Keelpillikvartett oli varasematel aegadel väga armastatud ansambel, väga head muusikat. Oli see ju üks koduse ja salongliku musitseerimise põhivorme. Tänapäeval, kui aega veedetakse rohkem ekraanide ees, on keelpillikvartett musitseerimisvormina kaugemaks jäänud ja meie aja inimesel pole kerge sellega suhestuda.
Sellegipoolest on Eestis mitmeid väga häid kvartette: Tallinna keelpillikvartett, Tobiase-nimeline kvartett, Ardor ja Prezioso. Viimasest tulebki siin lähemalt juttu. 7. novembril “Eliitkontsertide” sarjas esinenud kvartetis mängivad noored ja perspektiivikad muusikud Hanna-Liis Nahkur, Mari-Katrina Suss (viiul), Helena Altmanis (vioola) ja Andreas Lend (tšello). Kavas olnud Elleri “Neli pala keelpillikvartetile” on meie ühe kõige keelpilliteadlikuma helilooja põhjamaiselt värvikas, faktuurilt keerukas ja põnev tsükkel. Raveli kvartett on selle repertuaari üks tähtteoseid, tõeliselt hõrk muusika vaimukate žanriliste vihjetega. Eriti elamuslik oli mulle aga kuulda Borodini keelpillikvintetti f-moll, kui ansambliga liitus tšellist Henry-David Varema, kes on ühtlasi olnud ka nende juhendaja. Borodini suurejoonelist, oma aega nii hästi peegeldavat kvintetti oli kuidagi väga tervendav kuulda. Prezioso mängus on täpsust ja puhtust ning head ansamblitunnetust. Võibolla võiks veel omavahelises koosmängus lisanduda rohkem ühtlust toonis. Kuid mulle meeldib väga selle ansambli vaimsus, tõsidus ja kirg ning nende kavavalikud kauni puhta klassikaga.
