_page-0001.jpg)
Oktoobris toimuval kümnendal Viljandi kitarrifestivalil esineb jazzkitarrist Kurt Rosenwinkel. Maailmaklassi jazzmuusikuid siia ikka aeg-ajalt kutsutakse, kuid sellise kaliibriga, oma põlvkonna vaieldamatuid liidreid satub Eestisse harva.
Rosenwinkeli tippmuusikuks saamise tee on üpris tüüpiline. Ta puutus varakult kokku muusikaga, millega ta hing hakkas kaasa helisema, tema anne leidis soodsa kasvupinnase. Vanemad mängisid klaverit, ema on klassikaline pianist, isa armastas jazzistandardeid ja komponeeris. Kurt hakkas üheksaselt mängima klaverit, kaheteistkümneselt venna eeskujul kitarri. Lemmikud olid The Who, Pink Floyd, Kiss, Ozzy Osbourne, ka Motowni toodang, ABBA ja Michael Jackson. Ta tegi trummarist naabripoisiga bändi. Rosenwinkel kinnitab, et tema loometeel on terve elu esile kerkinud lugusid, mis pärinevad pigem Led Zeppelinilt või isegi Duran Duranilt kui jazzist. “Ma armastan kaheksakümnendate poppi ja seitsmekümnendate rocki samapalju nagu bebop’i. David Bowie on mu kangelane, nagu ka Bud Powell,” ütleb muusik. Heliimpulsid, mis tema väljenduslikkuse määratlesid, sai ta lapsepõlvemuusikast, mitte niivõrd tegevmuusikuks saamise tõttu pooleli jäänud Berklee kolledžist, kus ta küll palju harjutas ja kohtus oluliste muusikutega. Nende lapsepõlveimpulsside olulisust ka hilisemas elus illustreerib anekdootlik lugu, kui tõusev kitarritäht ketras oma Brooklyni toakeses palu ühelt oma lemmikalbumilt, ansambli Shagg plaadilt “Philosophy of the World”, kus musitseerivad kolm õde, kellel on suuri raskusi pillimängu ja viisipidamisega. Miski selle muusika aususest kõnetas Kurti. See seik ütleb midagi tähtsat ka tema enda kunsti kohta. Oivaliselt treenitud jazzmuusikuna hoiab ta alal treenimatute õhinat.
Teismelisena tabas Rosenwinkelit jazzivaimustus, jazzist sai tema harmoonia- ja tehnikakool. Ta oli pühendunud, allutas end nõudlikule muusikale täielikult. Jazzmuusika on teatud meelelaadiga inimeste tee, kel pole endale truuks jäädes võimalik jääda lõputult raiuma lapsepõlve lemmikmuusikat, poppi ja rocki, vaid keda tõmbab masohhistlik mission impossible – enese väljendamine jazzmuusikas. Loomulikult pakub see tihti meeldivat tunnet õnnestumistest ja üha täiuslikumast eneseväljendusest. Tänaseks on jazzi klassikalisem pool arenenud ulmelistesse harmoonilis-tehnilistesse kompleksustesse. See on veel karmim sport kui klassikalise muusika interpreedil, kuna mängutehnika täiustamise vajadusele lisandub kohustuslik põhjalik harmooniatundmine ja oma helikeele väljakujundamine. See on küll ka sageli õnnestav – uued teadmised inspireerivad ja mängu astub loomerõõm. Kurti sõnadega: “Muusika näitab kõike, mida on isiksusena elamiseks tarvis. Kui oled sisemiselt tasakaalust väljas, saab see muusika kaudu ilmseks. Olen avastanud, et muusika on väga hea õpetaja.” Tipptasemel musitseerimine võib pakkuda ka esoteerilisi elamusi. Rosenwinkel räägib huvitavalt, kuidas muusika äratab kujutelmi – musitseerimise käigus tekib vahel déjà vu-efekt, esile kerkib mingi ununenud lõhn või muu mälestus, millest hakkab kerima konkreetne visuaalne lugu.
Panustamiseks-pühendumiseks peab olema valmis muudelgi viisidel. Rosenwinkel oli juba aastaid kõrgelt hinnatud muusik, alustanud juba Berklee õpingute ajal tolleaegse kooli dekaani, vibrafonist Gary Burtoni ansamblis, jätkanud Paul Motiani, Joe Hendersoni ja Brian Blade’i bändis ja moodustanud ka enda omi, kuid tal puudus plaadistusleping suures plaadifirmas. Ta kogus sõprade abiga hulga raha, mis oli vajalik korraliku kvaliteediga albumimaterjali salvestamiseks. Seda käis ta kaua pakkumas, kuni sai lõpuks lepingu.
Toonast perioodi ja ansamblikaaslust Eestis pisut vähem tuntud võrratu saksofonisti Mark Turneri, trummar Jeff Ballardi ja teistega on ta oma arengus väga oluliseks pidanud. Turner mängib vanade aegade siirdena ka Rosenwinkeli viimasel, suunamuutuslikul albumil “Caipi”. Kvintetis toona noorukese pianisti Aaron Parksiga ilmus 2012. aastal uuenduslik, kontsertliku energia ja keemiaga vaimustav album “Star of Jupiter”. Viimane, nagu ka eelpool mainitud sõprade toel salvestatud “Enemies of Energy” (2000) on ka YouTube’is kuulatavad.
