_page-0001.jpg)
Toomas Vavilov on muusik, keda huvitab maailm kogu tema mitmekülgsuses. Ta suhtub kõigesse kire ja kompromissitusega, olgu selleks siis tema armastatud pill klarnet, õpetamine, sport või tegevus Kaitseliidus. Mida aasta edasi, seda rohkem olen ka ise aru saanud, et huvi, kirg ja vaimustus ongi maailma liikuma panevad jõud.
Mainisid hiljuti, et sinu päev on tavaliselt nagu kolme faasi jaotatud ja korrapäraselt üles ehitatud. Räägi natuke lähemalt, mis need tegevused on?
Ma ärkan vara. Mitte küll kell neli, nagu Karajan, Ozawa või Murakami, aga kell kuus olen ma juba arvuti taga ja teen seal ära tööasjad: saadan e-maile, vaatan üle EMTA-ga seotud plaanid, ainekavad ja õpilaste programmid. Kui see on tehtud, siis hakkan harjutama, tavaliselt alustan kell kaheksa, siis on mu pere ka juba ärganud ja neil on omad tegemised. Ma ei tea, kuidas mu naabritele see järjepidev pilli harjutamine sobib, aga nad ei ole kurtnud. Harjutan üsna palju ja teen alustuseks iga päev paar tundi tööd baastehnikaga, seejärel kas õpin-harjutan uusi teoseid või loen töös olevaid, juba omandatud partituure. Need esimesed paar tundi ei ole isegi nagu harjutamine, vaid osa elust. Muusikul võib olla paremaid ja halvemaid aegu, aga selline tehniline töö, millega tingimata käivad kaasas ka heliredelid, peab alati olema – see on nagu hommikune hambapesu. Päeval annan akadeemias tunde, loen raamatuid või uurin partituure. Ja õhtupoolikul teen trenni. See on ka vältimatu elu osa. Olen oma loomult vist omajagu eraklik. Mulle on oluline hästi organiseeritud aeg, ma ei käi palju seltskonnas, olen perega ja tööl ning mu suhtlusring on suhteliselt väike.
Kas selline päeva korrastatus aitab meie küllaltki kaootilises maailmas paremini toime tulla?
Mulle see sobib, samas ei tea kunagi, mida elu toob ja millal mõni uus väljakutse harjumuspärase rutiini segi paiskab. Uue väljakutse puhul on oluline valmisolek – nii mängu- ja dirigeerimistehniliselt kui ka mentaalselt. Kindel rutiin aitab eriti nendel aegadel, kui kontserte on vähe ja muusikule nii oluline enesekindlus ehk lavanärv taanduma kipub. Siis on olulisel kohal minu õpetaja Roman Matsovi “intelligentsi valem”, mille kohaselt vaimseks vormis püsimiseks peab inimene päevas lugema vähemalt sada lehekülge. Kas see tuleb kokku ajalehtede ja ilukirjanduse pealt või hoopis erialaste materjalide omandamisest pluss partituurid, ei ole tähtis. Tähtis on “kõik kokku sada lehekülge”. See on mul peaaegu alati kuhjaga täis.
Kas oled rahul sellega, mis elu on siiani toonud, või on asju, mida ei ole veel teha jõudnud?
Mul on hästi läinud, olen saanud olla õigel ajal olulistes kohtades. Sattusin ERSO-sse Peeter Lilje ajastu lõpus. Muusika oli siis väga tähtis, saalid alati puupüsti täis. Minu ees orkestris istusid sellised korüfeed nagu Samuel Saulus, Jaan Õun, Mati Kärmas, Jossif Šagal, Jaan Reinaste, Toomas Tummeleht jt. Siis see kõik äkki kadus. Mängijad lahkusid, kes välismaale, kes teise ilma, tuli uus riigikord ja uued väärtused, üleöö jäid saalid tühjaks.
Siis tegelesin teiste asjadega, mängisin palju džässmuusikat, kitarri (mida valdan üsna hästi), basskitarri, saksofoni, osalesin dirigentide konkursil, kus saavutasin ilma ettevalmistuseta (juhatasin konkursil orkestrit esimest korda elus) auhinnalise koha. Seejärel käisin aastaid Roman Matsovi juures, kellega koos uurisime läbi meeletu koguse partituure ja raamatuid. Tihti viibis juures ka Heimar Ilves, kellega Matsov tihedalt lävis. 2001. aastal tuli ERSO juurde Nikolai Aleksejev. Oli selge, et ERSO oli saanud üle ootuste hea peadirigendi ja orkester vajas taseme tõstmist ka seestpoolt, mistõttu tolleaegne direktor Andres Siitan kutsus mind ERSO-sse tööle. Olin seal aastaid klarnetirühma kontsertmeister ja abidirigent. Tegime kõik, et orkester ka sisemiselt Aleksejevi tasemele tõsta – nii palju, kui see antud aastatel vähegi võimalik oli. Korraldasime konkursse, atesteerimisi, tegime oi kui palju eel- ja grupiproove. Tihti alustasime proove hommikul kell pool üheksa, harjutasime kuni kolmveerand kümneni ja siis kell kümme läks täiskoosseisu proov Aleksejeviga edasi. See oli omamoodi ka valus aeg, töömaht oli väga suur ja eks mingeid vastasseise tuli kohati jõuga murda. Aga orkestri tase tõusis kindlasti väga palju. Siis sai ka see aeg otsa ja tulin täiskohaga muusikaakadeemiasse. Siin olen nüüdseks kokku olnud 23 aastat, neist vahepeal kuus aastat puhkpilliosakonna juhataja. Kui tunnen, et mingi aeg hakkab minu jaoks läbi saama, siis teen kiire lõpu. Kui ikka südames miski ütleb, et muusikalises mõttes asjad edasi ei liigu või et ideed on otsas, tuleb minna. Nii oli see Vanemuises ja nii oli see ka ERSO-s, mõned aastad tagasi loobusin vabatahtlikult EMTA osakonnajuhataja kohast – olin pikalt asja vedanud ja kuna viimased paar aastat olid kuidagi väga rahulikud, tekkis tunne, et vesi seisab, mina stagneerun ja sellega koos ka osakond. Ma ei ole mingi lahkumisavalduste pilduja, kaugel sellest, aga muusikas teistmoodi ei saa – kui juhe jookseb kokku, on tulemuseks väga halvad kontserdid. Mul on neid kahjuks olnud. Aleksejevil on dirigeerimise kohta hea ütlus: kui juhatad ekspositsiooni, pead korduses teistmoodi juhatama. Kui esimesel korral midagi geniaalselt õnnestus ja oht, et seda korrata ei õnnestu, on suur, ei tohi kaks korda järjest samamoodi juhatada.
