Tänavu 30. juulil saab 100 aastat Põltsamaa linnaõiguse saamisest. Juubelisündmuste aasta avas kontsertetendus “La nativité” Põltsamaa Niguliste kirikus. Nagu pealkiri viitab, oli muljetavaldava katsumusena kavva valitud Olivier Messiaeni orelitsükkel “La Nativité du Seigneur” ehk “Issanda sünd”. Natuke rohkem kui kuu aja pärast möödub teose esiettekandest Pariisi Püha Kolmainu kirikus 90 aastat, seega võis ettekannet pidada tähenduslikuks nii Põltsamaale kui ka teosele endale. Messiaeni muusika oli sündmuse puhuks ühendatud videokujunduse ning lavastusliku osaga. Veel oli ürituse ellukutsuja Marten Meibaum seadnud teose viimase osa tokaata orelile, viiulile, vioolale ja tromboonile.
Tund enne kontserti kiriku uksest sisse astudes õhkus esinejate saginast ootusärevust ning oli kosta orelihelisid. Enne kontserti avas Katrin Alleri ettekanne teose konteksti ja Messiaeni mõttemaailma ning loodetavasti soojendas osa publikust üles järgnevaks muusikaliseks elamuseks, mis ei olnud ehk säärane, millega on tavaline kontserdipublik harjunud. Pärast sissevaadet helilooja ellu-loomingusse seadsin end kirikusaalis istuma. Ruumi keskele rõdule oli kinnitatud kangas, millele suunati videokujundus, lavana kasutasid etendajad vahekäiku ja saali eesotsa ehitatud poodiumit, rõdudel istusid teatritrupi liikmed, kes deklameerisid oma kohtadelt (luule)teksti.
Kui tuled olid kustunud ja esimesed taktid kõlanud, ilmus ekraanile küsimus: “Mida toob meile aasta 2026?” See lisas muusikale kohe kuidagi sürreaalse värvingu ja häälestas samal ajal mõtlema nii tuleva aasta sündmuste kui ka Jeesuslapse sünniloo üle. Tagantjärele arvan, et võibolla juhiti sellega tähelepanu Põltsamaa tuleviku küsimustele, aga kohapeal mul sellist seost ei tekkinud, kuna lähenesin kontserdile pigem kui eraldiseisvale sündmusele, mitte kui Põltsamaa auks korraldatud üritusele.
Videokujundus kiiresti vahelduvate erksavärviliste piltidega lõi mõtlikult kulgeva muusikaga suure kontrasti ning kooslus mõjus paiguti päris absurdselt. Jaburat vastandlikkust rõhutas veel “Issanda sünnile” hingamispausita järgnenud Johann Strauss vanema “Radetzky marss”. See murdis mu täiesti Messiaeni atmosfäärist välja ja pani isegi kübeke võõristust tundma. Ehk taheti esile tõsta tänapäeva kiiret elurütmi, milles ei jää tihti hingamisruumi isegi kõige olulisemate hetkede vahele või järele. Ühtviisi tähtsaid tegemisi ja sündmusi on nii palju, et neid ei suudeta enam üksteisest eristada.
See oli kindlasti ambitsioonikas idee, mis väärib juba kontseptsioonina kiidusõnu. Sellegipoolest toimus saalis, milles fookuspunktid olid laiali jaotatud, nii palju, et publikuna oli keeruline aru saada, mida peaks hetkel jälgima. Kirikusaal on eri meediumeid ühendava elamuse pakkumiseks tõenäoliselt üks keerulisemaid ruume. Sellel on oma pühalik atmosfäär, mis juba eos suunab mõtte millegi ülevama suunas, mistõttu võib igasugune lisainfo tekitada ebakõla ruumi ja selle muu vahele. Kohati oli keerukas visuaalseid kihte korraga jälgida, kuivõrd samal ajal jooksid ekraanil kirjud pildid, vahekäigus ja saali eesotsas liikusid karjased või lapsed ning rõdudel deklameerisid teatritrupi liikmed luuleridu. Olukorda ei lihtsustanud asjaolu, et ekraan paiknes umbes saali keskel ja selle jälgimiseks tuli kaela kangutada. Muusika ise jäi seda täiendavate koostisosade jälgimisel tihti hoopis varju. Tundus, nagu oleks tahetud palju ideid kohe-nüüd-ja-praegu lavale tuua ning kahjuks ei jõudnud ma vaatajana kõigele tähelepanu pöörata. Ehk oleks tulemus olnud kontsentreeritum, kui oleks keskendutud vähematele meediumidele ning nendest üks idee lõpuni viidud.
Kuigi esitus näis kohati rabe, tahaksin korraldust juba ainuüksi nii paljude inimeste kokkukutsumise eest kiita. Asjaosaliste seas olid õpilased eri koolidest (Põltsamaa Muusikakool, MUBA, Heino Elleri Muusikakool), harrastusteater Kuukatsuja ja Põltsamaa Ühisgümnaasiumi kooliteatri liikmed, lavastaja Keiu Kess, videokunstnikud Piibe Piirma ja Uku Jürgenson, valguskunstnik Margus Põldaru, Põltsamaa Kunstikooli inimesed ja kindlasti veel lavatagused jõud. Kiidusõnad ka organistidele: üleminekud olid sujuvad ja mängustiil võrdlemisi ühtlane. Kuulsin hiljem, et mitu interpreeti oli oreli õppimisega alustanud alles sügisel – mängida Messiaeni õpingute esimestel kuudel on tõepoolest hämmastav! Veel usun ma, et Põltsamaa inimestele võib selline sündmus olla märksa tähenduslikum kui kõrvaltvaatajale, pole ju viimasel konteksti, mida ja kuidas siin on varem tehtud. Loodan, et entusiasmi suuri projekte ette võtta jätkub tulevikukski ning et jaguks jaksu kontseptsioon põhjalikult läbi mõelda ja töötada.
