Praegu on aeg, mil Eesti noored instrumentalistid on hakanud välja paistma ja maailmas edukad olema. Andekusest hoolimata pole teekond sinna lihtne – kodust välja minnes peab sattuma sobivatesse kõrgkoolidesse, leidma endale õiged mentorid. Tuleb võtta osa konkurssidest, olla õigel ajal õiges kohas.
Selline otsingute aeg on ka praegu noorel viiulitalendil Triinu Piirsalul, kes võitis hiljuti Eesti keelpillimängijate konkursi. Intervjuus räägib ta lähemalt oma teekonnast ja otsingutest.
Võitsid eelmisel aastal Eesti keelpillimängijate konkursi. Osalesid juba teist korda – ka eelmisel korral olid edukas, said III preemia. Miks sa tahtsid uuesti tulla?
Triinu Piirsalu: Olen nüüd päris palju aastaid eemal elanud, aga Eesti on mulle väga oluline, tahan siin käia nii tihti kui võimalik. Nägin seda konkurssi ka kui võimalust siin natukene laiemale publikule esineda ja näidata, kes ma muusikuna praegu olen. Samuti mängida koos oma ansamblipartneri Benjamin Arnika Skydsgaardiga, kellega me praegu tõesti päris tihedalt töötame ja koos kontserte anname. Nii et soovisin ka seda koostööd publikule rohkem tutvustada.
Muusikuna on üks mu peamisi eesmärke võimalikult vahetult edasi anda, mida helilooja on paberile kirja pannud – seda täielikult mõistes ning enda isiksuse, omapära ja tunnetuse kaudu tõlgendades.
Hakkasid silma sinu huvitavad kavad. Sellel konkursil olid antud võrdlemisi vabad käed, ei olnud nii palju kohustuslikku. Sul oli näiteks üllatav barokkmuusika valik – mitte tavapärane Bach, vaid Itaalia päritolu Inglismaal tegutsenud helilooja Nicola Matteisi “Ayres” ja mitmed Bartóki teosed, näiteks ka viiulikontsert nr 2 finaalis.
Kava valides on mulle oluline, et nende lugudega, mida ma mängin, suudaksin end muusikuna publikule võimalikult lähemale tuua. Kõik teosed loomulikult võimaldavad seda, aga siin ma mõtlesin, et proovin midagi, mis on vähem mängitud, aga mind ennast väga vaimustab. Näiteks Matteis – avastasin selle helilooja alles eelmise aasta kevadel. Kuulasin, mõtlesin – tundmatu helilooja, aga kui teistmoodi ja kõnekas helikeel! Võtsin selle kavva, et kuulajad saaksid sellest muusikast teadlikuks.
Clara Schumann on väga ilusa helikeelega naishelilooja, keda on põhjust rohkem esile tuua. Tema “Kolm romanssi”, mida ma I voorus mängisin, hakkavad ka alles nüüd rohkem tuntuks saama. See muusika on erakordselt kaunite meloodiatega. Samuti kammermuusikana on see teos väga nauditav ja mulle on üldse teistega koos musitseerimine väga oluline.
Bartóki rapsoodia nr 1 viiulile ja klaverile on mul pikemalt kavas olnud. Olen väga rahvamuusikalembene ja Bartók põimib oma loomingusse Ungari traditsionaalseid rütme ja meloodiaid, mida mulle väga meeldib välja tuua. Oli uskumatu kogemus esitada Bartóki 2. kontserti ERSO ja Arvo Volmeriga. Siiani olin sellest mängida saanud I osa Bergeni filharmoonikutega, nii et mingi kogemus mul oli, aga tervikuna polnud seda esitanud.
Kontserdid orkestriga on üldse üks oluline osa muusiku elus. Millised viiulikontserdid on sulle veel olulised, mida oled esitanud?