Tavaliselt ei julgeta ju järske lõppe teha.
Mina seda ei karda. Õudne lõpp on teatavasti parem kui lõputu õudus. Raha ei ole ju palju vaja ja positsioon ühiskonnas ei ole primaarne. Ma konverteerin kõik summad, mis saan, vabaks ajaks. Muusikaakadeemia professori, kes ma nüüd olen, töö on kallis ning tundide hulk ja selle eest saadav palk on minu jaoks igati heas tasakaalus. Vaba aega kasutan selleks, et end täiendada ja vormis hoida. Leian, et ei ole vaja endale tingimata orkestritööd juurde otsida, teha pidevalt kaasa projektides ja jännata siis FIEndusega. Elamiseks ja mõtlemiseks ei jäägi niimoodi aega. Aeg maksab tõesti palju.
Selline distsiplineeritud harjutamine iga päev, nagu ülalpool mainisid, on ju küllaltki haruldane. Tavaliselt seda järjepidevalt ei tehta, kui kontserdikalendris kohe midagi ees ei seisa.
See, kuidas on harjutatud, on alati mängust kuulda. Võib ju ennast kord aastas vormi ajada ja keskmise kontserdikülastaja ära petta, aga see ei ole see päris vorm. Päris vorm on piirideta, hea kontsert ei ole muud, kui tugeva enesedistsipliini avaldus. Muusikaõppur peaks pilliga tegelema umbes seitse tundi (seitse korda 45 minutit), millest kolm tundi kulub hommikul tehnikale ja neli pärastlõunal uute teoste õppimisele. Suvel rohkem, talvel natuke vähem.
Eesti on muusikule üsna mugav koht, meil võivad harjutamismahud olla väikesed, et ära elada. Aga kui tahta midagi rohkemat, siis nii ei saa. Selle tõestuseks on viimane vabariiklik puhkpillikonkurss, kus, võib öelda, et võitsid need noored, kes juba kusagil orkestris töötavad – orkestrantide mängumahud on lihtsalt suuremad. Enne proovi paar tundi harjutamist, siis kolm-neli tundi orkestriproovi ja õhtul uute teoste õppimine. Mängumaht ühes päevas on üheksa tundi tavaõppuri kolme-nelja tunni vastu. Aga lõpuks laval panevad kõik need harjutatud ja mängitud tunnid end maksma ja nii need võidud tulid. See on reegel, mitte erand.
Kas see, et harjutustunde pole olnud piisavalt, on ka üks põhjus, miks eesti instrumentalist ei ole siiski päris maailma tippu jõudnud?
Miks ei ole! Näiteks Martin Kuuskmann on ju praegu täiesti maailma tipp, Kalev Kuljus samuti, Marcel Kits teeb suurtel konkurssidel mehetegusid, Indrek Leivategija ja Silver Ainomäe on väga kõrgetel kohtadel. See on aja küsimus, millal jälle mõni suur anne tuleb. Võibolla ei ole meil olnud sellist päris suurt viiuldajat, aga Triin Ruubel või Robert Traksmann, kes praegu suure kiirusega areneb – ega neil palju puudu ei jää. See, et meil ei tule selliseid soliste, nagu Moskva konservatooriumist, Pariisist või Berliinist, on ju elementaarne. Tippu tõusul mängib oma osa ka juhus.
Kuidas sa harjutad? Kuidas tuleb inspiratsioon laval?
Kui seisab ees mõni suurem esinemine, näiteks orkestriga, siis alustan vähemalt kaks kuud varem, partituuriga läheb veelgi kauem aega. Võtan teose osadeks lahti, harjutan tundide viisi mõnda üksikut takti. Klarnet on, nagu klavergi, halvasti tempereeritud pill, tahab palju musta tööd ja ma tõesti viitsin oma mängu puhastada. Lihvin passaaže, mängin kordustega lõike ja vormiosi. Mul on alati kindel harjutusplaan, näiteks, kui kalendris on märge “16 T”, tähendab, et pärast tehniliste harjutuse tegemist pean suutma sooritada järjest 16 veatut töötlust. Järgmisel päeval siis midagi muud, aga vähemalt sama suures mahus. Suuremate vormiosade hullumeelne kordamine muudab nad lõpuks kuidagi lühikeseks, selgeks, probleemivabaks ja arusaadavaks. Terve teose läbimängud algavad kümme päeva enne esitust, iga päev vähendan korduste arvu (kaheksast alla). Üks päev enne kontserti ja kontserdipäeval enam praktiliselt ei harjuta, mängin aeglaselt ja meditatiivselt heliredeleid ning kuulan pilli kõla. Esinemiseks hakkan valmistuma, kui orkester alustab avamängu – see kestab umbes kümme minutit, selle ajaga saab pilli kokku, väga kergelt lahti mängida, proovida paarkümmend korda esimest takti ja siis lavale. Eks nooremana käsid asjad teistmoodi. Lavakogemus on väga suur, praeguses vanuses on oluline minna lavale puhanud huule ja ajuga. Kontserdipäeval vedelen, telefon on väljas, püüan magada. Söön eelnevatel päevadel rohkem süsivesikuid, viimase eine söön kolm tundi enne lavale minekut ja kindlasti on see just aeglaselt imenduvatest süsivesikutest. Teen väga palju hingamisharjutusi, enne lavale minekut ajan segamini hapniku ja süsihappegaasi tavatasakaalu, see hoiab pulsi all ja vererõhu samuti. Tean üsna palju medikamentidest ja oskan neid kasutada. Olen väga emotsionaalne ja kohati paanikasse kalduvate lavahirmudega muusik, enesega toimetulek on suur väljakutse. Samuel Saulus ja Jaan Õun õpetasid kunagi, et teose algus peab olema efektne, ütlesid, et esimese asjana tee midagi ootamatut, siis on publik jahmunud ja läbi selle peos. Tegelikult olen aru saanud, et tuleb ikkagi mängida nii nagu on ja püüda võimalikult partituurilähedase interpretatsiooni poole – kui inimesed on juba pileti ostnud, et sind kuulata, ju nad siis süvenevad sinu mängu ka ilma ootamatute ehmatusteta... Emotsioone ei tohi kunagi sada protsenti välja panna, füüsiline pingutus on sellisel juhul liiga suur, mäng peab alati tunduma füüsiliselt kerge, elegantne. Emotsioonide teadlik juhtimine on meie töö väga oluline osa, kaunist Haydni ja Mozarti muusikat esitades võiks emotsioone hoida umbes 60 % peal, Mahleri puhul võib tõsta 85 peale ja Šostakovitš võiks läheneda 90-le. Aga on ka vastupidiseid näiteid – Pärti mängida on lihtne, aga oma emotsionaalse edevuse nulli viimine võtab enne lavale minekut umbes tunni. Meditatsioonidel ja palvetel on meie töös oluline osa.
