Püha Cecilia päeval, 22. novembril avati 30. novembrini väldanud, juba kaheksandat korda peetud varase muusika festival “Tallinn feat. Reval”: 14 kontserti Tallinnas, Narvas, Otepääl, Kuressaares ja Lohusalus. Festivali esimesi sündmusi 2018. aastal on toonases Sirbis sümpaatselt kajastanud Mirje Mändla, kes kiidab korraldajaid kõrge kunstilise taseme eest. Seegi kord oli kavaraamatus jagatud informatsioon põhjalik, kontsertide kohad tabavalt valitud ning esinejad põnevad ja kõrgel tasemel.
Kõigi festivalil osalenud interpreetide juures tooksin olulisima märksõnana välja kommunikatsiooni. Muusika esitamine on publiku ja ansamblikaaslastega suhtlemine, mis tundub eriti orgaaniliselt toimivat väliskülaliste juures. Ehk on siin oma osa ka rahvuskultuurilistel normidel: meie esteetika juurde käib vaoshoitus ja tagasihoidlikkus, hea toon on teisi mitte tülitada. Ega enesekeskset interpreeti, kes tuleb publiku ette vaid oma kaunist häält, tualetti või ego imetlema, ei taha tegelikult keegi kuulata. Publik võib küll minna välise sära õnge, aga siis on nad pigem vaatajad, mitte kuulajad. Ja seegi on OK, showbusiness on täiesti toimiv meelelahutus.
“Tallinn feat. Reval” ei ole meelelahutus, ehkki meel sai novembrikaamosest mõnusalt lahutatud küll. Festival ja absoluutselt kõik esinejad keskendusid muusikale – eri karakteritega interpreedid olid elavad inimesed, kes väljendasid igaüks oma nägemust, ja just see tegigi festivali muusikalises plaanis põnevaks. Tänulik publik tajus hästi ja oskas hinnata interpreedi suhestumist muusikaga ja selle edasiandmise siirust, nii et nädal aega igal õhtul kontserdil käia oli tõesti rikastav, mitte sugugi väsitav kogemus.
Noored vanamuusikud
Lisaks ägedatele väliskülalistele ja huvitavatele, omanäolistele kavadele, on hästi sümpaatne festivali toetus noortele muusikutele. Cantores Vagantes, kelle egiidi alt Taavi-Mats Utt ja Reet Sukk festivali korraldavad, on ka ise pikaaegsed õpetajad ning saavad väga hästi aru, kui oluline selline tegevus on. Noorte osakaal väljendus nii mitmes uue põlvkonna muusikute kontserdis kui ka nende kaasalöömises festivali praktilises korralduses. Peale selle viidi MUBAs läbi mõned väliskülaliste tasuta töötoad, mis on osalejatele erakordne võimalus oma silmaringi laiendada.
Vanamuusikute hulgas paistab valitsevat mõnusalt avatud, sõbralik ja üksteist toetav suhtumine, nii et ka kõige akadeemilisemad kontserdikohad meenutavad õhustikult pigem jazziklubi, kus võõrad üksteisele naeratavad, esinejaid tänatakse rikkalike aplauside ja kiitvate hõigetega ning uute tuttavatega jätkub pärast kontserte juttu pikalt.
Mulle näib, et ehe musitseerimisrõõm on üks tahke, mis paistab rohkem välja vana- ja rütmimuusika kui n-ö klassikalise muusika õpilase esitusest. Neil oleks nagu rohkem vabadust ja omamoodi mängulusti – võibolla suuremate improvisatsioonivõimaluste pärast pääseb loomingulisus rohkem mõjule, toetutakse küll reeglitele, kuid olemata neist kammitsetud. Muidugi on ka klassikalise muusika õppurite hulgas vägagi ekspressiivseid interpreete, ent hirm eksida oleks varajase ja rütmimuusika õpilastel justkui väiksem.
Festivali avakontserdil Arvo Pärdi keskuses Püha Cecilia päeva noortegalal esinesid Tabasalu muusikakooli, Vanalinna Hariduskolleegiumi, MUBA ning EMTA erinevas vanuses õpilased. Muusikutele on seesugune koole ja õppeastmeid ületav koosmusitseerimine, lävimine, vastastikune kuulamine ja kaasa elamine hästi inspireeriv nii isiklikuks arenguks kui ka ansambli- ja mõttekaaslaste leidmiseks. Ereda mulje jättis noorima interpreedi, Tabasalus 3. klassis õppiva Helena Juurma (plokkflööt) asjalik ja kindel esinemine ning gala avaesineja, MUBA 5. klassi õpilase Irene Reinmani (klavessiin) sügavalt musikaalne etteaste. Sümpaatne, et kavas olid kirjas ka noortegalal esinejate õpetajad, kes kutsuti kontserdi lõpus koos õpilastega lavale.