Väga südamelähedane on Sibeliuse viiulikontsert. Olen saanud seda mitmel korral orkestriga mängida ja loodan, et ka edaspidi tekib neid võimalusi. Brahmsi viiulikontsert on väga lähedane – seda loodan samuti tulevikus mängida saada. Veel olen esitanud Szymanowski 1. viiulikontserti, see teos jättis ka väga sügava mulje. Seda ei mängita nii tihti, aga on erakordselt sisukas ja kõnekas teos. Ja loomulikult on kõik Mozarti viiulikontserdid suurepärased. Konkursil esitatud Bartóki 2. viiulikontsert on üks mu lemmikuid ja tulevikus on kindlasti üks unistusi esitada ka imeilusat Beethoveni viiulikontserti.
Millised esinemised sel aastal kavas on, kus sind kuulda saab?
Aasta algul oli mul “Lossimuusika” sarjas duokontsert Benjaminiga. Juulis esinen Haapsalu “Valgete ööde” festivalil koos teiste imeliste eesti keelpillimuusikutega: Hans Christian Aavik, Andres Kaljuste, Liisa Randalu, Johannes Välja ja Theodor Sink. Suvel Pärnu muusikafestivalil esitan Pärnu Linnaorkestriga Mozarti 5. viiulikontserti. Augustis on meil Benjaminiga kavandatud kontserdid Arvo Pärdi keskuses.
Tulekul on esinemised ERSO ja Pärnu Linnaorkestriga. Kuupäevad ei ole veel paigas ja kavad on veel arutlusel. Loodan seal mängida mõnda oma lemmikut: Brahmsi, Sibeliuse, Szymanowski viiulikontserti. Olen kõigele avatud.
Viiuldajale on väga tähtis tema pianist, ansamblipartner. Sul on tõesti erakordselt hea ja huvitav partner Benjamin Arnika Skydsgaard. Konkursil hämmastas ta sellega, et esitas ansambliteoste partiid peast, mida enamasti ei tehta ja mis on sellises mänguvormis üldse haruldane. Kuidas te kokku saite?
See oli täielik juhus, et me muusikutena ja ka inimestena teineteist leidsime. Õppisime – ja õpime siiani ühes koolis, Taani kuninglikus muusikaakadeemias. Kohtusime juhuslikult sööklas. Hakkasime rääkima ja saime aru, et me klapime nii muusikaliselt kui ka inimestena.
Ma olin alguses šokeeritud, kuidas ta kõike peast mängib. Kuulasin üht tema kontserti, kus ta esitas peast Brahmsi viiulisonaati, ja mõtlesin: “Kuidas on see võimalik?” Oleme sellest nüüdseks palju rääkinud ja ta on mind ka inspireerinud võimalikult palju peast mängima. Arusaadavalt on see ka mingil määral individuaalne. Mõnele sobib noodist mängimine paremini. Enda puhul olen aru saanud, et noodist mängides olen rohkem kinni, ei saa end nii vabalt väljendada. Aga loomulikult ei ole asi ainult peast mängimises, vaid eesmärk on muusikat edasi anda nii hästi kui vähegi võimalik. Kõik, mida me nüüd koos teeme, on väga inspireeriv! Midagi sellist ei ole ma varem tundnud. Saad koos teise inimesega süvitsi muusikasse sukelduda, et leida ühine keel, ühine arusaam ja viia muusika publikuni!
Teie koosmängu kuulates oli mulje, et tekkis nagu mingi tugev energiaväli, elav vorm. Aga kuidas niimoodi peast mängides on ohuga eksida? Teie esituses seda ei juhtunud, aga ma kujutan ette, et mäluprobleeme võib ette tulla.
Loomulikult, sellega peab arvestama. Aitab kava rohke esitamine ja sissemängimine. Iga esinemine kinnistab, mida oled harjutanud, ja ühel hetkel on see keha- ja lihasmälus nii, et kui aju kahtleb, on see teos tegelikult sinus olemas. Tuleb öelda ajule: “Ma tean, mida teha, ära muretse, ma saan hakkama.” Mõned ärevad hetked võivad tulla, aga need lähevad üle.
Oli aru saada, et selline mänguviis annab juurde palju vabadust.
Jah. Ka ühel lainel, ühes mõtlemises on kergem püsida, kui noodid ees tähelepanu ei hajuta.
