5. märtsil toimus Pärnu kontserdimajas Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontsert “Meresümfoonia”, kus Edward Elgari ja Ralph Vaughan Williamsi teoseid esitasid lisaks ERSOle veel segakoor Latvija, solistid Dmytro Udovychenko (viiul, Ukraina), Silja Aalto (sopran, Soome) ja Stephan Loges (bariton, Saksamaa/Suurbritannia), dirigent oli Kaspar Mänd. Vägev seltskond, nendest Pärnu minevikuga dirigent Kaspar Mänd, kes tüüris mitte eriti kauges ajas edukalt Pärnu Linnaorkestrit. Kava oli äärmiselt soliidne: Elgari viiulikontsert ja kontserdi nimiteos, Ralph Vaughan Williamsi 1. sümfoonia “Meresümfoonia“ (“A Sea Symphony”). Sama kava esitati veel ka Tartus Vanemuise kontserdimajas ja Tallinnas Estonia kontserdisaalis.
Elgari viiulikontsert kuulub tippviiuldajate raudrepertuaari ja 26-aastane Dmytro Udovyhenko on kõigiti õigustatult selles tippude reas. Tema CVs on mitmed konkursivõidud ja muud laureaaditiitlid, aga oluline on tõsiasi, et 2023. aastal võitis ta Montréali konkursi ja 2024. aastal Brüsseli Queen Elisabethi konkursi. Mõlemad konkursid kuuluvad kõrgliigasse ja võit seal annab justkui sertifikaadi maailmaklassi kuulumise kohta. Lisaks sellele saab võitja järgmise konkursini boonusena oma kasutusse Stradivari viiuli “Huggins”. See tähendab, et Pärnu kontserdimajas kõlas Stradivari 1708. aastal valmistatud viiul.
Massiivset esituskoosseisu (ligi 150 muusikut) tervitas Pärnu kontserdimaja suures saalis hinnanguliselt 350 kuulajat, mida ehk ei olegi liiga vähe. Aritmeetika ütleb, et see võrdub Tallinna kontserdil 3500-pealise kuulajaskonnaga. Siiski on kahju, et osa Pärnu päris kopsakast ja asjatundlikust publikust, keda saalis polnud, jäi kasvõi stradivaariuse kõlast ilma. Elgari viiulikontsert h-moll on noodi- ja viisirikas ning Udovychenko esituses heakskiitu väärt. Võib arutleda kava kompositsiooni üle, kuidas koostada “mere” kava nii, et see oleks võimas, aga mitte vesine. Vaughan Williamsi “Meresümfoonia” on nagu üks suur kulminatsioon, mis pikapeale tekitab uppumistunde ja seda 70 minuti kestel. Inglise autoritest eelistaksin pigem Gustav Holsti. Teose esituses kõlas segakoor Latvija suurepäraselt, selle kohal Silja Aalto mõjuv sopran ning kõlapuhkusi pakkuvad Stephan Logesi soolod.
Pärnu kontserdimajas oli mõned päevad hiljem veel teinegi sümfooniakontsert: Pärnu Linnaorkestri kontsert “Mikk Murdvee & Beethoveni Kaheksas”. Linnaorkestri esimene külalisdirigent Mikk Murdvee on endale ja orkestrile seadnud lati Beethoveni kõrgusele ja jõudnud 8. sümfooniani. Ülesanne on nõudlik, kuid pakub ühtlasi naudingut nii publikule kui ka esitajatele. Suurepäraseks sissejuhatuseks kontserdile kujunes avateose, Ester Mägi “Vespri” esitus. Ilmselt kuulis palvet ka seal ülal keegi ja sellest saigi kogu kava õnnestumise võti. Tuleb tunnustada Linnaorkestri keelpille, kes kõlasid vapustavalt hästi, ja kontsertmeister Anu Mändi, kelle keerukas soolo sobitus lihtsalt palve sisusse. Mägi “Vesper” on eesti keelpillimuusika tipp. Teos on algvariandis loodud viiulile ja klaverile ja kahtlustan, et kõrgetasemelisest viiuldajast dirigendi Mikk Murdvee keelpillitunnetus oli vähemalt üks oluline tegur selles õnnestumises.
Järgnes Mozarti klaverikontsert nr 20 d-moll KV 466. See, et solistiks oli 20-aastane pianist Madis Sikk, peegeldab taas Pärnu Linnaorkestri meeldivat tava avada meie noortele solistidele tee lavale. Madis Sikk pälvis X Eesti pianistide konkursil diplomi ja tavaliselt sellele saavutusele liiga palju tähelepanu ei osutata. Ent tema diplomiga kaasnesid eripreemiad ERSOlt, Vanemuise sümfooniaorkestrilt ja Pärnu Linnaorkestrilt, mis kõik tagavad kontserdiesituse nende kollektiividega – nii et tegemist on isikupärase noormehega, kelle mäng pakub põnevat kuulamist. Selles ma eelhäälestusega ei eksinud, sest Mozarti kontsert kõlas noore pianisti esituses värskelt ja enesekindlalt. Pisut häiris saali suurepärase Steinway ebaühtlaselt kõlanud ülemine register (intoneerimine?), aga see ei sõltu ju pianistist, nii et pigem juhin tähelepanu pilli hooldusele. Väga ladus esitus solistilt ning Linnaorkestri Mozarti koosseisu täpne kõla ja paindlik, kuid aktiivne koostöö esinejaga tõstsid teose ettekande kava kõrgemale astmele.
Õhtu teine pool kuulus Beethoveni 8. sümfooniale F-duur op. 93. Beethoveniga on justkui nii, et tema paarisnumbritega sümfooniaid on peetud vähem kaalukaks kui paarituid. Samas ei saa öelda, et lustlikumalt kõlavad teosed oleksid vähema kaaluga kui nende dramaatilisemad naabrid. Küll on aga tõsi, et 8. sümfoonia on Beethoveni kõige optimistlikum ja rõõmuküllasem teos üldse ja seda loomisajal, kus “taltsutamatul” (Goethe sõnul) autoril oli suhtlusprobleeme nii isiklikul kui seltskondlikul tasandil. Teose esitus oli hea, kohati isegi imetlusväärne ja enamat takistab saavutamast ainult esitajatest sõltumatu minimaalne orkestri koosseis (keelpillid). Sümfoonia koosseis on aegade jooksul fikseerunud umbes 40 mängijaga orkestrile, Linnaorkestril oli hetkel laval 32 mängijat pluss dirigent. Erinevalt Mozartist on aga Beethoveni orkestri tutti oluliselt võimsam ja siin jättis PLO koosseis domineeriva osa puhkpillidele, mis alati ei anna ruumi autori kavatsustele. PLO keelpillid on vaprad, aga füüsikaseadusi ei suuda nemadki murda. Õnneks Beethoveni kaheksanda üldisele iseloomule see eriti saatuslikuks ei saanud ning kõige üldisemas plaanis läks seegi esitus hästi korda, nii et kogu kontserdi võis lugeda PLO ja tema esimese külalisdirigendi õnnestumiseks. Sama võib öelda ka stabiilse hulga kuulajate kohta – neid oli sellel kontserdil oluliselt rohkem kui ERSOl. Väheoluline ei ole ka fakt, et publiku hulgas võis kuulajana märgata Pärnu linnapead Kristel Voltenbergi.
