Tahtmata laskuda tulutusse ettevõtmisse ja hakata operetist otsima realistlikku loogikat, kerkis uue, Giorgio Madia “Silva” puhul ometi esile paar olulist küsimärki. Lavastaja on otsustanud seekordses versioonis kergitada nimitegelase vanust, mis iseenesest polegi vale, kuna Silva Varescu (Annely Peebo või Karmen Puis) on juba Leo Steini ja Béla Jenbachi libreto järgi pikaajalise ja eduka karjääriga lauljatar. Samuti on küpse ja kogenud naise puhul loogiline tema Ameerika turnee ja noored austajad. Loogikaviga tekib aga teiste tegelaste vanuse tõttu Silvaga võrdluses, sest näiteks juba Anhilte (Merle Jalakas või Katrin Karisma) kui endine kabareestaar peaks olema temast põlvkonna jagu vanem ning sarnases vanuses vürstist abikaasa Leopoldi (Väino Puura või Märt Jakobson) ja kunagise austaja Feriga (Oliver Kuusik või Aare Saal). Aga vähemalt kahe esimese etenduse koosseisus jäid sellised nüansid osalt segaseks. Feri mõjus võrdsena Edwini (Tamar Nugis) ja Boniga (Rasmus Kull) ning Edwini suhe Anhilte kui oma emaga oli täiesti puudu. Ega osatäitjate vanus muusikateatris üldiselt teab mis tähtis ole, sest enamasti mängivadki nii verinoori kui vanemaid kangelasi 30-40-ndais aastais artistid, küll aga on oluline need vanused ja omavahelised suhted välja lavastada ja mängida, eriti tükis, mille keskne teema on ühiskonna seisuslike piiride ja tavade konflikt armastusega.
Samuti on Madia ja kunstnik Domenico Franchi visuaalse ilu ja puhtuse nimel ohverdanud aja ja koha selguse. Sama nendib ka Raimu Hanson: “Muidu tõesti meeldiva meelelahutuse juures on siiski üks küsitavus. Nimelt on eesriide avanemisest saati lava täis sinist valgust. Esimese vaatuse tegevus toimub Budapestis. Teine vaatus käib Viinis, kuid sedagi valgustati siniselt. Säherduse monokroomsuse on korraldanud lavastaja ja koreograaf Giorgio Madia ise, sest ta on ühtlasi “Silva” valguskunstnik. Kui sinine valgus tähistabki aadlikke ehk siniverelisi, keda kehastasid laval paljud, mõjus see pikapeale üksluiselt.” (Tartu Postimees, 25. XI) Olles “Silva” süžeega küll tuttav, tuli Hansoni meeldetuletus ootamatuna, sest Vanemuise laval nii suurele kohamuutusele vihjet ei tehta. Samas julgen kahelda siniverelisuse ja sinise valguse seoses, kuna ka Madia varasemad lavastused Vanemuises on olnud kõikehõlmavalt ühevärvilised. Kuigi Madia ja Franchi teosed on alati kaunid ja pastelsed, hunnitult ilusad, mille iga ajahetk on kui Disney postkaart, tuleb Hansoniga nõus olla, et pikapeale hakkab sellisest vahukooresest pavlovast igav.
Pärast esimest vaatust tekkiski märkmikku sõna “igav”, aga mitte niivõrd lavapildi, vaid süžee tõttu. Seetõttu on veidi üllatav, et “Silva” on “Lõbusa lese” ja “Nahkhiire” kõrval maailma kõige populaarsem operett, mida ainuüksi Eestis 21 korda lavastatud. Aga ainult veidi üllatav, sest ilusad laulud kaaluvad publiku jaoks sisu alati üle ning absurdne süžee on opereti pärisosa. Kavalehe sissejuhatuses rõhutab lavastaja tabavalt, et “opereti tõsiselt võtmine ei tähenda mitte tõsisust, vaid võimet vastu võtta vastandeid. See ei seisne pidulikkuses, vaid mängulisuse täpsuses – arusaamas, et rumalus, iroonia ja emotsionaalne tõde võivad eksisteerida koos. Komöödial, isegi kõige absurdsemal, on väärikus, kui see on loodud meisterlikult ja südamega. [—] Ainult siis, kui julgeme olla rõõmsalt absurdsed, puudutame selle kunstivormi olemust.” See rõõmus absurd jõuab Madia “Silvas” lavale alles teises vaatuses, kuna esimene kulub rohke info edastamisele, segase tausta selgitamisele ja suure armastuse demonstreerimisele.