Teie koostöö tundub nii eriline, et seda võiks kuidagi veel rohkem reklaamida. Kas olete mõelnud võimalustele, kuidas seda teha?
Kindlasti. See on pikem teekond, aga oleme alustanud ja liigume edasi. Kõigepealt tahame esineda nii palju kui võimalik: Taanis, Norras, Saksamaal – maades, kus õpime ja tegutseme – ja loomulikult Eestis. Kontsertidele võib sattuda keegi, kes saab noore muusiku karjäärile kaasa aidata. Meil on juba olnud selliseid juhuseid – oleme saanud kontakte, kontserte. Mõttes on konkursse teha, ka duokonkursse. Neid ei ole küll nii palju kui soolokonkursse, kuid siiski mitmeid.
Sotsiaalmeedia – Facebook, Instagram – on sellel teekonnal paratamatult ka olulised. Oma kanalid, kuhu infot postitada. Te ilmselt juba teete seda, aga midagi head ei tohiks tähelepanuta jääda! Sest teil on publikule pakkuda midagi erilisemat kui lihtsalt tavaline duo.
Meil on mõned kanalid olemas, aga kindlasti tegeleme sellega aktiivsemalt edasi.
Kuidas sa üldse konkurssidesse suhtud. Kas plaanid ette võtta ka jälle mõne rahvusvahelise konkursi?
Kindlasti on see mul kavas. Olen praegu sellises vanuses, kus ma arvan, et on hea neid teha. Tunnen end kindlamalt kui varem. Mingis mõttes on need kindlasti igale muusikule kasulikud. Teen eelvoore ja saadan salvestisi. Mõnikord saab sisse, mõnikord mitte. See kõik sõltub paljudest asjaoludest.
Aga mul on konkursside suhtes ka vastakad tunded. Kui võistlusel läheb hästi, annab see platvorm võimaluse end näidata ja jõuda palju laiema publikuni. Aga asjaolu, et mängijad pannakse järjestusse, et neid võrreldakse, on mulle hästi keeruline teema. Sellistele konkurssidele tulevad ju supermängijad! Nad kõik on väga head. Tihti on lihtsalt küsimus selles, milline isiksus või mänguviis kellelegi žüriis rohkem meeldib. Kuulad mõnda konkurssi ja keegi, kes väga meeldis, ei saa isegi esimesest voorust edasi. Sellised hetked panevad mõtlema.
Olen endale öelnud, et pean seda natuke distantsilt vaatama ja seda ei tasu võtta liiga isiklikult. Mõelda ka nii, et teed seda enda arengu pärast, sest juba suurteks konkurssideks valmistumine on midagi väga erilist.
On sul mõnelt suuremalt viiulikonkursilt mõni mängija või preemiasaaja, kes sulle on väga meeldinud? Mulle näiteks jäi viimaselt Brüsseli kuninganna Elisabethi konkursilt väga meelde võitja, Ukraina noormees Dmytro Udovychenko. Ta oli muidugi väga hea mängija, aga ka see situatsioon ja n-ö skandaal, mis seal tekkis, kui ta keeldus kätlemast vene žüriiliikme Vadim Repiniga ja kuidas seda ka ei mõistetud.
Jah, kindlasti. Dima on suurepärane muusik. Aga samalt konkursilt puudutas mind oma mänguga kõige rohkem Hana Chang. Ta ei olnud esikolmikus, oli finalist, aga minu arvates on ta nii isikupärase helikeelega muusik. Ükskõik, mida ta mängib – see lihtsalt haarab mind nii kaasa.
Ma olen tegelikult saanud nende kõigiga koos ka musitseerida: Hans Christian Aavik kutsus paar aastat tagasi kontserdiks kokku ühe väga erakordse koosseisu, kus olid ka Dmytro Udovychenko ja Hana Chang. See oli tõesti midagi erakordset kõigi nendega koos mängida.
Aga kes kuulsatest viiuldajatest on sulle muljet avaldanud?
Erinevas vanuses on olnud erinevad mängijad. Lapsena olin suur Maxim Vengerovi ja Hilary Hahni fänn, mingis vanuses kuulasin ainult Janine Jansenit, aga praegu on Vilde Frang üks mu lemmikuid. Kui on võimalik teda kuulata, siis alati teen seda – ta on nii inspireeriv.
