Kohtun keelpillikvartetiga M4GNET ühel kolmapäevasel pärastlõunal Tallinna Filharmoonia Mustpeade majas, mida Robert Traksmann (viiul), Katariina Maria Kits-Reimal (viiul), Mart Kuusma (vioola) ning Siluan Hirvoja (tšello) peavad vaat et oma teiseks koduks. Selle laiemas plaanis veel noore, kuid lennuka koosseisuga jõuame ühel proovide ja kontsertide vahelisel hetkel muusikalises võtmes teha juttu nii geomeetriast, geograafiast, teistmoodi algusaegadest kui oma jalgealuse leidmisest.
Kuidas te ise tavaliselt oma loomingulist protsessi tunnetate – kas olete pigem tuhisejad või kulgejad?
Mart: Nii ja naa – vist pigem ikka tuhisejad.
Robert: Repertuaari mahtu arvestades ütleks ma, et pigem oleme kiired omandajad. Meil on kujunenud välja natuke orkestrile omane töörütm – neli päeva proovi ja siis juba kontsert. Tulgu, mis tuleb!
Ehk siis elu sunnib vahepeal hoogtööks?
Mart: Tuleb lihtsalt selliseid pakkumisi, millele ei taha üldse ära öelda. Näiteks eelmisel poolaastal ei eeldanud me sugugi, et tegevusplaan nii tihe tuleb. Mahutasime kõigisse vabadesse aukudesse midagi.
Robert: Sisuliselt oli meil sel ajal paralleelselt sama tihe töögraafik kui orkestris (Tallinna Kammerorkester).
Arvestades, et kolm teist (Robert Traksmann, Siluan Hirvoja ja Mart Kuusma) mängivad koos Tallinna Kammerorkestris, siis kui lihtne või raske on kvarteti ja orkestri tööd ühildada?
Robert: TKOs töötades oleme pidevalt silmitsi sarnaste probleemidega nagu kvartetiski, seega need täiendavad teineteist ja see teeb asja meie jaoks lihtsamaks. Boonusena elab Katariina siit Mustpeade majast vaid 100 meetri kaugusel.
Katariina: Nii et nemad on kogu aeg siin, aga tegelikult mina olen ka.
Mart: Kui on vaja kuskilt meid leida, ei saa telefoni teel kätte, siis suure tõenäosusega võib meid leida just Mustpeade majast – me praktiliselt elamegi siin. (Naeravad.)
Katariina: Selles mõttes on hea olla just sellises tuhinas, kuna teised ongi omavahel niivõrd seotud ja mina olen vastukaaluks veidi vabama graafikuga. Mulle tundub, et tegelikult saame tehtud ligikaudu 95% nendest asjadest, mida tahame.
Liigume tasapisi tagasi teie ühiste algusaegadeni. Muide, kui mu matemaatika klapib, siis võib vist teile soovida palju õnne 5. sünnipäevaks!
Mart: Me ise täpselt ei teagi tegelikult … (Naerab.)
Robert: Alustasime vist 2022. aastal … ei, tõesti, 2021, siis oli see konkurss Eesti Kultuurkapitali kammeransamblite residentuuriprogrammi.
Katariina: Jaa, siis oli sügav koroonaaeg.
See ei tundu tõesti kuidagi intuitiivselt parim aeg uue koosseisu loomiseks – kontserttegevuses olid omad piirangud ja piirangutest omakorda pooltühjad saalid …
Mart: Ega me eeldanud ka üldse, et asjad nii lähevad. Aga siis Marje Lohuaru helistas ja ütles, et nüüd kiiresti avaldust täitma.
Robert: Just, kuulutati välja uus kammeransamblite residentuuriprogramm kvartettidele, mis on nüüdseks laienenud ka teistele kollektiividele. Kandideerijaid oli päris mitu, aga juhtus nii, et meid valiti tol hetkel välja.
Mart: Ja mida sa ikka sellel ajal kodus tegid … Pigem oli hea, et saime kokku tulla. Mitte et me muidu niikuinii poleks koos aega veetnud, me Robertiga elasime tol ajal ka samas korteris. Aga tegelikult päris esimene kontsert, mida me planeerisime, jäigi karantiini tõttu ära. Pidime aprillis mängima Mozartit, Haydnit, Beethovenit, aga täpselt siis tulid uued piirangud ja ühtäkki oli meie kõige esimene kontsert hoopis Pärnu muusikafestivalil.
