Muusikasõbrad, kes kunagi ümisesid kaasa kurblikku lauluviit “karetekk-karetekk”, on märkamatult saanud kolm aastat vanemaks. Just nii palju aastaid on möödunud Ans. Anduri viimasest albumist “Öine bingo”. Nüüd on Paidest pärit loominguline kollektiiv (Madis “Tursk” Aesma, Madis “Lokk” Kirss, Mihkel “Foto” Kirss ning Gert “Paju” Pajuväli) valmis sepitsenud oma kaheksanda albumi, mille visuaal annab ettekujutuse, kuidas näeb linnulennult välja mitte ainult Eesti pindalalt teine linn Paide oma 443 ruutkilomeetriga, vaid keskmine agro-Eesti üleüldse, koos oma lõpututena näivate tasandikega. (“Meie kandis on tõesti lame maa. Lõputu tasandik”). Ja nagu ansamblil viimasel ajal kombeks, on lood salvestatud Tartus Ö stuudios, kus helimeistriks Martin Kikas.
Usinamad raadiokuulajad on ehk juhtunud trehvama singlitena välja antud lugusid “Amatöör”, kus “mõtted väikesed riisutud ja rehitsetud ideaalne hauaplats” ning “100 EEK”. Nukravõitu laulutämber, kitarriefektid, süntesaatoriremargid – indie-rock, kus ka kõige kabedarütmilisematel ning “traadisematel” lugudel on kõva melanhoolia mekk man. “Tühi on saal, sealt sind ei leia” (laul “Miks sa ei tantsi”), “tühi tuba on sõber veel” (“Pulss”). Neile sekundeerivad harmooniliselt põnevaim pala, hõllanduslik “Beež elu”, filosoofiline “Väsitaja” ning “Varjurahvas”. Kusagilt kumab läbi ka ühe tegusa sooloartisti mojo, kes pärit ühest väiksest Eesti linnast, mille nimi pole Otepää … Ja taaskord on hea meel tõdeda, et melomaanid saavad uut muusikat nautida ka vinüüli päält.