Olen saanud temaga ka paar korda kohtuda, talle ette mängida ja temaga vestelda. Sa tunned, et muusika on igal pool tema sees. Seda on lihtsalt ilus vaadata ja kuulata.
Läheme nüüd ühe suurema teema juurde: sinu algus muusikas. Kuidas viiul sinu ellu tuli? Kuidas sa selle endale leidsid?
See võis olla juhus, aga võibolla ka mitte. Kool oli juba alanud, olin I klassis ja ütlesin emale, et tahan viiulit õppida. Ma ei tea, kust see soov tuli. Võibolla sellest, et olin juba väga väiksena ema töö tõttu olnud tihti kontsertidel (ema Tuuli Metsoja on Eesti Kontserdi produtsent – toim). Käisin ema ja isaga kaasas, nad laulsid kooris ja kuulasin kontserte. Ma arvan, et kuskil seal see mõte mul idanema hakkas.
Astusin kõigepealt Tallinna muusikakooli. Minu esimene õpetaja Katrin Talmar oli lihtsalt nii soe pedagoog ja äratas minus armastuse viiuli vastu. Need seitse aastat olid väga ilus ja rõõmus aeg.
Viiuliõpetuse algus on ju keeruline: mänguasend, tehnika. Kas sul läks see pigem libedalt või tuli vaeva näha?
Ega kõige lihtsam olnud, aga ma olen parajalt kangekaelne. Kui mul midagi välja ei tule, aga väga tahan, et tuleks, siis olen enda vastu nõudlik. Algul läksin tihti närvi, kui sain aru, et kõla ei ole puhas, et kõlab mustalt, aga ei saanud aru, miks. Ma ei jätnud enne järele, kui sain selle puhtaks – kasvõi kui pidi ühte kohta tegema 60 korda järjest. Eks kindlasti on paremaid harjutamismeetodeid, aga mina harjutasin tol ajal nii: ei tulnud, ei tulnud, ei tulnud ja lõpuks tuli. Siis olin rahul ja lubasin endale puhkuse. Tahtmine oli nii suur, et ma ei jätnud. Kui tahe on, siis on kõik võimalik. See on kõige olulisem.
Kuidas tuli järgmine samm: muusikakeskkool?
Kuskil 11–12-aastaselt tegin otsuse, et tahan saada muusikuks. Ma tegin paralleelselt viiuliõpingutega võistlustantsu. Mul oli seitse korda nädalas tants ja seitse korda nädalas viiul. Ühel hetkel ei olnud neid enam võimalik võrdselt samal tasemel teha. Valisin siis viiuli. Muusikakeskkool tuli loomulikult pärast muusikakooli lõpetamist, pärast seitsmendat õppeaastat. Sõbranna Birgit Katriin Born läks aasta enne mind muusikakeskkooli ja mõtlesin, et lähen talle järele ja saame seal koos edasi õppida.
Sinu õpetajaks seal sai Tiiu Peäske, meie keskne viiuliõpetaja, kelle käe alt on tulnud enamik meie parimaid. Tema õpetuses peab olema midagi väga erilist.
Tiiust on väga soojad mälestused. Suhtleme siiani ja hoiame ühendust. Tiiu oli väga nõudlik, eriti esimestel aastatel, kui ma tema juurde tulin. Hakkasin palju rohkem harjutama kui enne. Tiiu kirg viiuli vastu oli nii suur ja seda andis ta meile edasi. See inspireeris väga: tahtsin ikka paremaks saada. Tiiu tegi alati kõik selleks, et õpilane annaks endast veel rohkem, teeks veel rohkem ja saakski veel paremaks. Aga ta ütles ka, et pean õppima endaga vahepeal rahul olema. See on ka väga oluline. Paljudele on see probleem, et nad ei ole endaga kunagi rahul. Alati on midagi, mis ei ole veel sealmaal, kus tahaks. Aga tuleb õppida leidma rahu ja sealt edasi minema.