Robert: See oli päris rabe kontsert.
Mart: See läks, jah, puhtalt emotsiooni pealt.
Robert: Siht oli, et püsiksime kuidagi koos. Proovi olime saanud teha, aga kui siis järsku pidigi üle pika aja päriselt publikule mängima, lõid kõigil põlved natuke nõrgaks.
Kui tõuge kvarteti loomiseks oli residentuuriprogrammi konkursi näol olemas, siis kuidas moodustus lõpuks täpselt selline koosseis? Kes kellele helistas ja ütles: “Tahaks mängida sellist repertuaari – kas oled pardal?”
Robert: Mingil määral hakkas see minust peale. Esimene tõuge tuli tõesti Marje Lohuarult, aga minu edasine idee oli, et kuna olime kõik parasjagu kõrgkooli lõpetamas, siis võiks panna kokku sama kvarteti, mida me varem Tallinna Muusikakeskkoolis tegime. Siluani tookord ei olnud, aga oli Marcel (Marcel Johannes Kits). Lisaks meenus mulle Valle-Rasmus Rootsi jutt, et Taavi Hark on alati tahtnud keelpillikvartetti mänedžeerida, ja nii need vajalikud pusletükid kokku said.
Katariina: See oli, jah, juba olemasolev sõprusring, kellega olime TMKK aegadel palju koos aega veetnud ja musitseerinud.
Mart: Muusikakeskkooli ajal tiivustas meid tegutsema armastus keelpillikvarteti repertuaari vastu, olgugi et meil kvartetitunde ei olnud tegelikult eraldi ette nähtud. Lisaks koosmängulustile aitasid kaasa erinevad esinemised, mille eest maksti juba ka tasu.
Robert: Mäletan ka, et juba siis võtsime kavva ikka ambitsioonikalt veidi üle jõu käivaid teoseid.
Kui me liigume nüüd edasi 2021. aastast ja algustest, siis millal tekkis tunne, et uus kvartett hakkab hoogu sisse saama?
Robert: Ma arvan, et see hoog kiirenes märgatavalt Siluani tulekuga. Kui Marcel andis meile teada, et Brüsseli kuninganna Elisabethi konkursiks valmistumise kõrvalt ei jaksa ta lisaks täiemahulist kvartetielu elada, tuli teha vajalikud korrektuurid.
Mart: Siis nentisimegi, et meil on ju Siluan orkestris juba olemas – võiks proovida! Eks me mõtlesime sel hetkel laiemalt, et kes viitsiks ja oleks ka juba olnud pikemalt mõnes kollektiivis ning koosmängutaust oleks olemas. Asjad loksusid sel moel justkui iseenesest paika.
Laiem ettemängimine jäi siis tegemata?
Robert: Eks korra oli vaja ikka üle vaadata, kummas käes tal pill ja kummas poogen on … (Naeravad.)
Kuhu olete te kollektiivina nüüd viie aasta jooksul jõudnud? Kuidas need viis aastat on möödunud?
Katariina: Seda ma võin küll öelda, et nüüdseks oskame juba kõik koos liivakastis mängida. (Naeravad.) Kuigi eks mõnikord on ikka väike mure, kes saab kühvli.
Mart: Eks vahepeal, jah, vaidleme, kelle kühvel see õieti on … aga siis nendime, et olgu, minul pole praegu seda kühvlit vaja, las keegi teine võtab.
Robert: Ma arvan, et igasugune jagamine on aastatega tõesti kõvasti paremaks läinud. Kui mõelda, et kvartett on justkui üks nelinurkne geomeetriline kujund, siis meil hakkab see järjest enam ruudukujuliseks minema. Vahepeal on see selline imelik romb …
Mart: Trapets! (Naeravad.)
Robert: Need küljed liiguvad omavahel kogu aeg, aga mulle tundub, et see õige kuldne nelinurk hakkab vaikselt kokku saama.
Siluan: Ideaalis võiks sellest võrdkülgsest nelinurgast moodustuda ring, ehk siis nagu üks. Aga me oleme sinna teel.
