Tõnu Kõrvitsa autoriplaadil “Hümnid virmalistele” juhatab ERSOt juhatab Risto Joost. Kõrvitsa loomingus on tunda mõttesidet varasema Eesti muusikaga – mitte ainult Cyrillus Kreegiga, vaid ka Elleriga, kelle lüürika ja põhjamaine kujundlikkus haakub Kõrvitsa eleegilise tundelaadiga. Plaadil on kolm lühemat pala (“Asuur”, “Lahkumine Caprilt ehk austusavaldus Konrad Mägile” ja “Pisarate-fantaasia”) ning kolm süiti, millest igaüks kestab veidi alla veerandtunni: “Hümnid virmalistele” (2011), “Vaiksed laulud” (2015) ja “Thule eleegiad” (2007).
Kõrvitsa loomingu keskmes on meloodiline alge – laul kui selline, ajastust või stiilist hoolimata. Nimilugu “Hümn virmalistele” on Kõrvitsa täiekõlalise, ent nüansirikka orkestrikäsitluse hea näide, kus vabalt ilmuvatele ja kaduvatele viisijuppidele või hümnidele sekundeerib kõrgustes virmaliste mõrkjas kujund. Esile võib tõsta veel “Vaikseid laule”, kus Kõrvits rakendab sisendusjõuliselt bassklarneti (Meelis Vind) rikkalikke võimalusi vabalt voolavate ja kergelt etnograafilise värvinguga liinide võõpamiseks. Plaadi kujunduses kasutatud foto virmaliste kumas Pakri vanast tuletornist haakub Kõrvitsa hiljutise loomingu ühe läbiva teemaga. Hüljatud tuletorn sümboliseerib üksiolu ja salapära, mingit vana ja poolteadvustatud kultuurikihistist. Just niisugustele eleegilistele ja salapära tulvil radadele plaat kuulaja juhatabki.
