Lepaseree on saanud uue hoo ja sisu (ehk liikmed) ning andnud välja oma esikplaadi. Meelika Hainsoo laulab regilaule ja uuemaid rahvalaule ning mängib hiiukannelt, saatjateks Kulno Malva akordionil ja muudel pillidel ning Paul Daniel kitarril ja löökpillidel. Lepaseree ja Meelika Hainsoo missioon on aastaid olnud regilaulu tänapäeva toomine, mis on ühest küljest väga keeruline ja kompromisse nõudev, kuid annab teisest küljest võimaluse teha maailmamuusika kontekstis midagi täiesti erilist. Mida edasi, seda paremini see Meelikal õnnestub. Eks ole iga asjaga nii, et mida rohkem millessegi süvened, seda rohkem see maailm end avab. Regilaulude kõrval teeb plaadi kõla eriliseks ka Hiiu kannel. Malva ja Daniel on oma saadetes väga leidlikud ja kohati mõnusalt üllatavad.
Lepaseree paar uuema rahvalaulu töötlust meeldivad mulle siiski rohkem, aga neid laule saabki tunduvalt paremini ansambliseadesse painutada. Meelika selge ja hele hääl oleks nagu loodud ilusate romantiliste ballaadide laulmiseks. Regilauludest mõnusaimad on ilusa video saanud “Põhjatuuled” ning “Siimumäng”, kus tahaks Meelika häälele kohe mitu komplimenti teha. Harva kuuleb Meelikat laulmas rinnahäälega. “Siimumängus” on see eriliselt nauditav, väikese ülemise kilksatusega, helisev ning Kulno Malva burdoonilauluga imeliselt hästi kokku kõlav. Väga ägeda ja rõõmustava lahenduse on saanud “mängukaaslaste” pandi andmine “Kuningamängus”.
Mõnes seades on ka tüütut, ilmselt tänapäevasest muusikamaitsest johtuvat väikest sambajõnksu, aga õnneks on seda vähe. Mõni laul on minu jaoks kaotanud kiire upbeat’iga oma võlu, aga plaadil on ka tundlikku ja regilaulu erilisust väärtustavat suhtumist.
Ootan väga Meelika Hainsoo ja helilooja Mirjam Tally plaati. Nende kontsert aasta algul jättis kustumatu mulje just seepärast, et popi raamidesse paigutamata regilaulu kuuleb väga harva. Elektroonilises ambient’is saavad regilaulus mõjule pääseda hoopis teistsugused muusikalised tegurid ja nüansid, mida kuulata on peaaegu valgustuslik. Mõtlesin isegi, et on kahju, et kuulasin Lepaseree albumit esimest korda just pärast seda kontserti Kloostri Aidas. Siiski olen plaadi üle rõõmus, sest see toob kuulajateni rikka ja värvilise pildirea eesti kaunitest ja poeetilistest regilauludest. Loodan, et plaat leiab palju tänulikke kuulajaid.
