatavalt loomulikult, st kui poleks Tormise originaaliga varem tuttav olnud, võinuks selline versioon vabalt näida tema originaalideena. Seejärel liitus EMAga rahvusmeeskoor ja esitusele tuli Ülo Kriguli “*.ram”, uusversioon 2008. aasta EMPile kirjutatud teosest. See helitöö oli tõeline pärl, mida oli meeskoori raudvaraga tuttaval kuulajal väga huvitav kuulata nii vanade vihjete kui uute võtete poolest. Aga selliste pärlitega on vist nii, et liiga tihti neid esitada ei saa, muidu kuluvad liialt ära. Hea lugemine oli ka Kriguli kirjutatud annotatsioon, millega soovitan kasvõi teosest eraldi tutvuda.
Õhtu lõpetas taas Veljo Tormis, ühiselt kanti ette tema “Muistse mere laulud” ja “Pikse litaania”. Tundus, et kooripartii jäi selliseks, nagu loo autor selle kunagi kirjutas, ja elektroonikaansambel täiendas seda kohati etteaimatavate võtetega (nt “Pikse litaanias” kõuekärgatused või meeskoori huilgamiste duubeldamised), mis mõnel korral koori sisse ära kadusid. Ehk oleks ka siin kõikide muusikute nägemine elamust natuke muutnud. Võibolla jäi see kontsert mulle kuidagi kaugeks hoopis asukoha tõttu: HALList otse Estonia kontserdisaali minna oli päris suur kontrast, ning kuigi esitus ja kavas olnud (uudis)teosed olid põnevad, oli tunne, et akadeemiline saal pärssis mu vastuvõtuvõimet.
Keelpillikvarteti M4GNET kontsert oli sel festivalil kõige kammerlikum. Koosseisu poolest traditsiooniline, aga tehniliselt väga eksperimentaalne kava (näiteks vibraatot märkasin terve kontserdi jooksul vaid üksikutel hetkedel) oli sellise kontrasti poolest tervikuna ülimalt kaasahaarav. Jüri Reinvere 2025. aastal kirjutatud kvartetis “Nachtbild mit Wetterleuchten” tõmbas tähelepanu vioola, mis kõlas eriti mahlaselt ja ilusalt. Kui Madli Marje Gildemanni “Feathered Mirrors” (Eesti esiettekanne) ja Anna-Margret Noorhani uudisteos “Kolm pala keelpillikvartetile” panid proovile pigem muusikud ja olid nendevahelise usalduse tõestajad, pani Tatjana Kozlova-Johannese “Vestige”, samuti uudisteos, oma pikkusega proovile hoopis publiku. Gregor Kulla “Whatevergirl” (uudisteos, tõlgitud toredasti “Midaiganes-girl’iks”) oli täiega whatever. Arvestades EMPi selleaastast märksõna “Lood” oli Kulla teos sisult, pealkirjalt ja vormilt minu meelest ses osas kõige tabavam.
See kontsert avardas minu uue muusika vastuvõtuvõimet kõige meeldivamal moel: keelpillikvarteti tuttav kõla võimaldas keskenduda peaaegu ainult teostele. Kohati oli tunne, et M4GNETi mängijad olidki vaid vahendajad: muusika lihtsalt pidi pilli seest välja tulema. Jõudsin kontserdi ajal veel mõelda, et küll on tore, et juba paari päeva pärast saab järgmist suurepärast kollektiivi kuulama minna – tekkis tunne, et olin selle nädala jooksul heade kontsertidega lausa ära hellitatud.
M4GNETi kontserdil muutus teoste vaheline aeg sujuvalt saali tagaosast tehtava Klassikaraadio ülekande kommentaari pingsaks kuulamiseks, millele MUBA saali akustika ja teoste taustaga tutvuda sooviv publik head tingimused lõid. Hämaras saalis ei näe kavalehte lugeda nagunii, aga eriti enne uudisteost on helilooja mõtteid tarvilik meelde tuletada. Tasus vaid mõelda, et sellised sissejuhatused võiksid ju tulevikus kontsertidel plaanitult olla, kui järgmisel kontserdil astus enne Ludensemble’it Estonia kammersaali lavale Klassikaraadio toimetaja Johanna Mängel, et muusikaõhtu saalisviibijatele, raadiokuulajatele ja EMPi TV vaatajatele sisse juhatada. Ja enamgi veel – selle asemel, et pelgalt kavalehel olevat kirjeldust ette lugeda, tehti hoopis enne igat (Eesti) esiettekannet lühike intervjuu kõlama hakkava teose heliloojaga, mis avas ehk isegi selliseid tahke, millele autor ise teose annotatsiooni kirjutades ei olnud osanud mõelda.
