Juhan Uppin on erakordne nähtus Eesti muusikas, kes kannab täie õiguse, au ja väärikusega kahekordse lõõtsakuninga tiitlit. Kuigi plaadil kõlab peale mõne laululoo vaid eesti lõõtspill, mõjub ka lõõtsamuusikaga vähem kursis olevale inimesele plaat üsna mitmekesiselt. Märkimist väärib eesti lõõtsa kahe erineva palge selge väljanäitamine – esimese poole plaadist täidavad August Teppo lõõtsal mängitud traditsioonilised lõõtsalood, teine pool annab aimu tänapäevase lõõtspillimängija erinevatest muusikalistest armastustest ning on mängitud säärast lähenemist võimaldaval Kalju Sarniti pillil. Mõlemasse poolusesse on suhtutud võrdse armastuse ja pühendumisega. Erinevuse loob pillide häälestus. Kes tahab teada saada, mis vahe on tempereeritud ja naturaalsel häälestusel, saab teritada kõrva ja kuulata, kuidas kõlab tõeliselt hea “teppo timm”. Eriti tore on plaat pärast lõppu jõudmist uuesti otsast peale mängima panna ja lasta puhastel, kõlisevatel tertsidel oma hingekeeli helistada. Esimene pool plaadist kõlab ka siiramalt ja pretensioonitumalt, aga tõdemus, et eesti lõõtsal saab kõiksugust muusikat mängida ja see pill võib kõlada ka itaaliapäraselt, maksab ka midagi.
Juhan ei ole suu ega sule peale kukkunud. Plaadi vaheleht on mõnus täiendav lugemine, mis aitab muusikalistel rännakutel pillimehega kaasas püsida ning mõelda inimlikest ja muusikalistest väärtustest. Jään kannatamatult ootama järgmist plaati, millel kõlab loodetavasti Uppini uuem armastus – Emajõe suursoos elanud kandlemeistri Aksel Tähnase valmistatud päkarauakannel. Siis saaks rääkida ka päkarauakandlekuninga tiitlist (kui selline Eestis olemas oleks).
