Eesti Muusikanõukogul on olnud hea tava korraldada igal aastal fookuspäevi, kus eri nurkade alt vaetakse mingit muusikaelu jaoks olulist teemat, olgu selleks siis muusikaharidus, kontserdisaalid Tallinnas vms. Sedakorda oli 5. veebruaril teemapäeval tähelepanu all kontserdikorraldus ja eesti interpreedid selles. Nii tehtigi arutelupäev Eesti Interpreetide Liidu ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiaga kooskorralduses ja viimase kammersaalis.
Eesti muusikaelu tugevus ei seisne üksnes heal tasemel interpreetides ja kollektiivides. Meil on väikese rahvakilluna väga vedanud, et saame omakeelse muusikahariduse viljadena osa kõrgetasemelisest heliloomingust sisuliselt kõikides žanrites ja et nii seda kui maailmaklassikat või uut muusikat on pidevalt ning kõrge kullaprooviga esitamas meie omad muusikud. Aga ikkagi – kuidas see kõrge ja kaunis kunst publikuni jõuab? Kontserdikorraldus ei ole üksikuna võttes lihtsalt põnev kava, kõiki osapooli rahuldav eelarve, täpne turundus või laitmatu logistika. Kammerkontsert on osa interpretatsioonikunstist endast – mõtteline ruum, kus kohtuvad rahvuskultuuriline järjepidevus, väärtused, vastutus ning nii muusiku enda kui ka kuulaja arendamine.
Fookuspäeval arutasid asjaosalised nii lavalt (muusikud), lava tagant (korraldajad ja saalide haldajad) kui partnerorganisatsioonide esindajad (Eesti Rahvusringhääling), kuidas tänapäevases maailmas selle interpretatsioonikunsti hapra, kuid üliväärtusliku nähtusega ellu ja potentsiaalsetele huvilistele silma-kõrva jääda. Otsa tegi lahti organist, aga ka aastaid kontsertide ja festivalide korraldajana tegutsenud Aare-Paul Lattik, kes tõi kohe lauda viimaste kümnendite olulise muudatuse: muusikud (tema enda näitel organistid) ise ongi sageli oma või ka kolleegide kontsertide korraldajad, sealjuures on mitmed interpreedid asunud ka festivalide eestvedajaks. See viitab olukorrale, kus loovisik ei saa piirduda üksnes lavalise rolliga, vaid peab võtma vastutuse sündmuse kogu korraldusahela eest. See on nõudnud muusiku hariduses muutusi, millega EMTAs juba üle kümnendi ka tegeldakse: muusik peab lisaks väga heale erialasele ettevalmistusele olema ka ettevõtlik, oskama oma projekti planeerida ning ellu viia, näha ette riske, osates neid maandada.
Kontserdikorralduse sisu ei piirdu kavade kokkupanekuga. Karis Trass tõi eeskujuks Saksamaa formaadi “Live Music Now”, kus publikuga luuakse lavalt lisaks esinemisele vahetu verbaalne kontakt. Sarnast praktikat näeme Eestis koolikontsertidel või kontserdieelsetes vestlusringides. Trass rõhutas ka kava dramaturgilise narratiivi olulisust: miks on valitud just need teosed ja milline mõtteline tervik neist kujuneb. Nii sünnib kontsert kui tähenduslik sündmus, mitte pelk muusikapalade jada.
Kammerkontsert kui pingutav sirutus
Professor Ivari Ilja rõhutas oma pikemas mõttearenduses, et tõeline kunst ei ole lihtsalt meelelahutus, vaid eeldab nii esitajalt kui kuulajalt pingutust. Sellest lähtuvalt peaks kontserdikorraldus kandma kultuurilist missiooni, mitte alluma üksnes turu- ja turundusloogikale. Helikunsti ülesanne ei ole publiku ootustele vastavalt pidevalt muganduda, vaid muuhulgas on sellel ka pedagoogiline funktsioon. Neid ootusi tuleb arendada, mis tähendab korraldajale vastutust luua tingimused, et publiku ja esitaja vastastikune sirutus saaks võimalikuks.
