Tallinna Muusika- ja Balletikoolis (MUBA) on viimastel aastatel üha teadlikumalt vaadatud muusikahariduse nähtamatut poolt – seda, mis toimub enne lavale astumist, esinemise ajal ja pärast seda. Noortele suunatud enesearengu sari “Kuulatud ja mõistetud”, mida viivad läbi noored terapeudid ja rahvusvahelise kogemusega enesearengu koolitajad Helina-Karoliina Tamm ja Mattia Dossetto, avab akna maailma, millest räägitakse muusikaringkondades küll omavahel, ent harva avalikult. MUBAs käidi selle sarjaga kahel hooajal. Teemad olid: “Tulevik ja unistused – enesesse uskumine, motivatsioon ja isiklik visioon”, “Emotsioonide ratas – emotsionaalne teadlikkus ja sõnavara”, “Artisti vaimne tervis ja konkurentsiga toimetulek”, “Enesehäälestamine, lavahirmu ületamine, stressist väljatulek”.
Järgnev intervjuu on koolitajate omavaheline vestlus, kus küsija rollis oli Helina-Karoliina Tamm.
Üks põhilisi murekohti, millest noored muusikud rääkisid, oli esinemisärevus. Mis mõtteid see tekitas?
Mattia Dossetto: Mind tegelikult ehmatas, et MUBA noorte väitel pole häiriv esinemisärevus mitte erand, vaid pigem norm. Küsimus pole isegi mitte selles, kas pinge tekib, vaid kuidas noor sellega suhestub. Ka Yerkes-Dodsoni seadus (psühholoogiline printsiip, mis selgitab seost erksusseisundi (stress, ärevus, motivatsioon) ja soorituse kvaliteedi vahel) ütleb, et parim sooritus sünnib mõõduka pinge juures, mitte täielikus rahus ega ka ülemäärases ärevuses. Mõnel on sellega toimetulekuks juba kujunenud tööriistad, teisel mitte – ja vahe on märgatav.
MUBA innovaatilist lähenemist näitab, et osa õpilasi oli juba kokku puutunud selliste tehnikatega nagu Qigong, box breathing (nn ruuthingamine, lihtne ja tõhus süvahingamise tehnika, mis aitab rahustada närvisüsteemi) ja positiivne visualiseerimine.
Meie pakutust oli neile uus ja põnev power posing. See on võimupoosi ehk enesekehtestamise poosi hoidmine paar minutit. Mitu õpilast lubasid hakata seda regulaarselt kasutama. Tegelikult saab kehahoiaku teadlikku muutmist kasutada lausa tööriistana. Sotsiaalpsühholoog Amy Cuddy tõestas oma 2010. aasta uuringutes, et avatud ja enesekindel kehahoiak vähendab stressi ja aitab suurendada kontrollitunnet. Ja mäletad, kui ühes grupis noored kirjutasid, et just praktilised ja kehalised meetodid – näiteks Alexanderi tehnika – aitavad neil ärevusega paremini toime tulla. Meil on siin sellised tagasisided: “ma õppisin tundma, mis minu sees toimub, ka stressi osas, ja sain sellest paremini aru. Tunnen, et oskan nüüd stressiga paremini toime tulla”, “mulle andis see uusi nippe, kuidas pingelistes olukordades vastu pidada ja mida teha, et ma ei oleks nii närvis”.
Noored kiidavad füüsilisi meetodeid, aga minu meelest on oluline ka sisekõne. Mulle meeldib, kuidas käitumisteadlane Alison Wood Brooks leiab, et kui ärevus tõlgendada elevuseks (öeldes endale “olen elevil”), võib see parandada sooritust, kuna need seisundid on kehas väga sarnased.
Jah, see ongi võtmeküsimus: kuidas ma selle tundega hakkama saan. Me oleme ju sinuga teinud sarnaseid Erasmus+ projekte Kreeka, Itaalia ja Poola organisatsioonidega, kus on osalenud kokku üle 30 eri rahvuse. Ja oleme näinud, et olenemata rahvusest ja tegevusvaldkonnast ei ole probleem pinge ise, vaid see, et noor ei usu, et ta sellega toime tuleb. Teadusuuringud kinnitavad, et enesetõhususe tunne vähendab esinemisärevust oluliselt rohkem kui pinge vältimine. Siin on just koht sisekõnel – sinu lemmik “ärevus-elevus”.
Oled töötanud ka Aafrikas Roheneemesaarte tänavanoortest muusikutega. Nende suhtumine muusikasse on kindlasti Euroopa omast väga erinev.
Üks esimesi asju, mida ma Roheneemesaartel märkasin, on see, et peaaegu kõik on mingil moel muusikud. Muusika ei ole vaid väheste privileeg – see on sügavalt põimunud igapäevaeluga. Näiteks laulavad kõik kirikukooris ja paljud mängivad ka pille. Õhtuti on täiesti tavaline rannas koguneda ja koos musitseerida. Enamik oskab mängida Roheneemesaarte traditsioonilisi laule – eriti morna’t, mille tegi maailmas tuntuks Cesária Évora. Paljud kirjutavad ka oma morna’sid ning naudivad koos improviseerimist, samal ajal vesteldes ja midagi juues – see loob omamoodi bluusiliku atmosfääri.
Samuti on väga huvitav suhe muusikute ja publiku vahel. Baarides on täiesti normaalne, et inimesed vaheldumisi lavale lähevad – keegi publikust mängib paar lugu ja liigub siis tagasi oma lauda sõprade juurde. Piir esineja ja kuulaja vahel on õhuke. Muidugi on olemas ka professionaalsed ja väga kõrgetasemelised muusikud, kes esinevad suurtel lavadel, kuid üldiselt on muusika kõigi oma.
