Eesti Kontsert tähistas 85 aasta juubelit

Veebruaris tähistas 85. sünnipäeva meie suurim kontserdiorganisatsioon Eesti Kontsert. Asutuse eelkäija, Eesti NSV Riiklik Filharmoonia loodi 1941. aastal. Filharmoonias solistina töötanud Ines Rannap meenutab oma mälestuste­raamatus “36 aastat koos filharmooniaga”: “Ei tohi alahinnata ligi pool sajandit kestnud pingutusi selle nimel, et, hoolimata nõmedatest seadustest, idiootlikest piirangutest, lauskontrollist, hoida elus eesti helikunsti ja interpreete, propageerida tõsist muusikat riigi kaugemateski soppides, kasvatada lapsi ja noori muusikat tundma ja armastama ning tuua siia nii ida kui lääne parimaid muusikuid”.

Kõik need eesmärgid, nüüd, tõsi küll, ilma ideoloogiliste piiranguteta, on jätkuvalt Eesti Kontserdi tegevuse põhisuunad. Siiski on organisatsioon aegade jooksul põhjalikult muutunud. Koduks on oldud väga erinevatele muusikakollektiividele nagu segakoor, naiskoor, rahvatantsurühm, puhkpilli­orkester, Vladimir Sapožnini džäss­orkester, vanamuusikaansambel Hortus Musicus ning muidugi Eesti Rahvusmeeskoor, kes selle katuse alla nüüdseks ainsana jäänud. Aga siin on tegutsenud ka ansambel Laine järel terve plejaad silmapaistvaid eesti leviansambleid nagu Apelsin, Fix, Magnetic Band, Vitamiin, Radar jt.

Filharmoonia kaugetest aegadest on ka mul oma mälestused, sest minu ema Vaike Vahi oli alates 1952. aastast 25 aastat siin koosseisuline kontsertmeister. Ja nagu ikka juhtub, tuli temalgi vahel laps tööle kaasa võtta. Mäletan pikki sõite külmas bussis, ööbimisi Lõuna-­Eesti askeetlikes võõrastemajades, kontserte halvasti köetud ruumides, kus õhtukleidi sabas vilistas tuul, nagu ema kirjeldas, aga ka Helgi Ridamäe uskumatult köitvaid jutustusi muusikast, Ines Rannapi igas olukorras säravat viiulimängu ja ema leplikkust, kui klaver oli nii häälest ära, et käigupealt tuli saadet ülespoole transponeerida või puuduvatel klahvidel mängimise asemel olemasolevatel improviseerida.

See kõik on juba kauge minevik. Läbi käidud teele tagasi vaadates on Eesti Kontserdil põhjust uhkust tunda aastakümnete pikkuse töö üle Eesti muusikakultuuri toetamisel. Tehtud on suuri tegusid. Direktor Aivar Mäe eestvõttel valmisid kontserdimajad Pärnus ja Jõhvis. Uus elu puhuti sisse kuhtuvatele Saaremaa ooperipäevadele, millest on saanud Eesti muusikasuve üks värvikamaid suursündmusi. Uus Pärnu kontserdimaja on pakkunud kodu ka Eesti Festivaliorkestrile ja Pärnu muusikafestivalile, mis on omakorda Eesti aastast muusikaelu tõstnud täiesti uutesse kõrgustesse. Põnevaid kontserte ja festivale on jagunud kaugematessegi Eestimaa nurkadesse.

Kindlasti oli suurepärane, et kunagi sai kaasa mindud Timo Steineri ideega festivali “Con brio” jälgedes teha võistlus “Klassikatähed”, mille esimene võitja oli tšellist Marcel Johannes Kits. On kõigiti loogiline, et just temal koos 2016. aasta võitja Sten Heinojaga oli au esineda 4. veebruaril, Eesti Kontserdi sünnipäeval, kus nad tõid ettekandele Beethoveni kõik viis sonaati tšellole ja klaverile. Selline kava andis suurepärase võimaluse jälgida Beethoveni loomingu arengukaart nooruslikust uljusest küpse ja sügava tunnetuseni.

Eesti Kontserdi sünnipäeva suur galakontsert 7. veebruaril kinkis aga muusikahuvilistele kaks uut teost. Esiettekandele tulid Kirke Karja “Asjad, mida ma tahaksin” ja Rasmus Puuri “Hundi loomine”. Kontserdil esinesid Eesti Rahvusmeeskoor ja Tallinna Kammerorkester, dirigent Kaspar Mänd, solistina säras Baieri riigiooperi solist Mirjam Mesak.