Ludensemble’i kontserdil oli laval EMPi kõige eripärasem kooslus: Maria Luisk (flööt), Alexander Avramenko (klarnet), Kaija Lukas (viiul), Karen Joamets (vioola), Sandra Klimaitė (vioola), Theodor Sink (tšello), Regina Udod (kontrabass), Momir Novaković (akordion), Rasmus Andreas Raide (klaver) ja Kärt Ruubel (klaver) ning dirigent Kaspar Mänd. Kontserdi läbivaks märksõnaks võib pidada loodust: esitati kaks osa Madli Marje Gildemanni tsüklist “Three Studies on Plant Biology”, Elo Masingu “…nothing but a halo…” (esiettekanne) ja Lauri Jõelehe uudisteos “Chant harmonique II” kontrabassile ja seitsmele instrumendile, mis põhines kontrabassi naturaalsetel ülemhelidel (solist Regina Udod). Ettekandele tulid veel Marianna Liigi uus teos “The Sound Between Sounds” ja Jüri Reinvere “Flüchtig, für immer”, mis on helilooja sõnul nagu täiendus Franz Schuberti “Forellikvintetile”, võttes üle sama koosseisu ja kommenteerides seda ühtlasi kompositsiooniliselt. Sel kontserdil võitis minu tähelepanu akordion, mille mõnusalt terav kõla kostis ansambli seest hästi välja. Akordionit tahaks veel ebatavalistes koosseisudes kuulda!
Minu jaoks lõppesid tänavused Eesti muusika päevad ERSO kontserdiga. Õhtu algas piduliku tseremooniaga: üle anti eelmise aasta uudisloomingu preemiad, LHV uue heliloomingu autasu Marianna Liigile ja LHV innovatsioonipreemia Liisa Hõbepappelile. ERSO kavas oli kaks uudisteost, Liisa Hirschi veerandtoonidel põhinev “Rising Realms” ning Riho Esko Maimetsa Eestis esimest korda kõlanud topeltkontsert pikoloflöödile ja harfile “Ekdüüs” – solistid Heili Rosin-Leivategija ja Sara D’Amico. Maimetsa teos seostus oma flažolettide-maailmaga Ludensemble’i kontserdil kõlanud Lauri Jõelehe uudisteosega; flažoletid ja muud ülemhelid on põnev ala, kus on kuulajana väga huvitav kaasa mõelda. Hirschi teos mulle esimesel kuulamisel end veel täielikult ei avanud – pean veerandtoonidega harjuma.
Kontserdi lõpetas veidi vanem looming, Erkki-Sven Tüüri viiulikontsert nr 2 “Ingli osa” ja Lepo Sumera sümfoonia nr 2. Dirigent Olari Elts oli sel kontserdil vist kui kodus: kava ühendas tema koduorkestri ja eesti uue(ma) muusika, mis on kõik tema pärusmaa. Kontsert oli ilus kokkuvõte: Eesti olulisemale uue muusika festivalile jõudis Tüüri viiulikontserdisse soleerima Hans Christian Aavik kui meie praegune esiviiuldaja maailmas ja Sumera sümfoonia kõlas seal, kus esimesel korralgi – Eesti muusika päevadel.
EMPi suur teene meie kultuurile on noorte heliloojate ja uue muusika propageerimine, Eesti muusikaareen sai üheksa päevaga enam kui kümmekonna uue helitöö võrra rikkamaks. Vähem oluline pole ka uudisteoste kõrval kõlanud paari aasta tagune looming, sest nii ei jää loodu pärast esiettekannet vaid heliarhiivi või muusikute sahtlisse, nagu kahjuks sageli juhtub. Mitmetel kontsertidel kavas olnud Eesti esiettekanded on selge märk eesti heliloojate rahvusvahelisest edust ja sellest, et kodumaal ei jää nende saavutused märkamata – EMP oskab komponiste hinnata ja pakub võimaluse nii neile kui ka uudishimulikule publikule üksteist avastada.
