_page-0001.jpg)
Eesti folgi uus laine või miks mitte isegi taassünd sai tegelikult alguse Rootsist. Aastal 1991 õnnestus grupil Viljandi kultuurikolledži rahvamuusikatudengitel osaleda Faluni folgifestivali korraldatud ETHNO-laagris. Nagu üks osalejatest, Ando Kiviberg, on hiljem korduvalt pajatanud, tabas neid seal pesuehtne šokk. Kuuldu-nähtu muutis pöördumatult noorte arusaamu rahvamuusika olemusest ja tähendusest ning meie tänasel populaarsel folgimaastikul näemegi õigupoolest just neid vilju, mis said alguse Falunis külvatud seemnetest.
Kas või juba sel põhjusel on huvitav vaadata, millist folki rootslased nüüd teevad. Kuigi tehniliselt võttes on Fränder Eesti-Rootsi bänd, on kolm neljandikku sellest pärit Rootsist ning nende loomingus peegeldub peamiselt Rootsi rikkalik pärimus. 2015. aastal kogunenud bänd tegutses alguses mõneti ebaõnnestunud ja terake lohiseva nimega Folk & Rockare, Fränderiks sai nelik alles tänavu suvel ehk siis umbes samal ajal, kui hakkas kuju võtma samanimeline debüütalbum. Tegemist on nii sugulaste kui ka hingesugulastega. Bändi moodustavad vennad Daniel ja Gabbi Dluzewski, nende õde Natasja Dluzewska ning eestlanna Säde Tatar. Fränder esitab akustilist muusikat flöödil, viiulil, rootsi bouzouki’l ja kontrabassil. Inspiratsiooni leitakse vanade pärimuslaulude tekstidest. Tegelikult eristub Fränder Eesti “klassikalisest” folgiskeenest mitte niivõrd põhjamaise karguse kuivõrd helipildiga, mille sisu, vorm ja tunnetus näib ulatuvat mõne sajandi võrra sügavamale kui harjumuspärane. Ajalooline struktuur pole Fränderi puhul rekonstrueeritud ainult mentaalses mõttes. Kvartett ei meenuta lobedat uusfolkpunti või rahvuslike sugemetega rockgruppi, vaid hoopis korralikku vanamuusikaansamblit. See on väga huvitav ja värske lähenemine. Piisavalt tänapäevasena kõlav ja omanäoline Fränder ei piira end siiski mitte konkreetse ajastuga, vaid pigem kindlameelse ja õnneks mitte raskemeelse ideoloogiaga ning loob traditsioonide kaudu vägagi kandva suhtlussilla minevikuga.