See eelnev lõik on muidugi mu enese tunnetuse pealt kirjutatud ja mingile tõele ei pretendeeri, samuti on suur vahe dirigendi ja solisti emotsioonidel – klarnetist ei saa näiteks Mozarti klarnetikontserti (mu lemmikteos) mängides enesele iial selliseid emotsioonipurskeid lubada nagu dirigent “Don Giovanni” (mu lemmikteos) lõpus. Lavaseisund on omamoodi eriline. Mõnel tuleb see värin iseenesest ja alati, mõned tunnevad kord-paar elu jooksul, paljudel jääb see hoopis kogemata. See on nagu Hemingway teoses “Kellele lüüakse hingekella”, kus vana mustlanna küsib, kas maa värises ja saanud jaatava vastuse, lisab, et maa väriseb vaid kord-kaks elus. Selleks, et lavale minna, tuleb end viia mingile teistsugusele tundlikkuse astmele. Kõige lihtsam ja odavam viis on alkoholi abil. Pohmellis inimene on ju teatavasti palju tundlikum (see on rumal tundlikkus) ja mingi hingeliigutus, sentimentaalne värin tuleb kergesti peale. Noorena tegin nii tihti – võtsin tähtsa esinemise eelõhtul korralikult kärakat, järgmisel hommikul sõin pohmellirohud (aspiriin, analgiin, multivitamiin ja C-vitamiin) sisse, pea ei valutanud, aga selline palavikuline tundlikkus jäi. Sinna juurde veel noore inimese lavaõnn (mida vist igale inimesele on veidi kaasa antud) ja hoplaa – esitus missugune! Eks sõprade seltskonnas oli seda poole hommikuni napsuvõtmist muidu ka palju. Ega alkotundlikkuse poolteadlikus kasutamises midagi uut ei ole, selles seisundis on heliloojad muusikat kirjutanud, luuletajad loonud. Kuidas inspiratsioon üldse tuleb, kuidas seda esile kutsuda, on ju väga erinev. Tšaikovskil ja Thomas Mannil olid päevas kindlad ajad, millal nad töötasid, Heino Eller oli väga süsteemne ja järjekindel kirjutaja. Aga Artur Alliksaar käis ringi, pliiats ja paber alati kaasas, et siis pähe tulevad mõtted kohe üles märkida. Inspiratsiooniks on läbi aegade kasutatud nii alkoholi kui ka teatud narkootilisi aineid. Ma ei ole päris veendunud, et kanepit tuleb tarbida (olen proovinud), aga muusikud kasutavad seda palju. Ja ega Steve Jobs asjata ei pidanud tähtsaks oma LSD kogemust, Silicon Valley’s tarvitavad seda väidetavalt kõik. See avardab teadvust, võimaldab näha asju teise pilguga, tekitada uutmoodi loomingulist mõtlemist (ei ole ise proovinud, küll aga olen omal ajal palju sellealast kirjandust uurinud).
See on küll kõik väga üllatav, mida sa räägid!
Räägime siis tõsiselt – valgustatus ei tule iseenesest, sa pead seda otsima, pead palvetama, paastuma, mediteerima, lugema suurte interpreetide elulugusid, uurima ajalugu, et mõista muusika võimalikku tähendust ühiskonnas, lugema meeletus koguses ilukirjandust, et viibimine mingis teises dimensioonis oleks igapäevane, et uks sinna oleks kogu aeg avatud. Narkoteema tõin sisse, et meie jutt igavaks ei läheks, aga selle igavikulise substantsi otsimise ja leidmise kohta on Pärt väga hästi öelnud: “Ma tahtsin aru saada ning siis kirikusse minna, aga hoopis pidin minema kõigepealt kirikusse ja alles siis sain aru”. See on parim lähenemine.
Kuidas sinu hinnangul Eesti interpreedil läheb, on tal piisavalt võimalusi esineda ja areneda? Eesti interpeedil läheb nii hästi, kui hästi läheb Eesti riigil. Ja Eestis on kõik väga hästi. Ma olen suur Eesti patrioot, maailmavaatelt pigem konservatiiv. Ja ma olen põhjaliku väljaõppega kaitseliitlane, mis tähendab, et minu suhe Eestiga on eriti jõuline.
Nii optimistlikku arvamust, et Eestis on kõik hästi, on rõõm kuulda. Aga meil on ju pidevalt juttu ka Eesti probleemidest. Räägi, kuidas sinu pilgu läbi Eestil hästi läheb?
