Elletuse tegutseb juba rohkem kui kümme aastat. Ansambli koosseisus on selle aja jooksul toimunud mitmeid muutusi ja võib öelda, et Elletusest on läbi käinud päris suur hulk meie rütmimuusikuid. Nimetan neid nii, et mitte võtta kohustust žanri täpsemalt määratleda. Sest seda ansamblit ei saagi kuhugi kategooriasse paigutada, iseäranis uuel helikandjal, kus kuulajat üllatatakse, eksitatakse ja juhatatakse mitmesse erinevasse suunda. Elletuse tuumaks on olnud alati Eesti rahvalaul ja pärimus. Teame hästi, et selle pärandi nüüdisajastamine on muutunud tavaliseks nähtuseks. Elletuse lisab sinna mitmeid vürtse ja kui plaati kuulata lugude järjekorras, torkab kõigepealt kõrva muusika autori Paul Danieli (ja võibolla ka teiste bändi liikmete) huvi Aafrika muusika vastu. Sobilikult ja mitte sugugi juhuslikult on ka ühe Kristiina Ehini tekstil põhineva loo pealkirjaks “Vanemuine, laena kalimbat”. Aafrika on plaadil kohal nii helikeele kui sõnumi mõttes.
Nii-öelda singlina ilmunud “Jüriöö sõnumit” kuulsin juba mõni aeg tagasi. See on jällegi üks Kristiina Ehinile iseloomulikult iroonilise varjundiga tekst, mida esitab Lauri Saatpalu ja mis on suurepärane oma kompaktsuse poolest, samas ka poeedi võime poolest hõlmata sellest kompaktsusest hoolimata erinevaid ruumi ja aja kihistusi. Armastatud rahvakoraal “Mu süda ärka üles” on osutunud väga tänuväärseks materjaliks nii pärimus- kui ka jazzmuusikutele ning ei puudu ka sellelt plaadilt. On ka regilaulu ja isegi natuke kergelt jazzilikku skättimist; päris vabade assotsiatsioonide sfääridesse plaadil ei hõljuta.
“Ilu sõitis jõge pidi” on Elletuse kolmas plaat. Siin teeb kaasa kaks lauljannat, Liisi Koikson ja Liina Saar, aga kõlamaastikud muudab veelgi erilisemaks asjaolu, et kaks on ka löökpillimängijaid (Aleksandra Kremenetski kõrval noor tõusev täht Ramuel Tafenau). Paul Daniel on rääkinud, et sellel plaadil leidis rakendust päris palju vanu ideid, mida seni polnud aega või võimalust vormistada. Nüüd on see tehtud ja kaante vahel on palju head (!) rütmimuusikat.
