Regina Mänd kaasmuusikutega on andnud välja albumi pärimusest inspireeritud autoriloominguga. Tegu on väga isikliku ja isiklikest kogemustest ja tunnetest inspireeritud materjaliga, mis ühtaegu asetub sujuvalt üsna tuttavlikule tänapäeva skandinaavialiku fusion’i maastikule. Album ei üllata õieti ei tämbriliste, rütmiliste ega meloodiliste omadustega, kuid on see-eest ilus, hea ja lihtne kuulata.
Regina on üks Eesti pärimusmuusika valdkonna parimaid viiulimängijaid ja album on tõukunud tema viimaste aastate reisidel ja õpingutel kogutust. Lood tunduvadki olevat saanud alguse muusikalistel kohtumistel õhus levinud viisijupikestest, mis on saanud albumi valmides ansambliseade ja rikkaliku ning viimistletud kõlapildi. Lisaks suurepärasele viiekeelsele viiulile, mida mängib Regina Mänd, teevad plaadil kaasa Anton Andersson (trummid, Rootsi), Antti Lähdesmäki (klaver, Soome), Magnus Heeboll Jacobsen (löökpillid, Taani), Jonas Nilsson (kontrabass, Rootsi) ning Regina Männi isa Allan Mänd (tromboon).
Plaadi pealkiri, rootsikeelne “Smultronstället”, tõlkes metsmaasikakoht või -välu, tähendab sisuliselt ka oma hingepaika. See on ka plaadi õnneliku meeleoluga nimilugu. Süngema meeleolu loob “Paigaljooks” ja ärevama kiire ja virtuoosne “Hoopis teine päike”. Koduigatsusega lauldud “Üksi võera rahva sies” on albumi ainus päritud pärimuslik lugu.
Regina Männi esikplaadil kõlab meloodiline, hästi mängitud, ootuspäraselt seatud ja meeldiv meeleolumuusika. Sobib kaasa ümisemiseks, kohvikusse, klubisse ja koju. Tunnustada tuleb ka albumi visuaalset poolt, fotograafe ja kujundajat, kelle käe alt on tulnud terviklik ja kaunis teos.