Robert: Öeldakse, et alles kümne aasta juures saame tegelikult kvartetist rääkida – sinnamaani on tegu puhtalt kujunemisega.
Mart: Selles mõttes oleme me, jah, justkui suhteliselt algajad: oleme läbinud näiteks poole Beethoveni kvartettidest, teine pool on veel minna. Või ka omajagu Šostakovitšit … aga kvartetimuusikat on samas nii palju, et need pole kuigi suured näitajad.
Siluan: Võid ju kõik need Beethovenid ära mängida, aga teine asi on, kuidas sa neid mängid.
Mart: Just, kõigepealt tuleb materjal omandada ja seejärel hakkab päris töö pihta. Eks mingid kvartetid on meil tulnud ka suhteliselt valulikult ja komistamistega.
Robert: Võrreldes kõrgetasemelise kvartetimaailmaga on meie protsess päris teistsugune. Tüüpilisel kujul arenguteed, kus omandaksime järjepidevalt repertuaari mõne mentori valvsa pilgu all, ei ole me läbi teinud ja teatav koolipingi osa on seega natuke vahele jäänud. See-eest õpime otse lahingus ja oma vigadest. Me oleme tegelikult juba muusikakeskkooli aegadest olnud rohkem sellised isetegijad – meil olid küll inspireerivad nõuandjad ja käisime mõnel meistrikursusel, aga valdavalt omandame kõik vajaliku töö käigus. Olles iseenda ja üksteise suurimad motivaatorid koos tegutsemiseks, võime praeguse viie aasta juures rääkida üpris julgelt sellest, et kümne aasta verstapost on ka silmapiiril. Tean paljusid võimekate mängijate ansambleid, kes võidavad konkurssidel hulga kohti ja lähevad siis laiali: inimeste eluteed on erinevad, koduriigid samuti ja nii need teed paratamatult hargnevad. Meist keegi ei plaani hetkel kuhugi kaugustesse kolida, elamegi siin saja meetri raadiuses … (Naeravad.)
Siluan: Selle viie aasta jooksul on kindlasti ka omavaheline usaldus kasvanud.
Mart: Eks me proovis võime ju rääkida, kuidas nüüd ühte või teist kohta teeme, aga kontserdil anname omale siiski selle võimaluse, et ehk teeb keegi siin või seal mõne vimka. Oleme jõudnud sellisesse punkti, et ei pea kõigist proovisaalis peetud aruteludest ja tehtud kokkulepetest liiga kramplikult kinni hoidma.
Robert: Esimestel aastatel oli ikka kõigil sageli higimull otsa ees, kui midagi juhtus. Nüüd tunneme end ka ebakindlatel hetkedel juba oluliselt vabamalt.
Mõnel interpreedil on sageli enese teadmata sootuks reetlikud näoilmed. Kui midagi siiski juhtub, siis kuidas teil enese vaoshoidmisega praeguseks lood on?
Siluan: Mart naeratab mulle väga tihti! (Naeravad.) Aga minu meelest on vahepeal väga nauditavad sellised olukorrad kontsertidel, kus saad oma kvartetikaaslastega koos mängida nii, et sa ei peaneile tingimata otsa vaatama. Selline tunne, et ma võiks vaadata, kui tahan, aga otseselt pole vaja, sest teatav üksteise seljaga tajumine on olemas. Siis hakkabki tekkima omamoodi tunnetuslik ring, kus põhimõtteliselt võibki silmad kinni mängida, see on väga lahe tunne.
Robert: Eks me üritame suhtuda nii, et teeme laval oma asja ja publiku jaoks näidelda pole tarvis.
Rääkisime, et Beethoveni kvartettidega on teil pool ringi peale tehtud. Kas teil oli koosmängu alustades veel mõni kindel eesmärk – et kui teeme kvarteti, siis kindlasti mängime ära just selle muusika?
Mart: Selle panime küll paika, et põhirepertuaari peab läbi mängima. See lihtsalt arendab. Teemat, et hakkaksime mingi kindla helilooja, žanri või millegi muu sellise esindajaks, ei olnud.