Age Juurikas möönis, et väikese rahva kohta on Eestis tegelikult ju head saalid ja korrektsed korraldajad, kuid vajaka jääb koostööst. Siit joonistuski välja üks viimase kümnendi põhilisi suundumusi – korraldajate ja kultuurimeedia fookusest on välja jäämas küps, oma vormi tipul olev interpreet, kelle kunstiline sügavus ei pruugi sobituda uute nimede järele januneva tarbimisloogika ja muljekultuuriga. Noorte annete pealekasv pole siin kindlasti mitte negatiivne või ebaoluline faktor – otse vastupidi. Kuid uute “klassikatähtede” kõrval ei tohi unustada suurepäraseid küpses vormis muusikuid või nendest koosnevaid kammeransambleid.
Professor Henry-David Varema käsitleb eesti interpreete kui väärtussüsteemi, mitte üksiktalentide kogumit. Professionaalsus ei sünni juhuslikult, vaid pikaajalise investeeringu tulemusena. Küsimus on, kas noori talente ootab ees kestlik karjäär? Avaliku raha taga peab olema avalik idee – miks on oluline tagada esinemisvõimalused ja loominguline väljund? Eesti interpreetide hoidmine ei tähenda rahvusvahelisusele vastandumist, vaid enesekindlat ja sellega sünkroonset tegevust. Samas ei peaks me eeldama, et publikut tuleb pidevalt “ümber kasvatada” – inimeste kuulamisvõimet tuleb austada.
Kontserdikorraldaja partnerite soovid ja soovitused
Partnerorganisatsioonidest olid kohal Eesti Rahvusringhäälingust ETV elamussaadete peatoimetaja Karmel Killandi ja Viimsi Artiumi juht Andreas Väljamäe. On päevselge, et meediaruum mõjutab otseselt, millist muusikat me nähtaval hoiame, kus ja kuidas seda teeme. Ka Karmel Killandi osutas otsesõnu ajakirjanduse pealiskaudsusele ning rõhutas koostöö vajalikkust. ETV puhul andis ta küll selge seose, et mida kogenum ja küpsem on loovisik, sealhulgas interpreet, seda pikemad ja süvitsi minevamad intervjuu- või portreesaated ka tehakse. ETV kindel põhimõte on salvestada ainult arhiivikõlbulikku ehk siis edaspidigi kasutamist leidvat sisu. Siit aga tõstatub oluline teema, mis puudutab autoriõigust ja eelkõige kirjastajate ärimudelitest välja kasvanud uuema aja muret. Üha sagedamini lisab nootide kirjastaja nõude tasuda teose esitamise ja salvestamise kõrval ka iga-aastast litsentsitasu, et salvestis oleks edaspidi arhiivis kättesaadav. Sellega aga pole arvestanud ei korraldajad ega ringhäälinguorganisatsioonid. Nii võibki tekkida situatsioon, kus me mingi aja pärast ei leia mõnda teost televisioonile salvestatud kontserdist enam Jupiterist või ETV arhiivist. Välistamaks ebameeldivaid üllatusi on siin oluline kõigi osapoolte koostöö ja infovahetus juba aegsasti enne kontserti.