Kuigi palju saavutanud, iseloomustab Rosenwinkelit pidev enesearendamine ja väljendusvahendite lihvimine. Kuulus on tema legato-printsiip, kitarritehniliselt absoluutses mõttes praktiliselt saavutamatu etalon, mille poole püüdlemist on ta endalt ja oma õpilastelt nõudnud. Traditsiooniliselt levinud kitarrimänguviisi asemel taotleb ta noodilt noodile liikumise maksimaalset kiirust, mis on tegelikult tehnika alus teistelgi pillidel ja mille olemus on paljus sama nii kiiresti kui ka aeglaselt harjutades. Aeglaselt harjutamine on tehnika, sõrmede kiiruse kaudu aju ja käe ühenduse arendamise üks võtmeid, aeglaselt mängides kuuleb ka tehnilist ebapuhtust täpsemalt. Kuni viimase ajani õpetas kitarrist Berliini jazziinstituudis, lõike tema tundidest on võimalik vaadata YouTube’i vahendusel.
Kurt hindab väga kõrgelt kitarrist George van Epsi ning õpib tänini tema muusikast ja raamatuist. Teiste suurte mõjutajatena nimetab ta saksofonist John Coltrane’i ja kitarrist Allan Holdsworthi, kelle taotlustes ta näeb üllatuslikult olulisi paralleele. Individuaalse helikeele kujundamisest rääkides tsiteerib Rosenwinkel Picassot – ära eriti muretse oma isikupära(se hääle) saavutamise pärast, vaid proovi tõmmata täiuslik ring. Kuna see on võimatu, siis on ka vead osa sinu häälest.
Rosenwinkeli muusika ja improvisatsioonid on vägagi ekspressiivsed, aga see põlemine on paljus sisemine, pigem suur kuhi hõõga õhukese tuhakihi all kui aiva lahvatavad suured leegid. Introvertsema natuurina ei lähe ta romantiliselt nõretavaks ega taotle ka jazzitraditsioonis tähtsat kohta omavat karismaatilis-kiriklikku viimse piirini eksalteeritust, ammugi mitte edvistavat-individualistlikku eneseeksponeerimist. Tema soolodes-harmooniates on palju kirge, aga see jääb kõik muusika (loogika) teenistusse. Selles mõttes kuulub Rosenwinkel romantismieelsesse ajastusse. Tema muusikas puudub jazzitraditsioonis oluline macholikult enesekindel näete-mis-ma-võin-sport. Puudub ka nooremale põlvkonnale paljus omane enesekindlalt naeratav easy-going attittude. Rosenwinkeli tagasihoidliku, ebakindlagi loomuse mõninganegi enesekindlus tugineb vaid aastate kestel suure vaevaga omandatud meisterlikkusele, suure hoolega läbi elatud kunstipüüdlustele ja arengule, ei millelegi “enesestmõistetavale”. Selles mõttes asetub ta huvitavalt kahe ajastu ning erinevate isikutüüpidega kunstnikupositsioonide vahele, omamata neist kummagagi olulist ühisosa. Põhimõtteliselt kuulub ta siiski tõsiste muusikute ajatusse tsunfti, lihtsalt teda kummitab moodsama aja ebakindlus, millest tema ja kuulajate õnneks aitab mööda loovida küllaldane (kunstniku)ambitsioon.
Kümme aastat ettevalmistatud projekt “Caipi” ja juba varasem oma salvestusfirma Heartcore Records loomine on Kurtile tema muusikuteel tähtis samm. Ta nimetab seda uuestisünniks, mis tähendab tegelikult täielikumalt iseendaks saamist. “Caipi” ettevalmistusperioodi jääb Portugali bigbändiga Orchestra de Jazz Matosinhos salvestatud “Our Secret World”. Portugali keel ja muusikakultuur on teda võlunud noorusest saadik, nagu ka portugali kultuuriruumist põlvneva Brasiilia armastuslaulud; kohtumine noore Brasiilia multitalendi Pedro Martinsiga aitas ammused plaanid valmis küpsetada. Kurt mängib albumil enamiku pillipartiidest ise ja astub mitmes palas üles ka lauljana. Sarnaselt paljude teiste kitarristidega on ka Rosenwinkel juba aastaid laulnud oma soolodega kaasa. Ilmselt on oma improvisatsioonidega kaasa laulmine mõttekas vähemalt kahel põhjusel: esiteks lubab see mängida vaid seda, mida oma peas kuuled, teiseks treenib see ka vokaalseid oskusi – pillimehest võib kunagi saada ka laulja!
Viljandi kitarrifestivalil esineb Kurt Rosenwinkeli jazztrio. Kindlasti pole see pool-vastu-tahtmist vana aja jäänuk, vaid uued rajad süstivad energiat ja ideid ka tema harjumuspärastesse tegemistesse. Kasutagem võimalust ja mingem vaatama üht noorema jazzipõlvkonna olulisimat muusikut.