Maarja Nuuti on alati tore intervjueerida. Kuid tema intervjuudega on samamoodi nagu tema muusikaga. Tegemist on suurepärase vestluspartneriga, kes räägib avatult ja lahtiste kaartidega, kasutab ilusaid ja elulisi näiteid, aga midagi jääb siiski sõnade taha. Nii on ka tema muusikas – noodid on lahtised ja struktuur kohati suisa kristallselge, aga midagi jääb ikkagi saladuseks. Raske öelda, kas tõde on pigem muusiku viiulikeeltes või kuulaja kõrvades. Aga eks meditatsioon olegi mõeldud pigem endas selgusele jõudmiseks ja “Une meeles” on väga meditatiivne plaat. Mis ei välista absoluutselt, et selle saatel ei saaks tantsu lüüa.
Värske ja vaba Maarja Nuut kasutab häält, viiulit ja looper’it. Laias laastus ongi justkui kõik. Nuudi teine kauamängiv on osa väga huvitavast protsessist. Minimalism kui muusikastiil on saanud tugevaid rütmilisi ja meloodilisi mõjutusi rahvamuusikast. Maarja Nuut alustas peamiselt folk-interpretatsiooniga, kuid on välja jõudnud minimalismi, mis on tema puhul muidugi piisavalt mitmekesine ja -kihiline. Rütm kordub, kõik kordub, kuid Nuudi minimalism ei ole emotsioonivaene, pigem vastupidi. Motiivid korduvad, aga varieeruvalt ning tulemuseks on helid, mis mõjuvad nii mentaalselt kui ka lausa füüsiliselt. Kordustes on sisemist survet ja dramaatilisust ning tulemus on terviklik. Ja üldse on termin “minimalism” petlik. Minimalism võib olla ja parimal juhul ongi pidevas energeetilises arengus ja liikumises. On muide loodud ka palu, kus minuti jooksul kõlab kaks nooti.
Lahterdamine on libe tee. Maarja Nuudi muusikat võib võtta avangardi ja pärimuse läbitunnetatud sümbioosina. Enamik plaadi materjalist on Maarja Nuudi omalooming, mitte traditsiooniline pärimusmuusika, nagu kolme aasta eest ilmunud debüütalbumil. Ma ei tea täpselt, kuidas Maarja Nuudi loomeprotsess kulgeb. Teda on alati paelunud võimalus samale asjale eri nurkade alt läheneda ning sellega tuntule uue tähenduse andmine. Ja talle meeldivad kontrastid ning äärealad. Kuigi pealkirjad võivad anda vihjeid paladega seotud lugude kohta, on kuulaja käed ja kõrvad ometi vabaks jäetud. “Une meeles” pole mitte niivõrd konkreetne fototalletus, kuivõrd muutuv peegel, millest kuulaja võib leida iseenda.