Pärast EMTA magistrandi Monika Väliste imekaunist esinemist barokkflöödil anti talle üle Aago Räätsa preemia. Nagu Utt esile tõi, oli festivalikavas nädal hiljem ka Väliste soolokontsert (kahjuks ei saanud ma seda kuulama minna), mida planeerides ei olnud teada, et just tema pälvib selle auhinna. Niisiis vaatab see varase muusika festival ajas korraga nii tagasi kui edasi, olles ometi intensiivselt kontaktis tänase päevaga.
Mõtlesin küll, et ei hakka mainima meie uusimat klassikatähte, MUBA õpilast Havryil Sydoryki, kes on niigi saanud tublisti üldsuse tähelepanu, ent tema mäng ühena Bachi F-duur kontserdi kolmest solistist avaldas nii sügavat muljet, et olgu siinkohal öeldud: jah, Sydoryk on tõesti fantastiline interpreet, ja väga sümpaatne ansamblipartner oma kolleegidele.
Loomulikult tahaksin kõiki esile tõsta, sest noored on ägedad ja andekad ning nende uudishimu ja vaimustus nakatav ja inspireeriv. Siiski nimetan veel ühe olulise interpreedi – sageli jäävad saatjad solistide kõrval tähelapanuta, aga Magnus Saar MUBAst paistis silma tagasihoidliku, ent stiilse ja musikaalse partnerina.
Noori muusikuid sai kuulda ka järgmisel laupäeval Niguliste kiriku Antoniuse kabelis, kus esines ansambel Lehelind, kes möödunud aastal musitseeris VHK teatriklassi Calderóni etendustel Theatrumis. Osaliselt seal kõlanud muusikast mõjutatult oli kokku seatud ka seekordne hispaania-itaalia kava.
Üks vanamuusikute tüüpilisi supervõimeid on multiinstrumentaalsus – paljud mängivad mitut pilli. Nii ka Lehelinnus: sel kontserdil mängis Mia Novek plokkflööti ja harfi, Helena Laving laulis ja mängis viola da gamba’t (eelmise õhtu galal ka plokkflööti) ning Martin Chhabra renessansskitarri, gambat ja barokkflööti. Nii saab kolme mängijaga moodustada palju rohkem eri koosseise, mis lisab tublisti interpretatsioonivõimalusi ja tämbrilist vaheldust.
Kontsert anti koostöös Niguliste muuseumiga Toledo päeval, mil El Greco äsja avatud näitusel toimus esimene kuraatorituur. See osutus nii populaarseks, et ringkäik tehti kahes osas, mis lükkas küll kontserdi veerand tundi edasi, ent Antoniuse kabel sai kunstihuvilisi paksult täis. Hästi koostatud kava oli vaheldusrikas, samas terviklik. Suurimad ovatsioonid teenis taas (nagu eelmiselgi õhtul ühe teise loo eest) Helena Laving karakteerselt esitatud laulu eest, kus ta mängis ka viola da gamba’t. Ta on silmapaistvalt andekas interpreet, kel on peale terase mõistuse ja muusikale pühendumise ka väga terve närvikava ja avatud olek. Instrumentaalteostest liigutas mind väga Martin Chhabra suurepärase tooniga ja sügavalt musikaalne gambasoolo Diego Ortizi palas “La Spagna”.
Säravad staarid
Noorte kõrval pakkusid seekordsel festivalil mulle suurima elamuse gambist Teodoro Baù koos klavessiinipartner Andrea Buccarellaga, ansambel Apollo’s Cabinet Inglismaalt ning muidugi lõppkontserdi superstaar, Venezuelast pärit sopranist Samuel Mariño.
Baù kontsert sai teoks koostöös “Lossimuusika” sarjaga Kadrioru lossis ja võin kohe kinnitada, et ma ei ole kunagi kuulnud nii muljetavaldavat viola da gamba tooni. Selle kõla sügavus ja võimsus, samas pehmus ja soojus võitsid täielikult publiku südame, lisaks muidugi täiuslik intonatsioon ja uskumatu tehniline virtuoossus. Baù muusikalise mõtlemise selgust tahan tuua eeskujuks kõigile meie (noortele) muusikutele.
Buccarella klavessiinil oli Baùle võrdne partner, mängides küll tihedalt, ent kasutades pigem klavessiini kõrgemaid registreid, moodustades hea kontrasti solistiga. Kontserdil kõlasid Corelli sonaadid Baù redaktsioonis, ent täispikk Corelli-kava muutus oma intensiivsuse tõttu minu kõrvadele lõpuks veidi koormavaks. Päev varem Narvas esines duo Corelli ja Bachi kavaga, mis ilmselt pakkunuks suuremat vaheldust. Siiski püsivad selle kontserdi muljed siiani eredad.
