Kardetavasti ei tea Eesti muusikahuvilised pianist Kärt Ruubelit just liiga hästi. Ja sellest on väga kahju. Ruubel on lõpetanud Rostocki muusikakõrgkooli ning elab ja töötab juba kümme aastat Saksamaal, viimastel aastatel Berliinis. Ta annab soolokontserte ja tegutseb kammermuusikuna, tihti ansamblis oma viiuldajast kaksikõe Triin Ruubeliga, kellega neil oli hiljuti debüüt Berliini filharmoonia noorte talentide kontserdisarjas. Ta on tegev ansamblis Neophon, mis on pühendunud kaasaegsete teoste esitamisele ning teeb koostööd selliste meie aja tippudega nagu Jörg Widmann ja Wolfgang Rihm. Eesti publik kuulis Ruubelit viimati sel kevadel, kui ta soleeris Raveli G-duur klaverikontserdis, partneriteks Uue Tänava Orkester ja Kaspar Mänd.
Kärt Ruubeli debüütplaat on läbinisti barokkmuusikast ning kavavalikult intrigeeriv. Salvestus on saanud juba palju head vastukaja, muu hulgas on seda peetud huvitavamaks Murray Perahia interpretatsioonist. Minu jaoks oli plaat suur ja üdini positiivne avastus. Ma polnud kuulnud mitmeid teoseid: plaadi nimilugu, Johann Jakob Frobergeri partiita nr 6 G-duur “Auff die Maÿerin”, sama helilooja lamentatsioon f-moll ja Johann Joseph Fuxi süit nr 3 g-moll. Kuuldavasti ongi tegemist harva esitatava, kuid kahtlemata väga väärtusliku muusikaga. Nimetatud teosed kütkestasid ka ettekande poolest kõige rohkem, seal oli palju väga isiklikku ja südamlikku. Ruubel mängib barokki väga stiilselt, kuid samas klaveripäraselt, ta ei soovi taandada kaasaegset pilli ajastu instrumendiks. Kasutades ära kõik Steinway suurepärased kõlaomadused, lummab ta mäng erakordse tundlikkuse ja peenusega, see on habras ja helge, sügavale hinge tungiv ja jääv. Ka Händeli ja Bachi süidid pakuvad ohtralt kuulamisnaudingut, samuti olen vaimustuses salvestuse kvaliteedist ning helirežissöör Michael Silberhorni tööst. Kuulake ja nautige!
