Kas jazzimehest bioloogi saab, ei tea, aga bioloogiat õppinud mehest võib vabalt saada jazzimees. Teet Vellingust näiteks sai. Tegemist on tuntud, kuid samas mitte ülemäära tuntud mehega, kelle tegemised on siiani enamasti olnud seotud ansambliga Jäääär, kus ta mängib peamiselt kitarri ja puhub igat masti vilesid. Põhimõtteliselt sama teeb ta ka oma debüütalbumil, kuid mängib siin peamiselt enda muusikat. Sedakorda on stiiliks saanud suhteliselt puhas jazz. Selline klubi- või kohvikujazz, mida kuulavad ka need, kes tavaliselt jazzi ei kuula. Või isegi ei talu. Plaadile sai kokku üksteist pala. “Sindi süit” on küll õigupoolest varem ilmunud (Jääääre 2009. aasta albumil “Pojaga restoranis”), kuid siin on lugu täiesti teises versioonis. Põhimõtteliselt on tegu läbilõikega pikemast loomingulisest perioodist. On akustilist pingevaba jazzi, nagu näiteks avapala “Tagasi sinna, kust tulin” ja kohe järgnev rauge kompositsiooniga “Läbi öö, üle linnutee”. Laulab Teedu abikaasa Tuuli Velling, kes on tuntud luuletajana ning on kõigi laulutekstide autor. Vellingu vokaal on põhjamaiselt karge ja kuidagi ratsionaalne, kuid ilus ja tundeline.
“Vend August” on sümpaatne ja ei kipu esiplaanile. Kuid ei saa öelda, et tegu oleks taustamuusikaga. Plaat jätab kuulaja vabaks ja ei kohusta teda millekski, kuid tegelikult oleks seda patt ainult taustaks kuulata. Lisaks Teet Vellingu enda professionaalsele pillikäsitlemisele paelub ka väga arvestatav ansambel: Mart Soo kitarridel, Indrek Palu viiulitel, Marti Tärn kontrabassil ja basskitarril ning Tanel Ruben trummidel ja löökriistadel. Peale Tuuli Vellingu hääle kuuleb ka Üllar Saaremäed, kes deklameerib nimilugu. Huvitaval kombel on näitlejaid kutsutud viimasel ajal rohkem kui kord kodumaise muusika peale värsse lugema. Jakob Juhkami teisel albumil tegi seda näiteks Mirtel Pohla. Sugestiivne Saaremäe on aga selline meister, kes ei loe mitte muusika peale, vaid sisse.
Plaat on eneseteadlik, kuid mitte arrogantne, filosoofilise alatooniga ja mõtlik, kuid mitte kurb, pigem elujaatav.