Eesti on väga kaitstud maa. Meie haridus on suurepärane, PISA testid on tipus, meil on väga hea täiendõppe ja õppevahetuste süsteem. Noortel on tohutud võimalused. Hommikuti rongiga linna sõites kuulen tahes-tahtmata noorte kooliõpilaste omavahelisi vestlusi, nende suhtlusest kiirgab intelligentsi, õpihimu ja suurt lugemust. Minu meelest on nii, et kui hariduses on asjad hästi, on ka muud asjad korras, Eestil on tulevikku.
Tundub, et kaasajal kõrghariduse süsteem vajaks nagu mingeid muutusi.
Ega süsteem ei anna haridust, olulised on inimesed. Muusikaõpetus ei saa iial olla muud, kui kahe andeka osapoole koostöö. Oluline on ka kokkupuude vanade ja väga vanade muusikutega. Minu ajal olid konsis veel vanad korüfeed, koridoris võisid kokku sattuda Eugen Kapi, Leo Normeti, Tiit Kuusiku, Endel Lippuse või Bruno Lukiga. Kui nemad klassist välja tulid, seisid kõik aukartlikult reas. Õppejõududena tuleb inimesi hoida ja jälgida nende arengut. Jah, just õppejõudude arengut. Noorel õppejõul on tudengitega sarnased probleemid ja nad mõistavad üksteist hästi. Aga vanemaks saades lähevad õppejõu mõtted tihti kaugemale ning vahe õpilase ja õpetaja vahel kasvab suuremaks. Sina tahad talle rääkida, mida lugesid viimasest Bruckneri raamatust, aga temal on vaja pill paremini suhu saada, mingit ergonoomilist probleemi kohendada. Nii et mingis mõttes see kuulus sentents “kuni areneb õpetaja, arenevad ka õpilased” ei päde – õpilaste vanus ei muutu, õppejõu oma küll. Sellest vanuse ja huvide lõhest peab tarkusega üle olema, mul on väga hästi meeles, kuidas Matsov tegi. Tuli sealt oma kõrgelt mäelt alla, andis käe ja tõmbas ülespoole. Kui tund lõppes, ronis üles tagasi, aga see aeg, mil ta õpilasega tegeles, rääkis arusaadavas keeles. Eks ta tundis oma õpilasi ka läbi ja lõhki, õpetas igaüht väga erinevalt. Meie Olari Eltsiga olime ta viimased õpilased, ta rääkis meie mõlemaga palju, aga täiesti erinevalt. Armastas aga võrdselt, olime tema kaks viimast “last”.
Inimsuhtlus on tõesti inspireeriv. Aga kaasajal on seda ka väheks jäänud. Kujutan ette, millised vestlused teil võisid Matsoviga olla.
Matsoviga rääkisime palju ka kõigest muust, samamoodi läks ka Eino Tambergiga jutt alati kirjandusele, kui talle kodus klarnetit mängimas käisin. Matsoviga vaatasime muidugi läbi ka tohutu hulga partituure. Peeter Sauliga on mul olnud nelja-viie tunnised vestlused, tema elutarkus ja eriti oskus kõike muusikas toimuvat lahti seletada, oli erakordne. Ta oleks olnud parim dirigeerimisõpetaja üldse, kõik see, mida ta enesesse läbi elu kogunud oli, oli otsatu. Muusikat ei saa ju lõpuni lahti seletada, aga ometi peab proovima, selleks aga peavad olema n-ö tööriistad – põhjalikud teadmised ajaloost, harmooniast, polüfooniast, orkestratsioonist, dirigeerimisest jne. Saulil olid need kõik olemas – näiteks ühel õhtul pidas ta mulle pika loengu “Padaemanda” orkestratsioonist ja sellest, miks on mingis kohas nelja metsasarve asemel kasutatud kolme ja üks asendatud oboega. Saul oli ülipõhjalik, Matsoviga võrdsel pulgal. Kahjuks oli tal kindel veendumus, et ta ikka ei ole nii proff, et seda püha ala õpetama hakata. Saul oli väga aus mees, temas oli seda õiget poksija vaimu (kui sa ennast adekvaatselt ei hinda, oled esimeses raundis põrandal maas). Aga kõige võimsam oli Jonas Aleksa. Nad õppisid Leningradi konservatooriumis koos: Järvi, Simonov ja Aleksa. Aga oi, Aleksa oli ülinõudlik mees! Tunnis oli enamasti kõik valesti. Iga kord, kui sealt tulin, mõtlesin, et enam ma tagasi ei lähe. Aga läksin ikka, sest sain aru, et kui üldse kuskilt midagi saada on, siis sealt.
Tema soovitust – lugeda partituuri horisontaalselt ja õppida pähe just pikki horisontaale – järgin siiamaani. Matsoviga käis asi rohkem ülevalt alla. Õigupoolest saavad need kaks õpetust minu sees üsna hästi läbi, aga ma püüan rohkem pikki liine tajuda, mitte liialt mõtiskleda iga balansi- ja tämbriküsimuse üle. Mul on üldse vedanud endast vanemate, tarkade ja kogenud muusikutega. Olen mänginud kammermuusikat Nata-Ly Sakkose, Peep Lassmanni, Jüri Gerretzi, Jaan Õuna, Jaan Reinastega jt. Omamoodi väga võimas aeg oli Hortuse meestega. Mängisime Ivo Sillamaa ja Andres Mustoneniga valdavalt XVIII sajandi lõpu ja XIX sajandi alguse kammermuusikat, samuti suhtlesime palju. Neil oli ääretult palju öelda, iga fraasi, iga aktsendi, iga võimaluse kohta agoogikat kasutada ja see kõik oli kuidagi veel mingisuguse “sära ja särinaga” õnnistatud. Mozarti trio ühe osaga võisime rahulikult neli tundi proovi teha ja aega jäi puudugi. Ajapikku kaugenesime üksteisest, aga olen Andresele ja Ivole siiani väga tänulik – kõik, mida ma tean ja eriti tunnetan, on alguse saanud Väravatornist.
Sa oled väga sportlik muusik ja oled just nüüd minemas Tallinna maratonile. Kuidas sport sinu ellu tuli?
