Siin plaadil kõlab kaasaegne läbikomponeeritud muusika jazzklaveritriole nii, nagu seda tehakse pianist Keith Jarretti järgses maailmas. See on aga vaid üks nurk Kirke Karja uue albumi iseloomustamiseks. Mis teeb Karja väljapaistvaks ja kindlasti ka aastate pärast tähelepanu väärivaks, on (muu hulgas) tema dramaturgianne. Huvitavad on pöörded, kus lugu kuhtub ja siis jälle lahvatab või käänab uuele rajale. Ootamatud taandumised, lõpud ja uued algused tekitavad huvi, panevad mõtlema programmile ja nuputama: miks? Karja orienteerub muusikamaailmas ja talle sobib selline enda tunnete-mõtete väljendamine. Inimhing lainetab ja voogab, muusikas kajastuvad tugevad tunded. Ja samas puudub Jarrettile kohati omane magusus, sealhulgas paratamatult nostalgiline lähtumine 1930. aastate puhuti sentimentaalsest popmuusikast. Emotsiooniskaala on väga lai, leidub ka helget nukrust, mõtiskelu ja igatsust (“Kust tuli öö”). Stiilimõjud ulatuvad klassikast, sealhulgas 20. sajandi omast (Stockhausen albumi teises loos), ekstaasijazzi ja minimalismini.
Karjale sobib väga orkestraalsus. Vaskpuhkpillide ja saksofonidega kümneliikmeline Pae Kollektiiv ei jää värvide mängus kindlasti tema rekordiks. Sel albumil on toodud värviks, jõuks, rockiriffideks ja kulminatsioonide pikendamiseks sisse elektrikitarr (Kalle Pilli). Kontrabassist Martin-Eero Kõresaar töötab mis jaksab. Orkestraalsusest ja orgiastilisusest rääkides tulnuks kasuks trummid veel vabamaks mängida, nagu näiteks teevad trummarid Elvin “Veetõmbaja” Jones või Jarretti triopartner Jack DeJohnette. Aga nii, vaoshoitumalt ja skeemitruult on ka omamoodi hea.
Seitsmest kompositsioonist viis on Karjalt, kaks laenulised. Bill Friselli “Hangdog” on tõmmatud nutikalt ja efektselt laiali kitarristi sumbuursest maailmast saatepillide ning klaveri diapasooni ja värvide peale. “Kaalud” Karlheinz Stockhauseni võluvast “Sodiaagi” tsüklist on esitatud hümnilikult, orelipunktile toetudes. Kaalu andes. Hoiame pöialt, et Kirke turbulents turbuleeriks teda üha uutele maastikele.
