Kuulus teatriklišee, et kõik lavastused räägivad armastusest, pädeb ka Maria Fausti ansambli Shitney viimase albumi kohta. Esindatud on muidugi ka muud inimtunded, teiste seas armastuse ööpool – viha. Raamjutustuseks on leidlikult valitud keemiliste elementide tõmbe- ja tõukejõudude maailm, mis sobib hästi inimese siseilma, inimsuhete, aga selle kõrval ka sotsiaalsete ning ühiskondlik-poliitiliste pingete väljendamiseks. Paremaks mõistmiseks peab ehk mõne pealkirjades sisalduva keemia- või füüsikamõiste üles otsima. Saab muidu ka targemaks.
Selline kontseptuaalsus on albumi võti ja tuumväärtus. Elementide stiihilisele maailmale vastavalt on muusikaski palju elektroonikat, masinlikkust, loomulikult ka Fausti muudest tegemistest tuntud head kompositsioonitaju, vähem traditsioonilisemat akustilist heli, sealhulgas saksofoni. Instrumentaalsed lõigud peegeldavad elementide stiihia vahepeatustes mõtlikkust, kurbust, erootikat, helget nukrust, aga – ajakohaselt – mitmel juhul ka Orienti, eluenergiat. Muusika on sugestiivne, tihti tantsuliselt pulseeriv, urbanistlik, jõuline, aga mitte lämmatav. Kasutatud on palju efekte, ka müra, aga taas mitte pealetükkivalt, vaid Faustile omase eestiliku või põhjamaise vaoshoituse, õhurikkuse, läbipaistvusega. Ansambli kaasheliloojad-kamraadid taanlanna Katrine Amsler ja rootslanna Qarin Wikström on ju samuti põhjamaised. Nagu Fausti puhul, kuuleb ka neilt vähe traditsioonilist laulu ja pillimängu, mis oma väljenduslikkusse kodeeritud subjektiivsuses ei haakukski ju elementide stiihilise tantsu programmiga. Söakad naised uurivad keemia ja füüsika toel armastust (nagu enamik häid raamatuid ja muid kunstiteoseid). Enamaltjaolt küll mitte romantilises kastmes – armastus, iha, kirg ilmutavad end kõikmõeldavate kujude ja suhete kaudu, nagu ühiskondlikest normidest ja kammitsatest vaba loojanatuuri puhul võib oodata.