Enne muusikakeskkooli käisin spordikallakuga koolis. Aga tõeline, läbi elu kestev kirg algas sellest, et vanaema-vanaisa juures maal oli mul selline raamat nagu Jelena Ozeratskaja “Olümpiamängud”, kus olid uhked pildid tolleaegsetest atleetidest. Eks tahtsin täpselt samasuguseks lihaseliseks ja vägevaks saada, seepärast heitsin pisikese poisina oma arust ketast, viskasin granaati ja tõukasin kuuli. Kõik need asjad olid mul maal olemas – vanaisa ostis ju lapselapsele kõik, mida see vähegi soovis. Raamatus olid atleetidele veel mingid bikiinid jalga joonistatud, seepärast lõikasin rätsepast vanaema kääridega oma aluspüksid samasugusteks – uhke tunne ümber maja patseerida ja atleet olla ...
Siis aga juhtus nii, et nägin 12-aastaselt “Reklaamiklubis” esimest korda tolleaegseid Eesti tippkulturiste Olev Annust, Aarne Arrot ja Innar Mardot. Oi, ma olin tohutus vaimustuses – täpipealt sellised mehed, nagu raamatus! Ema seletas mulle, et need on kulturistid ja ta isegi tunneb neist ühte, mille peale ma enne lunimist ei jätnud, kui ema mind Aarne Arroga kokku viis. Sealt sai tegelikult alguse mu suur armastus spordi, eriti atleetvõimlemise – olen seda harrastanud nüüdseks 37 aastat – vastu ja ega see mind maha jätnud ei ole. Vahepeal läks asi päris tõsiseks, rinnalt surumise rekordi tegin kaheksa aastat tagasi ja see oli 150 kilo, nüüd olen veidi tagasi tõmmanud, nädalas käin jõusaalis varasema kuue korra asemel kolm. Mingil perioodil tegelesin palju karate, poksi, ja ju-jutsuga, meil oli kõva grupp.
Jooksjaks hakkasin kujunema, kui kolisin perega Keilasse. siinne jõusaal ei ole Reval-Spordi ja Sparta omadega võrreldav, küll aga on Keila ümbritsetud imeliste jooksuradadega. Tegin siis ühel hommikul sellise viiekilomeetrise ringi, varsti jälle, siis juba kümnekilomeetrise ja nii see läks. Praegu jooksen kuus keskmiselt 300 km, aga tunnen, et tegelikult vajavad keha ja meel rohkem. See on omamoodi probleem, jooks “sööb” lihast, lihaskond aga väheneb minu vanuses nagunii, puht meditsiiniliselt peaks jõusaal esimesel kohal olema, aga mis sa teed, kui mets kutsub.
Kui esimest maratoni jooksma läksin, siis ma mingit spets trenni ei osanud teha, polnud veel kuulnud ei kiiruse-, ei lõigutrennist või fartlekist ega teadnud, millise pulsisagedusega joosta, ammugi ei olnud ma kuulnud puhkepäevadest. Olin kodu ümber kahekümnekilomeetriseid otsi jooksnud, aga joosta tuli poole rohkem – Tallinna kesklinnast kaks korda Meriväljale ja tagasi. Alustasin tempokalt ja mõtlesin veel, et pole see maraton midagi ja rada on jobusid täis – küll jooksevad aeglaselt! – ning läksin neist ette. Aga see oli muidugi viga. Öeldakse, et kui alustad üks protsent kiiremini, kui su võimekus on, siis hävid, ja nii minuga läkski. Esimese ringi tegin ära, hakkasin teist jooksma. Seal vaatasin, et miks mõned inimesed rajal seisavad. Spordiriided seljas, tossud jalas, aga lihtsalt seisavad. Järgmisel hetkel seisin ise ka, sain “haamri”, nagu seda jooksjate keeles kutsutakse. Veresuhkur langeb alla kriitilise piiri, ajul ei ole nagu eriti tahet jalgadele käsklust anda, jalgades aga omakorda pole seda jõudu, et ajust tulnud signaalile (juhul, kui sealt üleüldse midagi tuleb) kuuletuda ja nii sa lihtsalt seisadki. Mõtlesin, et kuidas ma nüüd siit Meriväljalt linna saan: transport ei tööta, raha pole kaasas ja telefon jäi samuti starti. Lõpuks sain jalad tasapisi liikuma ja kõndisin-lonkisin-sörkisin siis raja lõpuni, sain isegi aja, mis esimese korra kohta polnudki kõige halvem.
Edasine jooksjakarjäär viis mind klubisse Treeningpartner, mille liige olen juba mitu aastat, ning nüüdseks olen läbinud üheksa maratoni.
Muusikule on sport hädavajalik, Olavi Sild oma raamatus annab lihtsa valemi: sporti peaks nädalas tegema sama arv tunde, mis päevas harjutamisele kulub, see tähendab: viis tundi harjutad, viis tundi nädalas teed sporti.
Mainisid ülalpool, et oled põhjaliku väljaõppega kaitseliitlane. Miks tahtsid Kaitseliiduga liituda?
