Album avaldab muljet juba repertuaari valikuga. Alban Bergi “Seitse varajast laulu” esitavad
oma lummuslikus intiimsuses väljakutse lauljale nii intervallika kui ka dünaamikaga. Hugo Wolfi
“Goethe-lauludes” on suure poeedi luules peituv dramaturgia viidud absoluudini. Samuel Barberi mulle seni tundmatud kümme laulu tsüklist “Hermit Songs” op. 29 annavad lauljale ja pianistile erilise ja täiesti ootamatu, üllatava võimaluse omanäolise kontseptsiooni loomiseks.
Katrin Targo on kammerlaulu viljelejana äärmiselt põnev interpreet. Seekordne ettekanne on väärt kõrget hinnet. Juba Bergi laulus “Nacht” avalduv hääle värvivarjundite rikkus lubab põnevaid rännakuid. Targo diktsioonis valitsev selgus ning kõlapiltide klaar väljajoonistamine äärmuslikes meeleoludes (“Die Nachtigall”, “Sommertage”) sunnivad plaati lõpuni kuulama. Wolfi “Mignoni laulud” kuuluvad maailma Lied’i interpreetide kullafondi; neis on peidus kõik, mida Goethe luules üldse leidub. Klaveripartii on äärmiselt nõudlik, kõnekas ja lauljat inspireeriv. Minu lemmikuks on “Kennst du das Land”. Noorukese Mignoni unelevad fraasid tekstiga “kas tunned maad” on esitatud pieteeditundega ja soojalt. Selles laulus rondona korduv dramaatiline küsimus kõlab pianisti esituses jahmatava valulikkusega ning Katrin Targo häälde ilmub erakordne mahlasus, küpsus, dramatismi kogu värvigamma, alumise registri tuumakus. Selline tase annab lootust, et Targot saab kuulda ka meie ooperilavadel, näiteks krahvinna Almavivana peatselt etenduvas Mozarti “Figaro pulmas”.