Pärast seda on sul olnud juba mitmeid muusikakõrgkoole. Kõigepealt Sibeliuse akadeemia?
Läksin Sibeliuse akadeemiasse kohe pärast muusikakeskkooli lõpetamist. Oma sealse õpetaja Réka Szilvayga olin juba natuke enne seda kontaktis olnud. Tundsin, et tema saab mind väga aidata just minu mängu füüsilisest küljest, sest mul olid sellega tekkinud mõned probleemid. Viiulimängu asend ei ole ju kõige mugavam ja loomulikum ning kui sa harjutad palju ja tahad midagi väga saavutada, siis keha läheb kergesti pingesse. Mul olidki kehas päris suured pingeseisundid. Réka aitas mul aru saada, kust need pinged tulevad ja kuidas keha mängu ajal vabastada. Muusika osas töötas ta ka väga detailselt. Näiteks talle on alati oluline lahti mõtestada, mida helilooja on mõelnud. Eriti klassitsismi puhul – tal on väga suured teadmised sellest ajastust, samuti barokist. Sain temalt selles osas palju teada: millised on reeglid, milline on stiil. Loomulikult lõpuks mängid nii, nagu ise tunned, aga selline alusteadmine peab olemas olema. Olen väga tänulik nende aastate eest. Kõik tehnilised aspektid ja kehalised vabastused – need aastad olid selles mõttes mulle väga-väga tähtsad.
Aga mis otsuseid sa edasi tegid? Kuhu sa läksid ja mille põhjal valisid järgmise koha?
Pärast Sibeliuse akadeemia lõpetamist läksin Oslo muusikaakadeemiasse vahetusaastale. Olin olnud kogu aeg Eestile lähedal Soomes ja tundsin, et tahaks nüüd minna natuke kaugemale. Tegelikult oli mul algul plaan minna magistrantuuri Müncheni muusika ja teatri kõrgkooli (Hochschule für Musik und Theater) professor Mi-Kyung Lee juurde. Aga ta ütles mulle juba varem, et ei saa sel aastal uusi õpilasi võtta, sest klass on täis ja soovitas järgmisel aastal katsed teha.
Mõtlesin siis, et teen sellel vaheaastal midagi täiesti teistsugust. Läksin Oslosse ja sain kontakti oma praeguse väga lähedase õpetaja Peter Herresthaliga. Ta kuulas mu salvestisi ja kutsus mind oma klassi. Läksin tema proovitundi ja see tundus väga õige.
See aasta oli mulle väga oluline. Kõik need teadmised, mis ma Réka Szilvayga kolme aasta jooksul olin saanud, sain nüüd rahulikult läbi töötada. Bakalaureuseõppes on väga palju muid aineid ja kohustusi – mis on muidugi ka oluline ja põnev –, aga aega oma mõtete ja mängu läbi seedimiseks eriti ei jää. Oslos oli mul aega mõelda ja harjutada.
Tegelesin seal ka palju rahvamuusikaga, õppisin tundma Hardangeri viiulit, mis on mulle nüüd väga oluline instrument. Tundsin, et eelnenud kolme aastaga kogutud teadmised hakkasid tööle, hakkasin neid päriselt mõistma. See oli väga hea aasta.
Pärast seda läksin plaanipäraselt Münchenisse magistrantuuri, aga samal ajal tegin katsed ka Taani kuningliku muusikaakadeemia solistidiplomi programmi. See ei ole kraadiõpe, vaid programm, kus saad keskenduda endale olulisele repertuaarile. Seal jätkasin samuti Peteriga. Tema on olnud mulle oluline mentor ka just karjääri arengu mõttes: kuidas luua kontakte, kuidas mõelda strateegiliselt, kuidas seda kõike hallata. Noore muusikuna on peas peamiselt, kuidas sa harjutad ja mängid, aga kuidas seda kõike päriselt kasutada, selline teadmine tuleb hiljem.
Professor Mi-Kyung Leega olin varem kokku puutunud mitmes meistriklassis. Ta jäi mulle meelde just oma nõudlikkuse poolest. Oli tunne, et ta nagu nägi läbi, mida ma vajan – millised on minu tugevused ja puudused. See oligi põhjus, miks ma tema juurde läksin.