Otsustavaks sai 2014. aasta rahutu olukord Ukrainas, sel perioodil tõi Venemaa oma väed ka Eesti piirile väga lähedale. Mõtlesin, et nüüd peab midagi tegema, selline kummaline tunne oli – emotsioon ja mure olid nii suured, et ma ei maganud mitu ööd, muudkui mõtlesin, kuidas enesele relv muretseda ja Eestit päästma asuda. Mu tädipoeg Martin Bahovski on taktikalise laskmise keskuse juht ja kõva relvakoolitaja, küsisin siis tema käest, et millised relvad enesele koju peaks soetama. Tema soovitas mul selle peale Kaitseliitu astuda, lisades, et sealt saad peale muu ka korraliku väljaõppe. Kaitseliidust ei teadnud ma midagi, aga kuna Martini jutt tundus mõistlik olevat, viisin sinna avalduse ja arstitõendi, käisin vestlusel ning üsna varsti avastasin ennast baasväljaõppelt. Alustasin seal neli aastat tagasi nullist (rivisamm, katelok, telgid, käemärgid, side, meditsiin, roomamine, madalroomamine, laskepesa kaevamine, lõhkeained, automaat jne) ja olen nüüdseks raketirühma meeskonnaülem, auastmelt kapral. Mul on raskerelvadest granaadiheitja Carl-Gustavi, tagasilöögita tankitõrjekahuri ja raketisüsteemi “Javelin” täiskoolitus. Selleks, et raketisüsteem selgeks saada, elasin paar aastat tagasi suvel kolm nädalat Jõhvi kasarmus, nädalalõpul lasti pere juurde. Raketi väljatulistamine ei ole niisama püssilaskmine, selleks peab pikk ja põhjalik koolitus olema. Väljaõpe on väga kallis: loengud, praktilised harjutused, simulaatoritreeningud. Pärast eksamit simulaatoril teed reaalse lasu ja hiljem tuleb end kogu aeg vormis hoida. Nüüdki tegin uuesti läbi täieliku simulaatoritreeningu. Simulaator on väga täiuslikult koostatud, päris raketti välja tulistades on kõik täpipealt samamoodi.
Tavainimene elab küll teadmises, et Eesti väikese maana ennast sõjalise ohu eest kaitsta ei suuda. Kus võiks kõiki neid oskusi vaja minema hakata?
Vaja läheb seda siis, kui meie poole peaksidki ühel päeval tankid liikuma. Siis on meil šanss ellu jääda, spetsiaalettevalmistusega ja hästirelvastatud raketirühmlased võtavad vastase soomustehnika maha. Sellest räägitakse vähe, aga Eesti sõjaline kaitse on väga hea, Kaitseliit on tugev organisatsioon ja koostöö liitlastega on üksmeelne ning tõhus. Peale selle on Kaitseliidus väga erilised inimesed, kõik on sinna tulnud südame sunnil. Muide, just Kaitseliidust sai algus mu armastus mediteerimise vastu. Olin Ameerika sõduritega ühisväljaõppel ja nende treeningplaan sisaldas muu hulgas ka meditatsiooniminuteid teemal “what am I fighting for”. Kõik istusid omaette ja mõtlesid Jumala, kodu, lähedaste, riigi ja muu olulise peale. Mõtlesin kaasa, paljud asjad said selgemaks. Sain sealt otsa kätte, nüüd kasutan meditatsioone igapäevaselt.
Meie vestluses oled juba mitmeid kordi rääkinud raamatutest, öelnud, et oled raamatuinimene ja maininud nende mõju endale. Millised neist tooksid eriti esile?
Räägime äkki viimasest aastast, muidu läheb jutt liiga üldiseks. Tegin sinu küsimuse peale koduraamatukogus päringu ja sain teada, et olen aasta jooksul laenutanud 94 raamatut. Mõnda olen laenutanud mitu korda, mõned on ka pooleli jäänud. Eesti kirjanikest üllatas enim Mart Kadastik oma viimase romaaniga “Presidendi vastuvõtt”. Tema kvaliteet kirjanikuna on teinud suure hüppe, ausalt öeldes ma sellist tugevat lööki ei oodanudki. Ta on oma tegelastest lahti lasknud, nad tegutsevad tihti kirjaniku tahtest sõltumatult ja mõnikord suisa nii, et keegi ei saa aru, miks just nii. Tuua selline tšehhovlik kirjutamisviis tänapäeva ja hakkama saada, proovimata inimese sisemaailmas toimuvat iga hinna eest lahti seletada (Kadastikul ajakirjandusguruna peaks ju suur kihk olema seda teha) on väga kõva kirjaniku tunnus, eelmised romaanid on tal selle koha pealt palju nõrgemad. Aga huvitavad siiski, olen kõiki lugenud.
Mart Laari “Jõuluriigi” lugemine oli väga liigutav ja eriti emotsionaalne. Raamatus räägib iga peatükk kindlast kuupäevast Vabadussõjas. Hoidsin ennast tagasi, lugedes iga päev vaid ühe peatüki, elades läbi sündmusi, mis toimusid t ä p s e l t lugemise päeval sada aastat tagasi. Nii lähedale tuleb ajalugu harva.
Maailmakirjandusest olid suurimad vapustused Donna Tartti “Ohakalind”, mida ilmselt alustan varsti uuesti, nii sügavalt ja isiklikult puudutas mind see, ja Hanya Yanagihara “Inimesed puude võras”, hoiatusromaan nii mitmel tasandil, et neid ei jõua kokku lugeda.
Raamat, mis on mu elus erilisimal kohal, on John Steinbecki “Hommiku pool Eedenit”, see ilmselt ongi mu lemmikraamat. Traditsiooniks on saanud selle lugemine aastavahetuse paiku, siis on koolis just tundidega ühel pool ja eksamid pole veel alanud. Pean selle korda aastas kindlasti läbi lugema. See oli ka raamat, mis mind Eino Tambergile lähemale aitas, käisin talle noorena kõvasti peale, et ta klarnetikontserdi kirjutaks. Kui tema juurde koju oma võimeid demonstreerima läksin, oli kõnealune raamat laual ja pärast seda, kui mõlemad seda kõvasti kiitnud olime, ei olnud enam keeruline ka üht klarnetikontserti välja rääkida.
No ja Salinger, Céline (avastasin alles nüüd hiljuti), Bulgakov ja nii edasi, olen ka Houllebecqi kummardaja. Loen uuesti ja uuesti ...
Kõva sõna olid ka Kõomägi “Lui Vuitoon” ja Vadi “Neverland”. Esimene neist lõi mu pahviks oma plahvatusliku, aga peidetud kulminatsiooniga, mis äärepealt oleks mööda libisenud, teine ajas mingisuguse seletamatu õhus hõljuva pingega ihukarvad püsti ja naha sügelema – ükskõik milline liin algas, oli tunda, et p...e see läheb.