Baù osales ka järgmisel õhtul Mustpeade maja Valges saalis Cantores Vagantese kontserdil, kus olid vokaalsolistideks Anto Õnnis ja Taniel Kirikal. Kava ülesehitus oli väga hästi läbi mõeldud, keskendudes eelkõige Henry Purcellile, kelle surmast täitus mõni päev varem 330 aastat, teises pooles esitati Blow’ oodi Purcelli mälestuseks.
Pean ütlema, et ansambel ei hakanud koos tööle: Baù kõlas kõigist üle (kuigi ka tema ostinaatot jälgida oli elamus) ning kõlalist balanssi solistidega (lauljad ja plokkflöödid) ei sündinud. Õnnisele sobis kõige paremini Purcelli pidulik “´Tis Nature’s Voice” (oodist “Hail, Bright Cecilia”), kus tema siiras ja vahetu esinemine hästi esile tuli. Kirikali bariton on minu meelest üks meie kaunimaid tämbreid ning ta on intellektuaalselt huvitav muusik, aga vokaaltehnikas on puudujääke: toon ei ole piisavalt tihe ja tugev, et alati kuulajani kosta, nii et kaunis fraseerimine kipub kaotsi minema. Kontserdi alguse poole oli ta hääl vabam ja kaunilt voolav ning näiteks kontratenori aarias “Here the Deities” (oodist “Welcome to All the Pleasures”) tuli kergus kasuks. Teises kontserdipooles kõlanud Blow jäi lauljatele selgelt liiga kõrgeks ja äratas minus pigem kaastunnet kolleegide vastu, aga õhtu lõpuks lauldud lisalugu “Sound the Trumpet” (samuti Purcelli oodist pühale Ceciliale) oli taas meeleolukas ja efektne.
Järgmisel õhtul esines samas ansambel Apollo’s Cabinet Inglismaalt. Nende kontserdil oli elav, justkui omaaegse rändtrupi õhkkond – oli ka jutuvestmist ja natuke näitlemist, seda kõike aga väga kõrgel tasemel. Teoste seaded on ansambli enese tehtud ja mõnusalt isikupärased, eriti loominguliselt oli kasutatud löökpille, kelle arsenalis olid muuhulgas nt puust lusikad ja kõuekõma tekitav spring-drum.
Kava oli üles ehitatud ajaloolase Charles Burney muusikale keskendunud rännakutele XVIII sajandi teise poole Euroopas. Esitatavad teosed illustreerisid külastatud linnu, vahele loeti katkeid Burney päevikute põhjal kokku pandud raamatutest, mis kõlasid küll inglise keeles, ent olid kavaraamatus loetavad ka tõlkes eesti keelde.
Rännaku algus (Pariis, Veneetsia) lausa pulbitses energiast, nii et kohati tundus, nagu oleks plaat poole kiiremini käima pandud, Prahas etendati väike vaimukas lahingustseen (theorbi lasust kukkus viiulimängija sedavõrd efektselt, et publik ahmis õhku), Amsterdamis sai kuulda liigutavat mitmehäälset ansamblilaulu ning reis lõppes kodusel Šotimaal, kus kõlasid rahvalikus võtmes kohalikud viisid.
Selge narratiivi ja ühtse teemaga elav esitus läks publikule väga südamesse ning tormilise aplausiga nõuti välja ka mitu lisalugu, kuhu oli n-ö Buxtehude “põhjale” lisatud mitmeid pop- ja rahvalikke laule. Suur oli kuulajate üllatus ja äratundmisrõõm, kui ühel hetkel hakkas bänd muude hittide vahele selges eesti keeles laulma “Tuljakut”, mida ei laulnud kaasa mina üksi, vaid valdav osa publikust. Viimase lisaloona kõlas Pärdi seades rahvalaul “Kuss, kuss, kallike”.
Järgmisel õhtul sai nautida Toomas Trassi soolokontserti “Stilus Ibericus”, kus kõlasid Niguliste kiriku väikesel pehme sooja tooniga Põhja-Saksa stiilis barokkorelil tiento’d XVI-XVII sajandi Hispaania hilisrenessansi-varabaroki heliloojatelt.
