Urmas Sisask oli omapäine tähtede radadel rändaja. Tema laulutsükkel “Ganymedes” (9 laulu armastusest) op. 53 Marie Underi luulele on salve saanud uue jäädvustuse Karmen Puisi ja Piia Paemurru ülimalt tundeerksas esituses.
Minevikus on need Sisaskit köitnud luuleread inspireerinud nii Eduard Tubinat, Ester Mägi, Lepo Sumerat kui ka Alo Põldmäed. Kes on augustiöödel nautinud hunnitut tähtederohket taevalaotust, selle kutsub Sisaski loomes iga tähe kõlamäng kindlasti ka sellesse võlumaailma kaasa.
Alustuseks luuletusest “Tähed”, kus klaverilt kostuvad esmalt õrnad kõlksatused, tekitades assotsiatsiooni üksikutest langevatest tähtedest ja lauljale jäetud malbest üksiolekust. Klaveripartii tormiline sissejuhatus annab laulule “Kui esimesel päeval” hoo, kus laulja hääle ennastunustav kirglikkus suubub veenva kulgemisega kulminatsiooni.
Laulus “Rõõmule” on helilooja äärmise tundlikkusega nii klaverile kui ka lauljale üle kandnud ühe Underi eluteel üliolulise ajahetke rahutuse ja sügavaid hingemaastikke puudutavad kõlavärvid. Sõnad “… nüüd olen puu, mis täidet …” ei vaja selgitust!
Lausa kobrutav ostinaatsus klaveripartiis rajab lauljale hea pinnase areneda laulus “Ma armastan su armastust” madalast registrist kirglikku kõrgusesse.
Kui oma olemuselt malbe loomusega Ester Mägi on luuleridadele “Kuis võiksin magada” lähenenud ülimalt kirgliku sulega, siis Sisask, vastupidi, on jätnud lauljale võimaluse jääda müstiliselt unelevaks, kaaslaseks taas klaveri üksikud tähekõlksatused.
Ootamatuna mõjus laulu “Vabanemas” lausa flamenkolik rütmikus ja salapära.
Ja kui laulus “Leid” võitlevad luuletaja äärmustesse laskuvad meeleolud, siis tundub uskumatu, kui tundlikult üks meeslooja on tabanud poeedi tundemaailma virvendusi, kus peitub ka soov leppimisele ja malbele enesesalgamisele.
Helilooja on andnud kahele viimasele laulule – “Üheskoos” ja “Õnne ootel” – klaveripartiis väga tähendusrikka sissejuhatuse. Esimese puhul peegeldades hinges valitsevat ärevust – sisemust raputav tõtlik, kutsuv helide kõlksuv teema, millel laulja liiguks kui kikivarvul.
Ühe eesti luulemaastiku kauneima luuletuse “Õnne ootel” tõlgendamisel, kus read “Õnn ei tule nagu oodanud ma ja lootnud”, ning lõpuread “üks soov põleb suus: jäta mulle mu kaaslane – igatsus!”, on Sisask laulu avaakordide massiivsuse ja kirglikkusega väga lähedane Eduard Tubina loodule. Lauljale on antud võimalus kulgeda lõpufraasi valusasse palvesse.