Õige sageli hakkab operette vaadates kahju esimesest armastajapaarist, kes tavaliselt on küll trupi kõige võimekamad artistid, kuid kel mängulises mõttes pole peale armu pärast õhkamise ja kannatamise laval suurt midagi teha. Seda ka seekord, kuni alles teises vaatuses vähemalt Tamar Nugis koos Rasmus Kulli ja Pirjo Jonasega mõnes hoogsas ja humoorikas stseenis end lahti said mängida. Paraku ei anta nimitegelasele sellist võimalust ning Annely Peebo Silva jäi lõpuni üsna puiseks ja üheplaaniliseks. Karmen Puisi kehastuses oli Silvas rohkem usutavat kirge, dilemmat ja vaikset kibedust, mis tõi teda teistele tegelastele lähemale.
Nagu öeldud, saabub rõõmus absurd kohale teiseks vaatuseks, mis muutub tänu kõrvaltegelastele ja pöörleval laval tantsivale koorile ja balletitrupile peadpööritavalt hoogsaks. Katrin Aller: “Kui naerutav tahk kipub sedasorti materjalis üsna hõlpsalt tööle minema, siis lüürilisemad momendid võivad kergesti tobedaks labastuda. Ka koori- ja tantsunumbritel, mis markeerivad põhiliselt kõrgseltskonna triviaalsevõitu jõudeelu, lasub oht muutuda liialt teesklevaks, aga nähtu jäi veel usutavuse piiresse.” (Sirp, 28. XI) Kaheldav, kas “usutavus” on siinkohal just õige sõna, aga siiralt lõbus ja tempokas on teine vaatus kindlasti. Eelkõige väärivad esile tõstmist juba teiste arvustajate pooltki kiita saanud Rasmus Kull ja Väino Puura. Esimene saab tunnustust pea oma iga rolli eest, kuna omab haruldast tähelepanelikkuse, detailitäpsuse ja füüsilise koomika kombinatsiooni. Tal on suurepärane oskus selgelt välja mängida oma suhted teiste tegelastega, stseen hooga käima tõmmata ning füüsiliselt nõudliku koreograafia keskel veel artikuleeritult ja täpselt laulda. Eks natuke läheb selle mänguilu nahka aadliseisusele vajalik väärikus ja käitumisreeglid ning pikemas perspektiivis peaks Kull oma näitleja-paletti uute värvidega rikastama, kuid seni on tema Boni uue “Silva” säravaim täht. Hoopis teistsugune rõõm on näha vürsti rollis ja Vanemuise laval Väino Puurat, kel opereti kogemust rohkem kui kogu ülejäänud trupil kokku. Seetõttu suudab ta meisterlikult näidata, kuidas piiratud lavaajaga maksimaalselt meelde jääda, sõnatult oma suhtumist mängida ning sundimatu väärikusega ruumi kõige olulisem inimene olla. Tema lõputu energia, naljataju ja kartmatu mängulust on rõõmsa absurdi kehastus. Sarnaselt temaga mõjub teise koosseisu Anhilte Katrin Karisma kehas, kuna suur operetikogemus ja imetabane koomikataju aitab ka sõnatult kõik vajaliku välja mängida.