Teine oluline aspekt on rütmi pidev kohalolu igapäevaelus. Rütm ei ole mingi eraldi nähtus – see on viis, kuidas aega tunnetatakse. Inimesed loovad rütmi kõigega, mis käepärast on: kingade, kivide, taldrikute, sõrmedega. Spontaansed rütmilised hetked tekivad väga loomulikult – reisides, midagi oodates või lihtsalt koos aega veetes.
Kokkuvõttes ei ole muusika Roheneemesaartel midagi, mida “tarbitakse” või kindlatesse raamidesse pannakse. See on üks peamisi viise, kuidas inimesed suhtlevad, end väljendavad ja üksteisega ühendust loovad. See on jagatud keel, mis loob kogukonda ja kohalolu.
Oled ka ise lapsest saati muusikuks õppinud. Mida tähendab tundide kaupa pilliga üksi olla? Mis on pilliõppe varjupooled?
Instrumendi valdamine on rõõm, kuid selle hind on sageli nähtamatu. Muusikaga mitte tegelevad inimesed tihti ei mõista, et pillimäng nõuab samasugust pühendumist nagu arstiõpe või sport: aastaid distsipliini, õppimist ja üksindust.
Üks kõige vähem räägitud varjupooli on isolatsioon. Noored muusikud harjutavad siis, kui teised noored koos aega veedavad. Pole ime, et mina ja paljud mu tuttavad kirjeldasid end introvertidena ja leidsid muusikast oma parima sõbra. Tundsin, et olen kehv suhtleja, kuid mõistsin, et pean oma häbeliku natuuri tõttu eraldi hoopis suhtlemisoskusi treenima. Muusika polnud siis enam põgenemine.
Noortelt konkursside kohta küsides olid arvamused vastuolulised.
Mõni näeb konkurssides pingutuse loomulikku krooni – võimalust reisida ja saada tunnustust. Õigesti seatud eesmärkidega ei ole konkurss traumeeriv, vaid just innustav, omas laadis pidulik ja tavarutiini ületav kogemus. Teiste kogemus on vastupidine. Noorena ei osaletud konkurssidel just seetõttu, et hindamise mõte tekitas judinaid. Noor inimene on haavatav ja üks emotsiooni pealt öeldud negatiivne hinnang võib hävitada soovi üldse muusikaga jätkata. Meie enesearengu kohtumistel nihkus fookus aga mujale: noored avastasid, et neile meeldib jagamine väikestes gruppides, koostöö ja üksteise kuulamine. Paljud, kes pidasid end introvertideks, tundsid end turvalises keskkonnas üllatavalt avatuna. Keskkond kujundab muusikut rohkem, kui arvame – kas kasvame üksteise vastu konkureerides või koos üksteist innustades.
Kes ma olen ja kelleks mul on võimalus saada? Millisest karjäärist unistavad MUBA õpilased? Inspiratsiooniks.
Mulle jäi eriti meelde üks noor, kes seisis justkui kahe maailma vahel: kas jätkata muusikuna või minna ülikooli keemiat õppima. Rääkisin talle kuulsast Itaalia lauljast Franco Battiatost, kes ühendas oma elus teaduse ja muusika. See pani noored mõtlema, kas valik peabki olema “see või teine”. Just erinevate huvide ühendamine võib viia millegi ainulaadse ja isikupäraseni. Itaalia kirjaniku ja ajakirjaniku Tiziano Terzani mõte: olla kunstnik ka väljaspool lava. Laulja-teadlane Franco Battiato ja jurist-muusik Paolo Conte on justkui renessansiaja inimesed, kes olid pädevad mitmes kunstivaldkonnas, leiutasid ja tegid teadust. Teame ju Leonardo da Vincit teadlase, maalikunstniku ja leiutajana, kuid vähesed on kuulnud temast kui muusikust. See on vastukaaluks industriaalajastu mõtteviisile keskenduda karjääris vaid ühele valdkonnale.
MUBA vilistlane Miina Martensoo:
• Esinemisärevus. Mõned aastad tagasi sain aru, et asi ei ole selles, et ma kardaks esineda – vastupidi, mulle meeldib see väga. Iva peitus hoopis selles, et olin inimesena ebakindel. Kui hakkasin tegelema oma enesekindlusega, vähenes ka lavaline ärevus. Ärevus ei kao täielikult, kuid muutub juhitavamaks. Kasutan lihtsaid ja praktilisi võtteid: rahulik ja sügav hingamine, keha pingete vabastamine (näiteks raputamine) ning oma mõtetega teadlikult tegelemine.
• Harjutamise varjupool. Olen leidnud tasakaalu: mitte lõputud tunnid järjest, vaid regulaarsus ja pausid. Aju ja keha vajavad puhkust, et fookus säiliks.
• Tulevikuväljavaated. Minu põlvkond on hea näide sellest, et muusikuks olemine ei tähenda ühte rada. Paljud on leidnud kõrvale toetava rolli: muusikaettevõtlus, õpetamine, muusikaproduktsioon. Olen loonud noorte omaloomingufestivali “UUSMUS”, mis sündis just soovist ühendada loomine ja kogukond. Tihtipeale on noore muusikuna keerulisem jõuda sinna kohta, kus n-ö tavakuulaja sind leiaks. See on ehk ainuke keeruline sõlm noorte puhul, kuid ma näen oma muusikust sõprade pealt, et kui olla sihikindel ja teada, millist muusikat tahad luua, on võimalik leida see päris kuulaja ja fänn. Veel näen seda, et Eesti muusikavaldkond on huvitatud andma noortele artistidele hoogu ja tuge ning selle üle on mul väga hea meel.
