2022. aasta lõpus ilmus Vanalinna Hariduskolleegiumi keelpilliorkestril taas uus plaat, omalaadses sarjas juba kolmas. Kui 2020. aastal salvestas VHK orkester Cyrillus Kreegi ning 2021. aastal Mart Saare loomingut, siis kõige värskemal plaadil on Veljo Tormise muusika. Kõiki neid heliplaate ühendab asjaolu, et neil kõlavad kooriteosed, mis on VHK keelpilliorkestrile orkestreerinud kollektiivi dirigent Rasmus Puur.
Hoolimata sellest, et selle orkestri moodustavad kooliõpilased, on kõla professionaalne ning on kuulda pehmust ja südamega mängimist. Rasmus Puur on ennast juba varem tõestanud väga hea seadjana. Tuntud koorilaulud ei ole orkestreerimisel oma sisu kaotanud, vaid on saanud pillidel kõlades uut sügavust, samas on Puur jätnud seaded vägagi originaalilähedaseks. Tihti mõjuvad teosed laulvamalt kui neid koori esituses olen kuulnud, millele aitab kaasa keelpillide legato-liinide voolavus.
Plaadile jõudnud üheksast loost ootasin enim orkestreeritud versiooni “Raua needmisest”, kus soleerib viiulil VHK abiturient ning keelpilliorkestri endine liige Arp Reindla. Mulle tundub, et selle teose võlu ongi eelkõige rütmilisuses, mitte nii väga teksti sisus, ning müstilisus säilis ka keelpillidel mängituna. Lisaks olid erinevad meloodiakäigud ning dissonantsid pillidel paremini välja kosta kui tihti koori esituses. Sarnaselt mõjub teine mediteeriv ja loitsiv lugu “Pärismaalase lauluke”.
Helikandjal teeb solistina kaasa ka sopran Maria Listra. Pärast suvist Veljo Tormise alustatud ja Rasmus Puuri lõpetatud “Lalli” ooperi elamust jäi enim puudutama seal kõlanud Listra esitatud “Sinikka laul”, kuid tookord ei õnnestunud mul sellest head salvestust leida. Minu rõõmuks on “Sinikka laul” samuti plaadile valitud ning Maria Listra on siingi kõrgel tasemel.
Juba armastatud heliloojate tuntud teoste seadete salvestamine toob kindlasti plaadile rohkem kuulajaid kui mõni uudisloomingu lindistus. Plaadi algmaterjal on juba ennast tõestanud ning järjekorras viimase loo “Kuulmata kuskil kumiseb kodu” viisid jäävad kuulajasse kumisema ka ilma laulutekstita. Ootan huviga, millise helilooja loomingu poole Rasmus Puur ning VHK keelpilliorkester järgmisena pöörduvad.