Veidi ehk ajastust väljas oli festivali uusima repertuaariga kontsert Viini XIX sajandi alguse salongimuusikast, kus sai kuulda Jan Van Hoecket mängimas põnevat pilli nimega csakan, mida saatis romantilisel kitarril Albert Pià Comella. Csakan meenutas kõlalt vast kõige rohkem plokkflööti, ent tema klappidega täiendatud ehitus pakub teatavaid lisavõimalusi. Hoecke avaldas muljet särava virtuoossusega, aga eriliselt võlusid mind põnevad väikesed glissando’d, mis ongi ehk selle pilli eripära.
Šveitsi vokaalansambli Thélème kontserdi “Unquiet thoughts” ajal olin ise ühel teisel kontserdilaval, ent sain päeval nende proovi kuulata. Teha terve kava Dowlandi muusikast tundub mulle ehk veidi ühetooniline, ent proovi jälgida on alati põnev. Huvitaval kombel pööras just ansambli ainus mitte-lauljast liige, lautist Ziv Braha tähelepanu tekstile ja sisu muusikas esile toomisele. Loomulikult on tegu väga stiilitundliku bändiga, nii et usun, et kontsert pakkus elamust.
Seekordse “Tallinn feat. Revali” lõppkontserdi staari oli juba enne festivali algust reklaamitud kui erilist tegelast. Õigupoolest oli ta ainus, kelle kohta eelnevalt mingit suuremat teavet kuulsin – Venezuela meessopranist Samuel Mariñost kirjutas Taavi-Mats Utt mitmel pool, muuhulgas ajakirja Muusika novembrinumbris. Et tegu on just erakordselt kõrge häälega meesterahvaga, kes ka oma välimuses hägustab sugude piire, andis kontserdile juba ette kergelt skandaalse hõngu, mis tõi Mustpeade maja Valgesse saali ka säärast publikut, kes muidu ehk ei oleks sinna sattunud. Jõudsin isegi natuke muretseda, kas võib äkki juhtuda, et inimese väline sära on niivõrd võimas, et varjutab muusika.
Suur oli mu rõõm, kui ilmnes, et Samuel Mariño on aus muusik, tehniliselt tugev ja suurepärase stiilitajuga laulja – tema vahetu esinemine võlus saalitäie publikut jäägitult. Professionaalina kinnitan, et vokaaltehniliselt on tegu äärmiselt targa lauljaga, kes tegi järjepidevalt õigeid valikuid, nii et kahe poolega täispika kontserdi jooksul läks tema hääl väsimise asemel järjest paindlikumaks ja kindlamaks ning madalam register kandvamaks.
Meessoprani hääl ongi üldjuhul jõulisem ja rohkem fokuseeritud ning koloratuurid jooksevad sageli kiiremini ja selgemalt. Ent Mariño uskumatu koloratuuritehnika kõrval avaldasid mulle enamgi muljet aeglased, legato’s lauldud käigud ning kadentsides teise oktaavi hüpatud imelised pehmed ja vaiksed kõrged noodid ning suurepäraselt kontrollitud vibraato – suurepärane õhu ja lihaste valitsemine.
Eesti Barokkorkester Andrew Lawrence-Kingi juhendamisel oli väga tubli ja entusiastlik, kuigi mitte päris võrdväärne partner solistile. Ma ei tauni orkestrit, vaid kinnitan, et solist oli tõesti tipptase. EEBO-l on vahel probleeme koosmänguga, mida ei saa päriselt kirjutada üksnes dirigendi (puudumise) arvele. Sümpaatselt kostsid svingivad bassid, puupuhkpillide häälestuses oli ebaühtlusi, ent siiski mõjub orkester alati positiivselt just oma avatuses ja individuaalses eheduses, andes oma parima, et solisti toetada ning Lawrence-Kingi viibatud tempodega kaasa minna. Neil on ühine isu, ja see paistab välja.
Mulle jäi festivalist kõlama just seesama isu – muusikud jagavad oma vaimustust publikuga, kes sellest nakatub. Nii toimib avatud suhtlus läbi muusika. Selleks on vaja ka interpreedil endal olla avatud ja teatud mõttes intensiivne, et tema muusikaline mõte oleks selgelt ja üheselt mõistetav. Noori jälgides näeme, et vanamuusika on meil igatahes heades kätes, isu on ja usun, et küll see kindlus ja mõtteselgus ka järjest rohkem avalduvad.
Kui kaheksa aastat tagasi kirjutas Mändla Sirbis: “Uue festivali nägu on isikupärane. Võib öelda, et uus varajase muusika festival “Tallinn feat. Reval” on meeldivalt süvitsi minev ning suunatud mõtlevale ja otsivale inimesele”, siis võiks öelda, et ega midagi ei olegi muutunud. Ja see on suurepärane – see näitab lihtsalt, et kogu aeg ongi põnev.