Need kaks aastat olid mulle väga kasulikud. Ja ma olen tänulik, et mul olid paralleelselt nii Mi-Kyung kui ka Peter.
Nad tasakaalustasid teineteist?
Jah. Õppetöö Mi-Kyungiga oli väga intensiivne. Tema nõudlikkus oli midagi, mida ma polnud varem kogenud. Arvasin, et olen enda vastu karm, aga tema tõstis lati veel kõrgemale. Vahel tekkis tunne, et ma ei tea, kas ma üldse oskan mängida. Siis oli väga hea minna Peteri juurde ja saada sealt tasakaal tagasi – mõista, et tegelikult on hästi, et need asjad, millega Mi-Kyung tegeleb, on olulised ja ma tahan nendega töötada, aga ma ei tohi unustada, et ma olen juba ka keegi. Sellistel puhkudel võib kergesti ununeda, et sinu väärtus inimesena ei muutu sellest, kui rahul või mitte rahul keegi su mänguga on.
Nüüd, kui tunnid Mi-Kyungiga on lõppenud, tunnen, et need teadmised on minus rohkem settinud, ma olen neist paremini aru saanud ja suutnud need oma mängu panna.
Ütlesid, et ta nägi sinu tugevaid külgi. Millised need on?
Mulle tundub, et ta nägi, et mul on oma hääl pilliga. Oma individuaalsus. See oli see, mida ta märkas ja tahtis veel rohkem esile tuua.
Aga mida oli vaja arendada?
Näiteks tooni. Mul on alati olnud pigem pehmem ja väiksem toon. Tema soov oli saada valjemat, kandvamat tooni.
Eks see on seotud ka sellega, milline inimene sa oled. Igaühes võib olla olemas tugev, vali, isegi vihane pool, aga avalikult oleme pigem tagasihoidlikud. Minul ei olnud kerge seda külge endas välja tuua. Aga tema suunas mind sinnapoole. Ütle välja, mida sa arvad. Näita, kes sa oled. Seda oli alguses mänguga päris raske väljendada, sest see on väga isiklik.
Oled laval nagu alasti …
Jah. See oli mulle raske. Aga julgeda end niimoodi avada – see annab väga palju juurde.
Samas seda kuulaja ootabki, et esitaja avab end täielikult ja on emotsionaalselt avali.
Olen nõus. Sellega me töötasimegi – et anda absoluutselt kõik endast muusikasse. Loomulikult tegelesime väga palju ka tehnikaga, näiteks vasaku käe tehnikaga, mis toetas tooni arengut. Aga peamine küsimus oli ikkagi: kuidas tuua lavale täielikult oma individuaalsus. Usaldada end täielikult ja olla laval avatud – sellega töötasime aastaid ja tegelikult töötan sellega iga päev edasi.
Tahaksin veel korraks meenutada ühte etappi sinu elus, mis suurt kõlapinda sai – telekonkurssi “Klassikatähed”. Olid seal lõpuks kolme finalisti hulgas. Mida sa sealt kaasa võtsid?
See oli kindlasti väga eriline aeg. Meie hooaeg oli natuke teistmoodi kui praegustel klassikatähtedel. Viimasel korral salvestati kõik saated korraga ette, aga meil venis see periood päris pikaks. Oli koroonaaeg, kõik saated tehti pikema aja jooksul laivis.
“Klassikatähed” andis kindlasti palju selles mõttes, kuidas suhelda publikuga, olla mitmekülgne, leida erinevaid viise muusika edasiandmiseks ja mitte karta kõiki neid väljakutseid. Tuli ise muusikat luua, seadeid teha, teha koostööd teiste kunstialadega, eksprompt kellegagi koos mängida. Pidid nende keeruliste situatsioonidega hakkama saama. Mida sa teed, kui midagi laval juhtub ja on otseülekanne? Sellised olukorrad õpetavad eluks väga palju – elus tuleb ka ettearvamatuid asju ette.
