Lauljatar Hedvig Hansoni tänavukevadise juubeli tuules ilmunud album väärib kiidusõnu oma kõikide komponentide eest: kujundlik autorilooming eesti poeetide luulele, tundeline ja tekste läbitunnetav esitus, vokaalne ja instrumentaalne kõrgkvaliteet ning ansamblikõla kammerlikku kandvust rõhutav salvestus. Mai alguses vaid kahe päevaga üles võetud plaat vältab 40 minutit ning sellelt leiab 11 laulu.
Hanson on viimastel aastatel esinenud peamiselt üksinda, end ise klaveril saates. Uuel albumil astub ta ansamblikoosseisu suurendamiseks vaid paar sammu edasi, kuid need sammud on enam kui piisavad. Saatemuusikutena osalevad Marek Talts kitarril ja Taavo Remmel kontrabassil ning kuna tegemist on esmaklassiliste muusikutega, kelle soololiinid, intervallika ja akordika liiguvad üle pilli kogu sõrmlaua, saavad nad ansamblifaktuuri täitmisega suurepäraselt hakkama.
Plaadilt leiab kuus Hedvig Hansoni ja neli tema ema Novella Hansoni loodud laulu, lisaks üks pala Matis Metsala sulest. Tegemist on igati kenade jazzballaadidega, mida vääristavad rikkalik harmooniakäsitlus, meeldejäävad meloodiad ja voolavad soolod. Meeleolud on pigem melanhoolsed ja mõtlikud, aga nad ei mõju nii nukralt nagu lauljatar neid ise plaadikaanele trükitud sulenõtkes saatetekstis iseloomustab. Hanson kirjutab: “Meeleolult on laulude toon muidugi lüüriline, valitud luuletused igatsuslikud, aga nagu olen naljatades öelnud – ärge muretsege, olen rõõmus nukker olles!”
Luuletekstidel on lauljatari jaoks ilmselget oluline ja loometööd käivitav roll. Autorite ring on lai ning avaral ajateljel: Friedrich Reinhold Kreutzwald, kaks luuletust Anna Haavalt ja Ernst Ennolt, uuemast ajast Aita Kivi, Ellen Niit, Ott Arder, Peep llmet ja Tõnu Õnnepalu. Ning ka Henrik Visnapuu, kelle “Kõik muutub lauluks” on andnud nime tervele albumile.