Siluan: Igasuguse repertuaari omandamisel on oluline ka teatav settimisaeg. Repertuaari mahu kasvatamine loomulikult arendab, aga ühtlasi tekib olukord, kus mingi hulga aastate möödumisel mõtleme kava koostades, et nüüd võiks võtta selle konkreetse Beethoveni kvarteti, ja see ongi kohe varrukast võtta. See on üks omaette ideaal – sul on repertuaar olemas ja sa ei pea alati jälle nullist alustama.
Mart: Meie põhiplaan hetkel ongi repertuaari laiendada nii palju, kui jõuame.
Aga kas kellelgi oli kohe mõni konkreetne sahtlis hoitud unistus varuks?
Mart: Siluanil on unistus mängida Bergi “Lüürilist süiti”, mida me arvatavasti järgmise aasta jaanuaris – teose 100. aastapäeval – Viinis teeme.
Siluan: Ja teine unistus on kõik Bartóki kvartetid ära mängida. Nendest oleme ühe mänginud.
Robert: Nagu näha, siis praegu me peamiselt tegelemegi järjest Siluani unistustega. (Naeravad.) Aga lisaks põhirepertuaarile on südameasjaks ka eesti muusika, mida oleme hoolsalt esitanud nii Eestis kui välismaal.
Siluan: Meil on igal kontserdil olnud kavas vähemalt üks eesti helilooja teos.
Robert: Eelmisel sügisel salvestasime Artur Lemba keelpillikvarteti, mis oli varasemalt sootuks plaadistamata teos. Lisaks veel Lemba klaverikvarteti ja -kvinteti Sten Lassmanniga, samuti René Eespere kvartetiloomingut. Esitasime palju Ellerit, Pärti, Tüüri, Uusbergi jt. Eesti muusikat tuleb hoida – meil on palju head materjali, sealhulgas ka palju uut. Meil on peagi ees ka teine ülesastumine festivalil Eesti muusika päevad paljude esiettekannetega.
Kuidas uus muusika teieni jõudnud on?
Robert: Kui tellimisest ja valikust rääkida, siis saavad otsused tehtud ikka konsensuse põhjal. Näiteks residentuuri ajal pakuti hulk nimesid, kelle seast valisime koos välja Kristjan Randalu. Uudisteoste osas on kindlasti ka Taavi (Hark) olnud oluliseks soovitajaks.
Mart: Tihti tulevad temalt kergelt suunavad soovitused, millega oleme meeleldi kaasa läinud. Meil on sellise pidepunkti üle väga hea meel!
Robert: Repertuaari lisandumine on ka mänguruumi juurde andnud – kui üht-teist on juba kavas olemas, tekib äratundmine, mida võiks varasemast sobitada uue asja kõrvale.
Võibolla teeksimegi korra sellise ringi, et igaüks nimetab teie praegusest repertuaarist mõne erilise isikliku pärli?
Siluan: Minu jaoks kindlasti Erkki-Sven Tüüri esimene keelpillikvartett, mis on väga hingelähedaseks saanud.
Robert: Seda oleme me muidugi ka väga palju mänginud nii Eestis kui välismaal. Oota, aga üks kvartett oli veel … (kõik peaaegu ühest suust) jaa, Tobiase esimene!
Mart: Tobiase esimest polnud vahepeal kaua mängitud. Noodimaterjali osas ei ole see üldse väga mugavalt kirjutatud ja pidime natuke leiutama. Huvitaval kombel on see ka välismaal väga populaarne olnud.
Robert: Lemmikutest meenub veel Beethoveni kaheteistkümnes.
Katariina: Minu jaoks on üldse kõik Beethoveni teosed eriliselt kõnetavad.
Kas on olnud ka mõni selline proovikivi, mis jääbki proovisaali ja publikuni ei jõua?
Robert: Praegu oleme olnud vist piisavalt nahaalsed, et kõigega kasvõi hambad risti lõpuni minna.
Mart: Me ei ole allaandjad! (Naeravad.)
Robert: Ainus tegemata jäänud asi ongi vist meie eespool mainitud kõige esimene kontsert, aga seda repertuaari hiljem siiski esitasime.
Enne rääkisime, et koos tegutsemise ajaks olite juba omajagu koole lõpetanud ja esmased juured maasse ajanud. Tahaksin natuke uurida teie Itaalia residentuuri kohta (M4GNET kvartett kuulub Le Dimore del Quartetto võrgustikku). Kas avaksite, mida see täpsemalt endast kujutas?