Andreas Väljamäe kirjeldas Viimsi Artiumi näitel, kuidas kultuurikeskuse soov pakkuda sisukat ja kõrgetasemelist programmi põrkub omavalitsuse ootusega teenida igal aastal üha suuremat omatulu, mis tingib pigem popkultuuri poole pöördumise. Ometi ei toeta selline tuluteenimine kogukonna ning eriti noorte ja laste kultuurilist arengut. Väiksemates paikades on kammermuusika kontserdi rahastamine piletitulust võimatu. Ja “väike paik” on siin kontekstis tegelikult ju kogu Eesti …
Kogukondade vajadused ja äraspidine kultuuripoliitika
Vanamuusikafestivali korraldaja Saale Fischer tõi vestluspaneelis välja olulise erinevuse Eesti ja Lääne-Euroopa publiku käitumises: seal tullakse pigem kuulama teost, siin sageli konkreetset esitajat. See seab korraldajale erilise vastutuse harida maitset järjepidevalt, mitte üksikute kampaaniatega. Pille Lill rõhutas, et regulaarsust vajavad mõlemad pooled – interpreet selleks, et vormis püsida, ning publiku “vormishoidmiseks” tuleb väiksemates paikades iga hinna eest hoida kontsertide korraldamise traditsiooni. Paraku on haldusreformi järellainetuses kadunud väikeste rahvamajade juhid, alles on vaid perenaine, kes piltlikult öeldes lihtsalt avab ja sulgeb rahvamaja uksed. Samas on just seesama kohalik kontserdikorraldaja sageli olnud inimene, keda kogukond usaldab ja kes teab kõige paremini, kuidas oma valla rahvas saali saada.
Selge see, et regionaalne kultuurielu vajab riiklikku tuge, et turutõrkega kontserdid – näiteks kammermuusika – jõuaksid ka väikestesse keskustesse. Ja täpselt vastupidist kultuuripoliitilist sammu nägime me sel aastal kultuuriministeeriumis, kus suleti üks pikema ajaloo ja suurima regionaalse mõjuga “Muusikafestivalide ja suursündmuste toetusprogramm”. Põhjendusteta. Midagi asemele pakkumata. Ivari Ilja sõnul tasuks kaaluda mitteriiklike kontserdipaikade otsesemat toetamist riigi poolt, et kuidagi tagada mittekommertsiaalse helikunsti kättesaadavus üle Eesti.
Noorel inimesel peab aja jooksul kujunema helikunsti järele vältimatu vajadus. See aga eeldab üldharidus- ja muusikakoolide ning kontserdikorraldajate teadlikumat koostööd. Täpselt nii, nagu me oleme külastuste statistiliste näitajate valguses “teatri” või “muuseumide” usku rahvas, peaksime suutma olla ka kvaliteetse kontserdi usku. Eesti Kontserdi peaprodutsendi Maarit Kangroni kirjeldatud noorteprogrammid on siin heaks, kuid siiski vaid üheks vähestest näidetest. Samas tõdes Heino Elleri Muusikakooli juht ning arvukate kammerkontsertide korraldaja Kadri Leivategija, et noorem interpreet toob kaasa ka noorema publiku – seega on interpreetide põlvkondade vaheline dünaamika otseselt seotud publiku mitmekesisusega.
Eesti kontserdikorraldus on ikka olnud teelahkmetel. Olukorras, kus üks kriis on teisele kuklasse hinganud, pole korraldajal enam olnud mahti arutada ja arvutada, kuidas täpselt edasi. Ühelt poolt on meil ju erakordselt aktiivne muusikaelu, tugevad interpreedid ja nende kammeransamblid ning kindlasti ka rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised korraldajad. Teisalt eeldab edasiminek ilmselgelt paremat koostööd korraldajate vahel, strateegilist tuge küpsetele interpreetidele, regionaalset kultuuripoliitikat, noorte kaasamist nii publiku kui esinejatena ning väärtuspõhist lähenemist, mis vaatlevad interpretatsioonikunsti kui meie rahvuslikku kultuuriväärtust.
Ivari Ilja sõnad fookuspäeval võtsid selle kokku nii: “Pelgalt kommunikatiivsete vahenditega tagada Eestis omale aastakümneteks publik, see on müüt – selle eelduseks on ikkagi suurepärane mäng. Inimeste huvid publiku hulgas muutuvad elukaare jooksul ja oluline on, et helikunstist ja heast interpretatsioonist kujuneb aja jooksul vältimatu vajadus. Need inimesed toidavad lõppastmes meie interpretatsioonikunsti, aga laiemalt eesti kultuuri homset päeva.” Aga nii kõrgtasemel musitseerimine kui ka publiku lugupidamine selle vastu algab ikka harjumusest ja harjutamisest.
