Ei ole Eestis bändi, mille kontsertidel ma rohkem käinud oleks. Niisiis kuulun nende hulka, kes on Puuluubi kauavalminud kauamängivat pikisilmi oodanud. Puuluubi muusikast õhkub positiivset anarhiat, elurõõmsat irooniat, punki, poppi, räppi ja veel palju muud – käiku läheb kõik, mis pähe tuleb. Muusika tõukub rõõmust, et hiiu kandlega saab teha muusikat, mida keegi sellel pillil varem teinud pole.
Kui Ramo Teder on Pastaca nime all juba tuntud muusik, siis Marko Veisson oli enne Puuluupi muusikamaailmas tundmatu (mis näib praegu uskumatu). Teineteist niivõrd hästi täiendavaid muusikuid satub kokku harva, tõenäosus on umbes sama suur kui kulli ja kirja visates jääb münt serva peale seisma. Marko haakub Pastaca totrustega täiesti sujuvalt, võimendab ja toetab neid. Mõlemad on suurepärased lauljad ja ka nende hääled sobivad imehästi. Pastaca lüürilisemad, lühikestele meloodiafraasidele loodud pudimeelsed tekstid vahelduvad “markokeelse”-pudikeelse balkanislaavikõlalise räpiga. Mõlemad toimivad koos muusikaga nauditavalt ja orgaaniliselt. Ei midagi liigset ja kui midagi jääb puudu, siis lisatakse mõni silp (“tüü”, “nanana”) ja jääb kuulaja otsustada, kas teha kaasalaulmisel pähe sama aus nägu kui Markol ja Ramol. Tundub, et Puuluubi koostöös on tekkinud uus keel, omamoodi pidgin. Keeleuurijad saavad seda jälgida plaadi voldikust, kus on kirjas avaloo “Martafana” tekst. Albumi “Süüta mu lumi” ilmumine on suursündmus Eesti muusikaloos. Sellisel geniaalsel vaba vaimu ja muretu sünteesi õiel on kõik eeldused näidata uut teed ja koguda jüngreid. Head kuulamist!