Nojah ... Aga muidu olen tavaline süsteemitu ahmija, kellele meeldib paariks tunniks päevas ära kaduda, selleks kõlbab igasugune kirjandus. Mulle meeldib raamatukogus ringi kõndida ja lasta mõnel raamatul ennast kutsuda. Alati vaatan ka tagasitoodud raamatute korvi, seal on tihti miskit head. Lugemiseks kõlbavad hästi rongisõidud, Keilast Tallinna sõidab rong pea 40 minutit, edasi-tagasi siis kokku lugemisaega tund ja 20 minutit.
Peale ilukirjanduse meeldib mulle väga lugeda kirjanduse, muusika ja interpretatsiooni ajaloost. Armastan eriti pianismi ajalugu, ahmin endasse kõike seda, kuidas eri aegadel mängiti, kuidas tulid uued muusiku- ja klaveritüübid, kes kuhu läks, kes kellega kokku puutus, kes kellele ette mängis. Milline võis olla tähtede seis, kui Beethoven mängis ette Mozartile, kuidas kõlas kvartett Mozart-Haydn-Dittersdorf-Vanhal, kuidas Haydn Viini poistekooris laulis, kuidas Liszt ja Wagner linnavalitsusele bassklarneti ostmiseks avaldusi kirjutasid jne. Ma olen ka suur keelpilliajaloo fänn, lugenud palju Leopold Mozartist tänapäevani, mängutehnikate muutumisest, eri tüüpi poognatest. Kannan keelpillimängu pedagoogikat mõnuga puhkpillidele üle, käsitledes instrumenti (näiteks klarnetit) nagu viiulipoognat ja mängija keha nagu korpust. Kui seejuures asendada sõna “poogen” sõnaga “hingamine”, pole asjadel enam üldse vahet. Aga maailm on kordades avaram.
Ma armastan tohutult ka teatriajalugu ja sellealast kirjandust. Oma Vanemuise-perioodil, mis muidu eriti õnnelik ei olnud, armusin ma teatrisse: Irdi teatrisse, Panso teatrisse, teatriuuendustesse. Mind huvitavad näitleja töö, psühhotreeningud, hääleharjutused, kuidas näitleja laval ennast maksma paneb, ruumitunnetus – millised kohad laval on tugevad, millised nõrgad. Mind puudutas väga Alvis Hermanise “Päevik”. Inimesena ta selles raamatus isegi meeldi ei mulle, aga siit näeb, kui oluline on geeniuse puudutus! Kuidas ta asju nagu laseriga läbi näeb, see, mis tema ajus toimub, on tohutult põnev. Ka Ingo Normeti “Ujuda selles jões” on mulle väga oluline raamat. Stanislavski tundub tänapäeval kuidagi luitunud, veidi loosunglik, Pokrovski moodne, Grotowski tänapäevane ja Mihhail Tšehhov ajast ees. Ka mu õpilased peavad neid lugema. Mäletan, kuidas lugesin pea korraga Jaan Toominga “Teater kui saladus” ja Väino Uibo “Naeru varjus läbi elu”. Kõik see, mida teadsin Eesti teatrist, läks kuidagi sees segamini – mis see siis oli, kas suur ja võimas teatritegu või ... Küsisin Lembit Ulfsakilt, kuidas siis ikkagi oli, tema vastus oli lühike: “Sa ei kujuta ette, kui palju me tööd tegime”. Oi, see oli hea vastus!
Kaarel Irdi raamatud on mu öökapil. Need on erakordselt hästi kirjutatud, natuke isegi nagu vastuolus tema natuuriga – just selles osas, kui täiuslikult nad on üles kirjutatud, võibolla keegi märkis tema mõtted üles. Naudin väga Jaak Alliku teatriarvustuste raamatut, oh, teatrimaailm o n põnev ja tehnilisem kui me arvame!
Aga millised etendusi on meeldinud vaadata?
Nüüd sa üllatud, aga teatris ei käi ma üldse. Tunnen ennast publiku hulgas väga ebamugavalt ja lavastuse rütm klapib minu sisemise ajatunnetusega väga harva. Aga mulle meeldib tohutult näidendeid lugeda, Brechti ja Shakespeare’i võin peast tsiteerida, mu iPadis on palju näidendeid. Vaatan ringhäälingu arhiivist vanade teatrilavastuste salvestusi omaaegsete korüfeedega, neid naudin väga. Mulle meeldib mõttes Tolstoi lühijutte lavale sättida, minu arust on seal palju ka kammerooperiteks sobivat materjali. Kui suur kontserdikülastaja sa oled? Millised on sinu viimase aja muusikaelamused?
Käin kontserdil pigem harva. Elamuslikku kontserti ei tule nii sagedasti ette. Omal ajal vapustas Borodini kvartett, samuti Moskva filharmoonia orkester Simonoviga, Viini rahvusooperi orkester, Tšehhi filharmoonikud oma iseloomuliku, Vaclav Neumanni kujundatud kõlaga on alati kindel tase. Schiffi olen palju kuulanud ja Sokolovi. Käisin ka viimasel Sokolovi kontserdil Helsingis, aga see võibolla ei olnud nii hea, kui üks varasem, kus ta mängis Beethoveni viimast, 32. sonaati. Kui see jõudis pikka lõputrillerisse, oli tõesti tunne, et katus kontserdisaali kohalt kaob ja ma tiirlen koos Beethoveniga kusagil kõrgel tähtede vahel. See vist ongi interpretatsiooni tipp – kui saad helilooja tundemaailmale nii lähedale, et mõistad, mida ta tegelikult võis soovida, mitte niisama tunda (näiteks soovis öises taevas lõputult tiirelda) ja siis omad nii head tehnilist aparatuuri, et see kandub nagu muuseas publikule üle. Nii ma seda hetke mäletan.