Kirke Karja oli oma teose tekstiliseks aluseks valinud Jaan Krossi huvitava, aga samas ka vastuolulise 1960. aastal kirjutatud vabavärsilise luuletuse. ­Rasmus Puur astus oma uudisteosega Veljo Tormise jälgedesse. Lisaks meeskoorile ja Tallinna Kammer­orkestrile oli laval kaks solisti ja šamaani­trumm. Teose tekst pärines Jakob Tamme rahva­jutust “Hundi loomine”. Pärast Tormise pooleli jäänud ooperi “Lalli” lõpule viimist on regilaulu müütiline maailm ka Puurile lähedaseks muutunud. Tallinna Kammer­orkester lisas teose kõlapilti müstilisi ja põnevaid värve.

Galakontserdi lõputeos oli Beethoveni 7. sümfoonia, tore kaar 85 aasta tagusesse aega, kui uue filharmoonia esimesel sümfooniakontserdil kõlas Beethoveni 5. sümfoonia Olav Rootsi juhatusel.

---

Juubeliperioodil kõneles oma tööst ka Eesti Kontserdi hiljuti valitud uus juht Eha Pank.

Asusite Eesti Kontserdi juhina tööle 2025. aasta novembris. Millised on olnud esimesed kuud uuel tööpostil?

Eha Pank: Need on olnud hästi intensiivsed. Aastalõpp on kontserditegevuses ka üsna tihe ja sain osa juba mitmest suurepärasest kontserdist. Mulle väga-väga meeldis uusaastakontsert! See oli erakordne elamus – mida veel tahta, kui juhatab Neeme Järvi. Nii on see olnud tore aeg, segu juhtimistööst ja erakordsetest elamustest.

Missugune oli teie teekond siia majja? Lugesin, et olete õppinud nii Tallinna Tehnikaülikoolis kui ka Tallinna Üli­koolis.

Mind on alati huvitanud numbrid ja ettevõtlus. Sealt vist on tulnudki orgaaniliselt see juhtimise töö. Ka humanitaarvaldkond on mind tegelikult alati köitnud, mu taust on laiem.

Hariduse poolelt on mul majanduses magistrikraad, hiljem olen Tallinna Ülikoolis hoopis teise eriala lõpetanud ja see puudutab tervisedendust. Alguses arvasin, et sellest on kasu puht isiklikus plaanis, aga selgus, et seda on tööski vaja läinud, mille üle mul on hea meel. Lõputööks tegin töö heaolu uuringu oma endises töökohas. Tervisedendus haakub töö heaolu temaatikaga ja see on väga oluline komponent organisatsiooni sujuva toimimise juures.

Teie eelmine amet oli 15 aastat seotud Apollo raamatupoodidega?

Kõigepealt sain Solarise Apollo raamatupoe juhatajaks. Läksin sinna konkursiga ja mul oli ülihea meel, kui selle võitsin. Kes siis ei tahaks töötada raamatupoes! Olin seal juhatajana töötades väga õnnelik ega kujutanud ealeski ette, milline karjäär sellest välja kasvab. Aga ettevõttel oli ilmselt tähtedesse kirjutatud väga suur areng. Kauplustest kasvas välja Apollo Group, mida nüüd tunneme lisaks poodidele ka kinode ja paljude restoranide kaudu. Tegin kaasa kogu selle põneva teekonna raamatukaupluste poolelt ja pool neist 15 aastast olin OÜ Apollo Kaupluste tegevjuht ja juhatuse liige.

Mitu kauplust Apollol on?

Viimasel aastal, kui ma pole enam nendega seotud, on tehtud päris palju muudatusi, aga arvan, et neid on 17 või 18.

Seega tunduvalt rohkem kui Eesti Kontserdil kontserdimaju üle Eesti, ehkki neidki on päris palju – Tallinnas, Tartus, Pärnus, Jõhvis.

Sellepärast mind ei kohutanudki mitme maja olemasolu, mille üks oluline osa on näiteks ka kinnisvara haldus.

Aga milline side on teil muusikaga?

Mul sidet muusikaga professionaalsel tasemel ei ole. Olen laulnud koolikooris ja käinud sellega laulupeol. Pilli ma ei mängi, aga mulle meeldib muusikat kuulata, kontsertidel käia. Lisaks on muusika hea mediteerimise abivahend ja muusikateraapia on tänapäeval laialt levinud. Nii et muusikaga võib olla mitmesuguseid kokkupuuteid.

Mis ajendas teid kandideerima Eesti Kontserdi juhiks?

Tegelikult oli nii, et ma ise ei kandideerinudki – mind kutsuti sihtotsingu korras kandideerima. Tegin põhjaliku eeltöö, uurisin, mida oli Eesti Kontserdi kohta avalikult võimalik teada saada ja sain aru, et soovin seda tööd teha, sest see on eelkõige põnev juhtimisalane väljakutse. Nõukogul oli ka väga selge ettekujutus, et nad tahavadki juhtimisprofiiliga inimest, mitte muusikavaldkonna spetsialisti.