Tahaksin puudutada veel ka sellist teemat nagu artisti lavaimidž. Naisviiuldajatel on see sageli väga efektne – maani kleidid, paljad õlad. Kuidas sa sellesse suhtud? Kas on vaja, et solist oleks laval efektne ja värvikas?
Loomulikult on see oluline, kuidas sa laval välja näed. Esinemine algab juba sellest hetkest, kui lavale tuled, välimus on osa tervikust. Riietus ei pea alati olema midagi erilist. See võib olla must ja valge. See võib olla särav sinine satiinkleit. Sõltub olukorrast. Mulle on aga tähtis, et ma tunneks end laval mugavalt. Kõik, mida ma kannan, peab olema selline, et võin endale öelda: ma tunnen end hästi, tunnen end kindlalt. See toetab mu esinemist.
Näiteks Anne-Sophie Mutteri kleidid on veel nagu omaette nähtus tema mängu ja karjääri juures.
Mulle näiteks nii paljastavate õlgadega kleidid ei istu. Aga teda vaadates ongi täiesti kindel veendumus, et ta tunneb ennast neis väga hästi ja see ongi kõige olulisem.
Kas sul on ka mingid lemmikvärvid lavariietuse osas?
Mul on millegipärast kõige rohkem siniseid kleite. (Naerab.)
Nii oli see ka konkursi finaalis.
Jah, ka seal oli sinine. Vahepeal mulle meeldib punane ka. Aga teinekord võib ka must pükskostüüm väga hästi mõnda kontserdisituatsiooni sobida. Nüüd on mulle hakanud meeldima ka rohekad toonid. Nii et võibolla edaspidi tuleb ka midagi sellist.
Ka lavakingi on nähtud igasuguseid. Näiteks pianist Yuja Wang oma superkõrgete tikk-kontsadega. Pianist vähemalt istub, aga viiuldaja peab ju seistes mängima …
Ma siiski eelistan laval pigem madalaid kingi. Aga pianistid – meil oli konkursil Benjaminiga selline juhus, kus tal olid jalas uued kingad, aga ta ei olnud nendega veel harjunud. Ja seal tekkis väike segadus pedaalidega. Kingatald oli veel paindumatu, ei olnud võimalik pedaale sama hästi tunnetada. Jälle tõendus sellest, et lavariietus peab mugav ja sissetöötatud olema.
Kui nüüd vaadata maid, kus sa oled õppinud – Soome, Norra, Saksamaa, Taani –, siis kuidas sulle tundub, milline neist maadest annab noorele muusikule rohkem võimalusi? Kus on lihtsam n-ö rajale saada?
Mul on mulje, et Skandinaavias ollakse üldiselt avatumad just sellise laiapõhjalisema lähenemise mõttes. Saksamaal on loomulikult väga palju kogenud õppejõude, kes on aastaid juhendanud tipptasemel viiuldajaid. Seal on kõrgetasemeline kogemus ja traditsioon, mis on ülimalt oluline.
Aga mina olen interpreet, kellele meeldivad eri stiilid. Mulle meeldib rahvamuusika, mulle meeldib klassikaline repertuaar ja nüüdismuusika ja mullepakub huvi neid ühendada. Selles mõttes on mulle tundunud, et näiteks Norras ja Taanis on rohkem avatud suhtumist sellistesse projektidesse. Inimesed on uudishimulikud ja ütlevad: “Ohoo, mis see on? See on põnev!”
Münchenis on minu õpetaja pigem traditsiooniline õppejõud, väga selge fookusega: sada protsenti viiulile, kogu tähelepanu sinna. See on samuti väga oluline ja annab tugeva põhja. Aga mulle on huvitav ühendada erinevaid maailmu.
Tahaks sinu rahvamuusika huvist veel eraldi rääkida. Eesti rahvalikus stiilis viiulit mängid sa väga toredasti, meenutan kontserdil kuuldut. Aga Norra Hardangeri viiul – see on veel täiesti omaette maailm. Kuidas sa selle pillini jõudsid?