Nüüd vaatan aeg-ajalt kontserte Mezzost. Aga ma leian, et on viga, et tänapäeval väga heade mängijatega kõik puhastatakse ja lihvitakse viimseni ära, nagu steriliseeritakse. Muusikas peab olema ka n-ö soga ja sellist lihvimata emotsiooni. Selle kohta on üks selline lugu: Karajan juhatas Richard Straussi “Saloméd”, Strauss ise istus publiku seas ja kuulas. Karajan oli tohutu perfektsionist ja teinud põhjaliku töö. Strauss kuulas ära, tegi komplimente, aga ütles: te tegite minu ooperi NII selgeks, panite ka omalt poolt aktsente juurde, et asi veelgi reljeefsemalt kõlaks, aga muusikas peab olema ka seda – ja liigutas käega nagu segaks suppi. Seda kohtumist nimetas Karajan vaat et kõige tähtsamaks õppetunniks oma elus – et peale perfektsuse on veel midagi, mis on veelgi olulisem. Samas on selge, et tee täiusliku soga ja lihvimata emotsioonini viib läbi perfektsionismi.
Kui teed palju tööd, siis oled ka väga hea. Kui oled väga hea, siis sind pannakse tähele. Ja seda tööd ei tee sinu eest keegi teine ära. Isegi Karajan ütles iga päev: “Ma lähen nüüd töötuppa, sest Püha Vaim ei tule taevast alla ja ei tee mulle neid lugusid selgeks.”
Ma ise tahan alati olla kohtades, kus on õiged väärtused. Praegu on muusikaakadeemia selline koht. Siin on klaver ikka klaver ja viiul on viiul, mida ei muudeta innovatsiooniga või ekraaniga millekski muuks. Mõned ohumärgid muidugi on, aga siin on suur osa erialaõpetajatel – seni, kuni nende poolt motiveeritud õpilased varavalgest hilisööni harjutusklassis viibivad, on koolis kõik korras.
Muusikaakadeemia ei pea kaasa lööma selles meeldimisvõistluses nagu kontserdiorganisatsioonid paraku tegema peavad. Meeldida ja lavale jõuda saab ju mitut moodi, mängida on aga võimalik ainult hästi või mittehästi ja see on ülioluline. Siin saab töötada nii, nagu tahad, ei pea kiitma, kui asjad on halvasti ja võltsviisakusele kohta ei ole. Selles mõttes on asjad hästi ja ilmselt sobib see ka minu õpilastele, sest kõik, kes siia on vahetuse korras pooleks aastaks tulnud, on pärast seda päriselt meie kooli sisse astunud. Väike kool saab seeläbi suur olla, see on tore.
On väga kahju, et muusikakeskkool ei ole enam seotud akadeemiaga, nagu ta vanasti oli – Tallinna riikliku konservatooriumi juures asuv Tallinna muusikakeskkool. Kindlasti olen ma ühendkooli loomise vastu – sellega seatakse ohtu kõik väärtused, millele meie muusikaelu on rajatud ja millel ta juba aastakümneid seisab. Muusikakeskkooli süsteem on geniaalne, lugege Urve Lippuse raamatut “Muutuste kümnend”, samuti Alumäe artiklite kogu, seal on kirjas, kuidas selle kooli tekke eest võideldi ja saate ka teada, milline oli algne visioon. Olavi Sild oma artiklis “Klaaspärlimängukool” võtab juba 2001. aastal kokku, mis valesti läks. Muusika on väga tõsine asi ja ma ei näe suurt lootust koolil, kus vägisi kõik kokku pannakse.
Üleüldse – kui loen asjaosaliste sõnavõtte, on see kõik üks pärivoolu ujumine, aga muusikas ei tule pärivoolu ujumisest midagi head. Muusikasse on sisse kirjutatud vastuvoolu liikumine – helilooja ei saa muusikat konjunktuurselt luua ja libe kala ei sobi lavale, ammugi veel õpetajaks.
Lõpetuseks. Olin südatalvel Kaitseliidu õppusel. Öösel, kui ülejäänud võitlejad köetud jaotelgis magasid, pidin mina patrullis olema ja kuna üks kamraadidest oli kergelt haigestunud, lubasin, et olen valves järjest kaks tunniajast vahetust. Öö oli väga külm, tähed sirasid, valitses täielik vaikus ja rahu. Et aeg nii üksluine ei tunduks, hakkasin mõttes Tšaikovski 5. sümfooniaga tegelema, silme ees jooksis partituur ja kõrvus laulis muusika. Äkitselt kuulsin seda muusikat nii, nagu mitte kunagi varem – partituur kõlas enneolematus suursuguses ilus ja täiuses. Ma ei ole oma elus enne ega pärast midagi nii ilusat kuulnud! Tšaikovski muusika oli mu ümber, minu sees, kaitses mind külma ja üksilduse eest, oli sellel hetkel kuidagi taevalik ja suurem kui miski muu siin maailmas.
Paar kuud tagasi oli töine põhjus sama sümfoonia partituur uuesti avada ja põhjalikult läbi lugeda. Seekord ei näinud ega kuulnud ma seal muud, kui edvistavalt suureks puhutud ebasiiraid tundeid võltspeenutseva orkestratsiooni kastmes. No üleüldse ei meeldinud.
Nii ongi – kord olen ma muusik, siis jälle mitte. Vahetevahel juhtub aga vastupidi ja siis pole enam nalja. Seda viimast ütles muide ametiisikuks olemise kohta Peemot!
Sündinud 1969. aastal Tallinnas
Lõpetas 1988 klarneti erialal Tallinna muusikakeskkooli (õp Ülo Üksik) ja 1992 Eesti muusikaakadeemia (õp Hannes Altrov). 1998. aastal lõpetas EMTA dirigeerimise erialal (õp Jüri Alperten)
Täiendanud end dirigendina Roman Matsovi ja Jonas Aleksa juures ning klarnetistina Karl Leisteri ja Ivan Mozgovenko juures
II koht Eesti puhkpillimängijate konkursil 1990. aastal
2006–2007 Vanemuise muusikajuht ja peadirigent
Töötas 1988–2010 ERSO-s klarnetistina. 2004–2006 ERSO teine dirigent
Talle on kirjutanud klarnetiteoseid Urmas Sisask, Eino Tamberg, Ester Mägi, René Eespere ja Raimo Kangro
2001. aastast EMTA õppejõud
2019. aastal pälvis Eesti Muusikanõukogu interpreedipreemia “silmapaistev klarnetikunstnik”