Ja veel üks oluline tegelane: Pirjo Jonase Stasi on mõnusalt kelmikas ja soe, vastupandamatult võluv ja lendlev. Tema tütarlapselik kergus ei pruugi küll krahvinnale kohane olla, küll aga pakub see hingetõmbepause nii lavapartnereile kui publikule magusate armuavalduste vahele.
Üldiselt võib Madia “Silvat” kirjeldada kahe sõnaga: “ilus” ja “liikuv”. Kes on Vanemuises näinud tema lavastusi, näiteks “Viini veri” või “Turandot”, võib elavalt ette kujutada ka “Silva” stiili – unenäoliselt pastelne ja pehme, õhuline ja liikuv, seal on maksimaalselt pöördlava kasutust ja ülitäpseks lihvitud koreograafiat. Visuaalselt avaldab Madia stiil muljet kohe, kogu lava toimib tervikuna kui masinavärk ning justkui voolab, reetmata ühtki traagelniiti. Ometi tundub, et seekord on Madia talle omase koreograafiaga üle pingutanud, kuna päris rahulikku ja staatilist momenti pole terves etenduses. Iga hetke taustal (või lausa keskpunktis) on tants, täpselt lavastatud liikumine või pöördlava pöörlemine, eriti kõige tuntumate laulude ajal nagu “Need neiud kabarees” ja “Ilma naisteta”. Kogu austuse juures, et lauljatel nõnda palju võhma jagub, hakkab see pidev siblimine lõpuks häirima (nii vaatajaid kui tegijaid), sest korraga tuleb jälgida kõike, mistõttu on oht, et liiga palju detaile läheb kaduma. Ja arvestades, kui detailitäpse lavastajaga on tegu, on sellest väga kahju.
Kuigi lavastaja on mitmel pool rõhutanud, et opereti libreto kaasajastamine või ühiskonnakriitika kunstlik lisamine pole tema stiil ning eesmärk on täna sama kui “Silva” sünni ajal – meelelahutus, kerkivad laval imiteeritavat hedonismi jälgides ikka ja jälle mõttesse küsimused “milleks?” ja “kellele?”. Muidugi on keerulistel aegadel (millal neid pole?) inimestele vaja meele lahutust, unustust, eskapismi, kuid kas moraalselt on õige lavale tuua tükki, milles pole ainsatki seost siinse aja, koha ja rahvaga? Väga kõnekas on Giorgio Madia repliik intervjuus Kelly Oleskile: “Eestlased ei ole kõige ekstravertsem rahvas, aga see on “Silva” puhul väga oluline. Kujutage ette: on hilisõhtu, lähed välja, sul on šampanjapokaal käes, oled rõõmus ja lõbus, lased lipsu lõdvaks ja naudid elu. Sellist olukorda on hommikul kell kümme eestlastega proovis jäljendada suur katsumus.” (Tartu Postimees, 21. XI) Sellist stseeni on kerge ette kujutada ning temperamentse itaalia lavastaja frustratsioon võib muigama ajada küll, kuid samas kirjeldab see kenasti ka kuristikku “Silva” rikkurite ja talviste eestlaste vahel. Kas fiktiivsel Austria-Ungari aadelkonnal ja 2025. aasta Tartul on ühtki kokkupuutepunkti? Ja kui pole, siis kellele see lavastus on? Võiks ju öelda, et viimane küsimus on ebavajalik, sest kirjutamise hetkel on ees rohkem välja müüdud kui vabade kohtadega “Silva” etendusi. Publikut jagub ning kaunis lava ja tuntud laulud garanteerivad vaatajate rahulolu. Enamasti. Aga sõnum? Kas ilu on ilus ka tühjana? Kas paari-kolme näitleja vaimustavalt sooritatud rollid korvavad selle, et lavastajal pole kaasaja kohta midagi öelda? Muide, tegelikult jah. Nende paari-kolme rolli pärast maksab “Silvat” vaatama minna küll.