Teie osa ei ole siis kontserdikava koostamisel kaasa rääkida?

Saan kaasa rääkida, aga kava kokku­panek ei ole tõesti minu töö. Kontserdi­kava koostamist veab kogenud pea­produtsent koos muusikaosakonnaga. Minu vastutus on üldjuhtimine. Eesti Kontserdi näol on tegu ikkagi üsna suure asutusega, kus on pea paarsada töötajat ja neli suurt maja hallata. See nõuab oskust juhtida ja hallata nii inim- kui rahalist ressurssi.

Missugune on Eesti Kontserdi majanduslik ja finantsiline seis? Kui inimestel on toimetulekuraskused suuremad, kas siis käiakse kontsertidel vähem?

Ebakindel ja raske aeg kindlasti mõjutab inimeste käitumist. Kuid suures pildis on Eesti Kontserdil praegu siiski hästi, mis küll ei tähenda, et probleeme poleks. Saali täituvuse pärast peame kõige rohkem muretsema Ida-Virumaal ehk meie Jõhvi kontserdimajas. Tartus, Pärnus ja Tallinnas läheb paremini. Aga kui on terve aasta jagu kontserte ees, siis kindlasti mingi osa võib tuua pettumust, ehkki ise loodad ju alati parimat. Aga selliseid hetki tuleb, mida keegi ei oskagi päris õigesti seletada, et miks nii läks … Mina ju eelmise aasta algust veel ei näinud, aga sain aru, et see oli täituvuse osas päris keeruline. Samas oli 2025. aasta lõpp hea ja isegi olin mitmel täissaali kontserdil siin Estonias, mis oli puhas rõõm.

Kuidas külastatavus Eesti Kontserdi toimetulekut otseselt mõjutab? Kui suur on teie omaosalus eelarves?

See on päris suur, kuskil 35–40 protsenti. Ja selle nimel, et omatulu pool igal aastal jälle uuesti nii-öelda koju tuua, peab kõvasti vaeva nägema.

Aga näiteks “Macbeth”, milles Eesti Kontsert on oluline osaline, toob juba mitmendat aastat saalid pilgeni täis.

See on üliäge! “Macbeth” on Eesti Kontserdi, Draamateatri ja ERSO võrdväärne koostööprojekt. Meie saime oma panuse anda saali ja teenindusega, ERSO oma orkestriga ja Draamateater lavastusega. Ja kokku sündis selline huvitav asi, kaugeltki mitte tavapärane lavastus!

Selliste eriprojektidega suudame kõnetada hästi mitmepalgelist publikut. Aasta lõpus oli näiteks Eesti Rahvus­meeskoori ja Duo Ruudu ühine kontsert. Kummalgi on oma lojaalsed kuulajad, täissaalis sai see vägagi erinev publik kokku.

Hiljuti tõime Ida-Virumaal koostöös Jõhvi vallavalitsusega välja draama­lavastuse Kotzebuest – “Sündinud Jõhvis. August von Kotzebue viimane vaatus”. Samuti väga omanäoline ettevõtmine, mis teeb suurt heameelt. Need etendused jõuavad märtsis nii Tallinnasse kui ka Tartusse ja Pärnusse.

Üks asi on suurte saalide kontserdid, aga Eesti Kontserdi teine tegevusvaldkond on koolikontserdid. Kui kaaluka osa tööst need moodustavad?

Koolikontserdid on väga olulised. Kuidas me seda järelkasvu muidu kasvatame? Nii et nendega kindlasti jätkame. Lisaks tahan järelkasvu eest hoolitsemise osas välja tuua sarja “Klassikatähed”, mis toimus koostöös Rahvusringhäälinguga eelmisel aastal. Mina ei olnud siis veel Eesti Kontserdiga seotud, aga jälgisin suure huviga seda telest. Seeläbi saavad üliandekad noored ju nii palju tähelepanu! Ja see on asi, mis aitab luua järelkasvu.

Publik armastab klassikatähti ja õigustatult. Eesti Kontserdi sünnipäeval mängisid Marcel Johannes Kits ja Sten Heinoja Beethoveni sonaate ja publik oskas seda hinnata.

Tõesti, saal oli praktiliselt välja müüdud! Tahame jätkuvalt hoida noorte muusikutega kontakti ja kutsuda neid tagasi uutesse projektidesse.

Samasugune programm on ka “LIFT”.

“LIFT” on mentorprogramm, mis keskendub muusikategemise ümber olevatele olulistele aspektidele nagu kavade ja karjääri planeerimine või meediaga suhtlemine. See pole avalikkuses nii laialdast tähelepanu pälvinud, aga on meile samuti väga tähtis.