Mart: See oligi meie lähim kogemus – kiirkursus – kvartetina koolipingis olemisele.
Robert: See oli üks huvitav kahe teraga mõõk. Ühelt poolt saime sealt kaasa palju toredat, aga vahepeal ka omajagu itaaliapäraselt kentsakat. Positiivsemast meenub elu keset jaanuarikuud Varese väikelinnas ühe naisterahva – metseeni – suvekodus, kes meid imemaitsvate koduste itaalia toitudega kostitas.
Siluan: Meile oli Itaalia residentuur kasulik eeskätt seetõttu, et käisime seal oma algusaastatel. Olime kodust eemal, neljakesi koos, nii et pidime koos hakkama saama ja harjutama.
Robert: Saime anda ühe kontserdi oma metseeni Milano kodus, mis oli täpselt ühe linnakorteri suurune – me polnud varem kogenud, et publik oli kvartetil praktiliselt süles. Pealegi oli atmosfäär midagi hoopis teistsugust. Pärast oleme vist ühe korra Tallinnas ühel kodukontserdil midagi sarnast teinud … Aga teine tore kogemus oli kahepäevane meistrikursus nimega espresso masterclass. (Naeravad.)
Katariina: Meid pandi ööbima kuhugi ulmelise villa külalistemajja, kus oli kaks tuba, mõlemas üks abieluvoodi, aga meid oli Taaviga kokku viis … (Naeravad.)
Mart: Ja see polnud tegelikult isegi lihtsalt villa, vaid veiniistandus!
Robert: Jaa, itaallased oskavad elada. Aga meil oli seal nii palju kontserte – kahe päeva jooksul juhtus vist tõesti nädala jagu sündmusi.
Millised erilised hetked või ülesastumised lisaks eredale Itaalia-reisile veel meenuvad?
Robert: Oxford (festival “90 Years of Arvo Pärt: A Reflection”) oli ikka väga kihvt. Olime seal ka kvartetina kuidagi eriti hästi fookuses ja andsime endast parima.
Mart: Oli au mängida Arvo Pärdile pühendatud festivalil, kuigi me ei ole tegelikult üldse Pärdi lipulaevana nii tuntud nagu TKO või Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Mõnda kontserdikavasse oleme ikka nipet-näpet ühe või kaks väikest lugu pannud, aga enne eelmist aastat, kui tegime M4GNETiga Arvo Pärdi keskuse hooaja lõppkontserdi, polnud me nii suures mahus tema muusikat esitanud. Oxfordi festivalil oligi rõhk just väiksematel koosseisudel nagu meie ja Vox Clamantis.
Robert: Nendega oli ka järgmisel päeval pärast kontserti väga lahe koos olla. Käisime Westoni raamatukogus eestlannast kohaliku, dr Rahel Fronda tutvustusel iidsete kirjatükkidega tutvumas ja … tulevikus peab ikka koos mõne kontserdi tegema!
Mart: Selle festivali juures oli tore, et saime valida just sellise kava, nagu ise tahtsime – tegime Pärti, Tüüri, MacMillanit … Viimane on muidugi pooleldi kohalik, aga tema kvartetid on võrreldes koorimuusikaga ehk vähem tuntud ja põnev leid. Mängijana tekitavad need hasarti – on omamoodi keerukad, aga läbimõeldud ja vajavad pingutust, et õigesti tööle hakkaks. Tüüri esimene kvartett on selles mõttes suhteliselt sarnane.
Räägime natuke ka vastukajast. Eesti kultuuri keskkonnas võib mis tahes kriitika olla mõnevõrra valulik teema, aga kuidas te üldiselt oma tegutsemise jooksul saadud tagasisidet hindate? Kas tunnete, et seda on piisavalt?
Mart: Mina ütleks, et on tulnud üsna positiivset tagasisidet, ka üllatavatest kohtadest. Näiteks see, et meid nomineeriti eelmisel aastal kultuurkapitali preemiale, mis meie ansambli vanuse juures on märkimisväärne tunnustus.
Robert: Ka näiteks Sirbis on omajagu arvustusi ilmunud. Ja üks osa tagasisidest on publik ise ja selle arvukus. Me oleme teatud saalides ja kohtades leidnud oma publiku ja suutnud seda ka kasvatada. Üks tagasiside adressaatidest on ka muidugi Taavi, kelle postkasti potsatab meie kohta aeg-ajalt ikka positiivseid kirju ja joonistusi.