Kõik see rahvamuusika huvi algas 9-aastaselt, kui mina ja mu viiuldajast õde Marii käisime isaga Moostes rahvamuusikalaagrites. Need olid nii vahvad. Sinna tuli külalisi eri maadest: Iirimaalt, Šotimaalt ja mujalt. Kuulsime nii palju rahvamuusikat, et see jäi kuidagi hinge ja kehasse ka. Sai väga südamelähedaseks. Sellest kujunes meil selline mõnus loomulik ajaviide. Mingil hetkel oli meil isegi pereansambel – mina, õde ja isa ja andsime rahvamuusika ja omaloomingu kontserte.
Mis ala inimene su isa on?
Ta on elukutselt insener, aga muusika on talle väga oluline. Kitarri hakkas ta õppima 19-aastaselt, on iseõppija, aga mängib väga hästi. Oleme palju koos mänginud, ta on kirjutanud ka laule. See on talle suur hobi.
Mul on lapsepõlvest selliseid mälestusi: on talvehommik, ärkan üles, avan ukse, kuulen kitarrihelisid – ja televiisorist tuleb suusavõistlus. Need kaks: suusavõistlus ja kitarr on mulle rahuhelid. Siis tunnen, et olen kodus.
Kõlab tõesti väga mõnusalt! Aga Hardangeri viiul – see on norralastele ju väga eriline pill. Räägi natuke sellest instrumendist lähemalt.
Hardangeri viiul on tõesti norralastele midagi väga olulist. Ma ise tunnen ikka aukartust, kui lähen Norrasse ja seda mängin, sest see traditsioon on neil nii sügavalt sees.
Praegu teen Oslos artistidiplomit – saan viiulitunde, õpetan ise, aga saan ka Hardangeri viiuli tunde. Mul on seal väga hea õpetaja, kes mängib seda pilli imeliselt hästi.
Algul oli mul lausa kompleks, sest kõik mängivad seda seal nii loomulikult. See on nende rahvamuusika, nende identiteet. Ja siis tulen mina ja püüan ka mängida. Aga ma arvan, et mul läheb juba paremini.
Hardangeri viiuli tehnika on teistsugune kui klassikalisel viiulil, eriti poognakäe mõttes. Ja Norra rahvamuusika rütmitunnetus on väga erinev Eesti omast. Alguses olid need rütmid mulle keerulised, isegi mitte tehniliselt, vaid tunnetuslikult. Näiteks kolme peale tantsud ei ole lihtsalt üks-kaks-kolm, vaid rõhud liiguvad teistmoodi, tekib selline “kõikumine”. Kui ma Oslos rahvatantsurühmas tantsisin, hakkasin seda rütmi kehas tunnetama. Siis hakkas see mu mängus ka loomulikumaks muutuma.
Räägi natuke sellest mängutehnikast lähemalt.
Hardangeri viiulil on neli keelt, aga nende all on tavaliselt veel neli või viis resonantskeelt, mis vibreerivad kaasa. Need tekitavad omamoodi kaja, nagu orel või torupill. See annab pillile väga erilise kõla. Lisaks on häälestamine omaette tegemine. Need keeled lähevad kiiresti häälest ära ja neid peab sageli üle käima, et kõlaks puhtalt ja rikkalikult.
Kõigi nende erinevate pillide ja oskustega saab ju teha väga põnevaid kontserte ja kavu. See on kindlasti ka sinu tugevus.
Veebruari lõpus oli mul Kopenhaagenis üks oluline sündmus – minu solistidiplomi debüütkontsert. See toimus Taani kuningliku muusikaakadeemia suures saalis, mis on väga ilus ja suurepärase akustikaga.
Kas seda kontserti ka salvestati või striimiti?
Jah, tehti otseülekanne ja on salvestatud. Kava koostasin oma eelistuste põhjal. Alustasin Hardangeri viiuliga, siis mängisin Pärti. Kavas oli ka Richard Straussi sonaat ja Mendelssohni topeltkontsert koos Benjaminiga. Lõpus tõin uuesti sisse rahvamuusika, nii Eestist kui mujalt. Just selliste maailmade ühendamine on mulle tähtis, rahvamuusika ja klassikalise muusika kokku toomine.
