Septembri alguses ilmus plaadifirmalt ECM heliplaat pealkirjaga “Reminiscentiae” (“Meenutused”) Veljo Tormise muusikaga, esitajateks Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester ja solistid. Metodisti kirikus 2020. aasta novembris tehtud salvestusi dirigeerib Tõnu Kaljuste, kes nädal enne plaadi väljatulekut tähistas oma 70 aasta juubelit. Plaadi eessõnas nimetab Kaljuste seal kõlavat muusikat meenutuste meenutuseks, sest Tormise jaoks olid selle loomist suures osas inspireerinud mälestused lapsepõlvest, Kaljuste jaoks on plaat aga tagasivaateks pikaajalisele koostööle heliloojaga.
Veljo Tormist tuntakse kõige rohkem ehk tema kooriloomingu kaudu – valdkond, kus oluliseks elemendiks sõnalist tähendust kandev tekst. Võiks vast väita, et Tormis on enamiku oma vokaalteoste loomise ajal algselt orienteerunud Eesti kultuurikontekstile ja eestikeelsele publikule. Ajaga on aga selgunud, et tema loome kõnetab oma puht muusikaliste kvaliteetide kaudu ka iseseisvana ja ka siis, kui keel, milles lauldakse, toimib selle mitteoskamise tõttu eelkõige kui vaid abstraktne kõla. Interpreedil tunduvad siin olevat teatud võimalused puht muusikalise ning lauldava teksti semantilise funktsiooni vahekorra timmimise näol. Kõnekas on TKO kaasamine mitmete algselt vaid koorile kirjutatud lugude puhul, nagu “Mure murrab meele”, “Hamleti laul I” ja “Helletused”, kasutades Kaljuste orkestreeringuid, aga samuti algselt 1960-ndatel vaid koorile kirjutatud tsüklite “Sügismaastikud”, “Talvemustrid”, “Kevadkillud”, “Suvemotiivid” ja “Kolm mul oli kaunist sõna” (neis kõigis kasutab Tormis tekste eesti tippluuletajatelt) esitamine Tormise enda 2009. aastal tehtud orkestreeringus koondatuna pealkirja alla, mida kannab ka terve CD –“Reminiscentiae”. Taoline tasakaalu otsimine vokaalse/sõnalise ja instrumentaalse külje vahel inspireerib ka eesti kuulajat Tormise muusikat kuulates oma tähelepanu fookust kohendama, leevendades ajuti selle koormust sõnakesksusel.
Keeleteema kerkib näiteks esile ka juba plaadi avaloo “Tornikell minu külas” puhul, kus olulist rolli kannab portugali poeedi Pessoa filosoofilise ja tähendusrikka teksti Ain Kaalepi eestikeelset tõlget esitav lugeja. Kuigi CD-ga käib kaasas tekstide ingliskeelne tõlge, võib plaadi kuulamisel selle sõnasõnaline jälgimine olla kohmakas. Sellel plaadil jutustab näitleja Veiko Tubin pigem esiplaanina mõjuva koorifaktuuri peale Pessoa teksti ootamatult neutraalselt ja argiselt, ilma erilise püüdluseta paatoslikkusele (mida mäletan näiteks kunagistest ettekannetest Tõnis Rätsepa või Mikk Mikiveriga). Tubina kasutatud stiili puhul mõjub tema kõneldud eesti keel orgaanilise osana muusikalisest faktuurist, kuid sõnade tähenduse mõistmine kujuneb siin eesti keele oskajate privileegiks.
Esmamuljena jääb plaati kui tervikut kuulates meelde väga viimistletud kõla ja muusikaline kujundlikkus, kus emotsioonid, valdavalt nukrus ja kurbus, väljenduvad nagu oma destilleeritud puhtuses. Reljeefsemat ja isiklikumat väljendusstiili, mis siiski sobib hästi plaadi tervikusse, pakub soolohäälele ja keelpillikvintetile kirjutatud “Kurvameelsetes lauludes” metsosopran Iris Oja. Dramaturgiliselt mõjub kõige lummavamana “Hamleti laul I”, kus on koos tugevad nii muusika kui Paul-Eerik Rummo luuletekst ilma teineteise olemasolu isegi vajamata. Plaadi lõpetab helge alatooniga “Helletused”, kus laulis õnnestunud soolo-osa sopran Maria Valdmaa.