Mart: Väga tore leid on Mustamäe Maarja Magdaleena kirik, kus käime päris tihti mängimas. Käisime seal algul proove tegemas, sest oli aeg, mil me ei saanud Mustpeade majja iga kell sisse. Meil oli vaja prooviruumi ja kirikut parasjagu ehitati, nii et saime seal nende armust proove teha. Vastutasuks tegime lõpuks kontserdi – esimesele kontserdile kutsusime ka Klassikaraadio, et sõna liiguks. Oleme neile siiralt tänulikud!
Ja nüüd eksisteerib selline põnev oaas keset paneelmaju.
Robert: See ongi visuaalselt ka huvitav paik – hoopis rohkem kontserdisaali kui kiriku moodi. Aga tundub, et inimesed on selle koha päris hästi üles leidnud. Meie arengule on see paik ja sealsed soojad inimesed palju kaasa aidanud.
Vestluse lõpusirgele korraks midagi veidi teistsugust: kuigi teie päevades on juba niigi hulgaliselt muusikat, siis mis mahub selle kõrvale? Mida te ise kuulate, kui te parasjagu muusikat ei mängi?
Siluan: Mina defineerin end rokkarina, kes on jumala tahtel siia klassikalise muusika keskele ära eksinud – kuulan väga palju mitteklassikalist muusikat. Metal’it, erinevat rocki, neid žanre on väga palju. Mind huvitavadki tegelikult kõige rohkem artistid, keda ei saa defineerida ühe, kahe ega ka kolme žanriga, sest nende ampluaa on nii palju laiem. Kui mõnd konkreetset artisti nimetada, siis tooks näiteks välja sellise nime nagu Sleep Token (žanripiire hägustav inglise rockbänd).
Robert: Ja meie kuulame tavaliselt seda, mida Siluan kuulab, sest tema meie alalise autojuhina valib muusika! Ma ise olen selline pragmaatiline inimene, kuulangi sageli seda, mida on vaja mõneks järgmiseks kontserdiks ette valmistada ja mis seoses sellega peas keerleb. Praegu on elus esikohal praktilist laadi kuulamine ja niisama nautimiseks jääb vähem aega. Mõnikord astun Mustpeade majast välja ja panen koju jalutades lihtsalt heli summutavad klapid pähe.
Katariina: Ma sekundeerin sellele. Väga naudin kodus vaikust, kuna kõikjal on kogu aeg palju müra.
Siluan: Tegelikult tehakse tänapäeval – ja on ka varem loodud – nii palju head muusikat. Peab lihtsalt suutma need parimad pärlid sellest tohutust infoväljast üles leida.
Robert: Olen mõelnud, et see on omamoodi muusikakeskkooli pärand – see on kool, mis annab inimesele kaasa justkui kvaliteedikompassi. Ükskõik, mida sa kuulad, olenemata sellest, kas mängitakse pilli või lauldakse, leiab su sisemine kompassinõel üles mingid kohad, mis on muusikaliselt vaieldamatult hästi tehtud ja millele kõrv peale jääb. Ei ole vahet, mis žanris see muusika on.
Ja täitsa lõpetuseks – kas keegi soovib veel midagi olulist südamelt ära öelda?
Mart: Läheme tülli! (Naeravad.)
Katariina: Me oleme oma ajaloo jooksul vist ühe korra tõusnud enne proovi lõppu püsti ja minema kõndinud.
Mart: Kas ei ole kaks? Minu meelest ikka mitu …
Katariina: Ei, püsti oleme tõusnud, aga päris ära pole läinud.
Siluan: See käib asja juurde. See on osa protsessist.
Mart: Ja järgmisel päeval tulime ikka tagasi.
Katariina: Minult on hästi palju küsitud, kuidas te omavahel läbi saate. Paljud eeldavad, et kvartettides on alati palju hõõrumist nagu mõnes abielus. Minu arvates on meil läbisaamine ajaga kogu aeg paremaks läinud.
Ehk siis keegi peab ikka alati ka stereotüüpe murdma?
Robert: Küsige meilt 20 aasta pärast! (Naeravad.)
