_page-0001.jpg)
Jõulud tulevad siinmail varakult – esimene vanalinna pudipadi-poe mängutoos hakkab “Aisakella” pinistama juba novembri algupoolel. Mida lähemale detsembri lõpp jõuab, seda jõudsamalt täituvad kõik rahvamajad, kirikud ja kontserdisaalid pühademuusikaga. Selles jõulukontsertidest tiinel ajal tundus 18. detsembril Estonias toimunud lõunamuusika kontsert “Appassionato! – kirgede tulevärk” sarjast “i nagu interpreet” justkui sõõm värsket õhku. Ei mingit pühadepaatost ega jõulutilinat. Interpreedid, kes selle värske õhu sõõmu võimalikuks tegid, olid kontratenor Ivo Posti ja vanamuusikaansambel Floridante.
Kontserdi kava oli kokku pandud baroki kuldajastu muusikast, ettekandele tulid vaheldumisi Händeli ooperiaariad ja Vivaldi orkestripalad. Pealkirjas lubatud kirgede tulevärgi eest hoolitses ennekõike Ivo Posti, kes on end kontratenorina praeguseks kahtlemata Eesti “esirinda” laulnud. Tema väljendusrikas ja nüansirohke hääl lummab ja puudutab, olgu repertuaaris Shakespeare’i aegsed rahvalikud laulud või hilisemad ooperiaariad. Händeli emotsioonitulva täis aariatest jäid eriliselt tundlike ja tundelistena kõrvu Bertarido aaria ooperist “Rodelinda, Lombardia kuninganna” ning lisapalana kõlanud Orlando aaria samanimelisest ooperist. Dramaatilistele tunnetele pakkusid kainestavat tasakaalu Vivaldi helged ja elavaloomulised kontserdid ja sinfonia’d keelpillidele ja basso continuo’le. Ansambel Floridante astus sedakorda üles koosseisus: Meelis Orgse, Mari Targo, Johanna Vahermägi, Tõnu Jõesaar, Mati Lukk, Saale Fischer ja Kristo Käo. Muusikute koostöö ja üksteisemõistmine, lennukad tempod ja ilmselge mängulust pakkus nauditava kogemuse (eriti Vivaldi sinfonia G-duur). Ansambli ajastutruuduse eest kuulub eriline tänu Kristo Käole ja Saale Fischerile, kelle esmapilgul tagasihoidlik roll barokk-kitarril ja klavessiinil tõi muusika barokse kõla eriliselt ning säravalt esile. Koostöö solistiga sujus samuti laitmatult, märgata oli head balanssi, ehk isegi ühishingamist.
Leidsin end kontserdi ajal muusika nautimise kõrval veidi ootamatult ka ruumi peale mõtlemast. Juurdlesin üsna pikalt selle üle, kui suur või väike peaks olema kamber, kus kammermuusikat esitatakse, et selle ehedus eriliselt esile tuleks, ja kuidas leida balanss ruumi suuruse, publiku arvu ja soovitud õhkkonna vahel. Hoolimata laval olevate muusikute hoogsast tööst tundsin soovi Estonia kontserdisaali kolmandiku võrra kahandada, et tekiks kammerlikum õhkkond, mis koosseisu suuruse ja muusika iseloomuga paremini arvestaks. Kontsert, kus laval on alla kümne muusiku, oleks ehk paremini kõlanud mõnes lossisaalis, kus ei ole vajadust ruumi täita ja kus ruum heliseb kaasa pingutusetagi. Sellel kontserdil oli siiski tajutav (võibolla paljalt alateadlik) pingutus Estonia kontserdisaal “täis” mängida ja laulda. Laulja võib see pingutus üsna lihtsalt intonatsiooniprobleemideni viia või avalduda teatud pingestatuses, mida väiksema kubatuuriga ruumis tajuda ei ole. Hoolimata neist mõtisklustest, mis ongi oma loomu poolest mõeldud kammermuusikaga kaasas käima, sain pärast kontserti taas kerge südamega aastalõpumöllu sukelduda. Händel ja Vivaldi olid pakkunud tõesti tänuväärset pausi lõputus jõulumuusikas.