Estonia kontserdisaali üks tõsine murekoht on orel. Sealne suur Rieger-Klossi pill on aastaid vaikinud. Kas on lootust sellega midagi ette võtta?

Loodan, et see saab minu ja meeskonna suureks töövõiduks. Igal juhul liigume edasi plaaniga orel korda saada. See on Eesti Kontserdile isegi piinlik olukord, et orel ei mängi juba pikki aastaid. Aga juba oleme tellinud osi, mis orelil vajavad välja­vahetamist.

Nii et juba on pilli vead täpselt teada?

Kui orel päriselt lahti võetakse, siis võib uusi asju päevavalgele tulla. Kuid olgugi tulemus mõneti prognoosimatu, alustame suvel tööga ja loodame oreli sel aastal korda saada.

Kui Aivar Mäe asus Eesti Kontserti juhtima, tõi ta kaasa grandioossed majade ehitamise ideed. Kas teil on ka mõni suur plaan kuskil sügaval südamesopis?

Nii suuri plaane mul ei ole – majade ehitamine on tänapäeval väga kallis. Kindlasti on esimesed eesmärgid parandada majade täituvust ja kutsuda ellu huvitavaid eriprojekte. Ja muidugi hoida alal Saaremaa ooperipäevi. Võtsime sinna uue peaprodutsendi: Priit Miku käe all läheb asi edasi, ooperi­päevad on selgelt Eesti Kontserdi kroonijuveel.

Kas praegu hallatavad kontserdimajad on Eesti Kontserdile pigem suur koorem või siiski tugevus?

See laiali olek on kindlasti koorem just haldusküsimuse ja kulude osas, sest näiteks Jõhvi kontserdimaja on väga suur, tegelikult Pärnu maja samuti; neist kõige kompaktsem ongi ehk Tartu Vanemuise kontserdimaja. Ikkagi arvan, et see on pigem Eesti Kontserdi tugevus. Oleme siiani Eesti suurim kontserdikorraldaja ning oma majad võimaldavad meil saale välja rentida ja neisse ka teistsugust publikut tuua. Meie hooned on sisuliselt kultuurikeskused ja tõesti hästi võimsad. Pärnu ja Jõhvi kontserdimajas tegutseb ju ka muusikakool, nii et seal on teine missioon veel juures.

Kui mahukas teie igapäevatöö siin on, kas jõuate selle kõrval ka oma elu elada, puhata?

Jõuab-jõuab, kuigi pean ütlema, et jah, päris intensiivne aeg on olnud, aga tippjuhi töö tavaliselt selline ongi. Olen üsna distsiplineeritud ajakasutaja: üks suurimaid väärtusi ongi ju minu aeg, teine minu tervis, kadunud aega ja tervist ei saa enam kunagi tagasi … Mul peab aega jääma ka värskes õhus käia. Värske õhk on ju see esimene pingete maandaja. Ja tuleb trenni teha, suhelda inimestega, kes pigem annavad midagi, mitte ainult ei võta sinult energiat.

Kas ja kuidas tuleb tervisedenduse haridus selle töö juures kasuks?

Tervisedendus tegeleb eelkõige ennetamisega. Saangi siia kaasa tuua töö ja töötajate heaolu parandamise. Eesti Kontserdi töökorraldus ju erineb tava­pärasest, sest kontserdid toimuvad õhtuti. Tuleb aru saada, kas siin on mingeid pingeid ja kui suur on inimeste tööväline aeg. Ei saa olla iga päev kella üheksast kohal ja lahkuda õhtul kell 10 pärast kontserti, see ei ole realistlik. Tööaeg peab olema hästi paindlik. Oleme suur organisatsioon, siin on palju erinevaid ametikohti ja töötajaid ja nendega tulebki eraldi suhelda, et leida see töö heaolu punkt.

Töö heaolu on siis teile tõesti oluline asi?

Absoluutselt! Töökoht, kuhu me tuleme esmaspäevast reedeni, viis päeva nädalas, peab olema paik, kus meil on hea olla. Ma ei ütle, et see peab olema nagu kodu – meil on kohustused ja töö tuleb ära teha. Aga see võiks olla koht, kuhu sa tuled hea tundega. Töökiusu või mõttetuid pingeid kolleegide vahel ma ei tolereeri. Kui midagi niisugust tekib, tuleb olukord võimalikult kiiresti lahendada. Aga mõtlen täiesti siiralt, et töö heaolu peab olema kõrge. Ja tööl peab olema inimestele tähendus, sest inimesed on tavaliselt kõige rõõmsamad siis, kui nad teevad seda, mis neile meeldib ning saavad seda teha õiges kohas.