Toivo Tulevi loomingut on alati iseloomustanud intensiivsus, sisemine põlemine ja vaimsed otsingud. Tema uusim autoriplaat “Dawn, Almost Dawn”, mis ilmus 2025. aastal Ameerika plaadifirmas Navona Records, on selle teekonna järjekordne küps ja lummav teetähis.
Albumi avalugu on 2021. aastal valminud “And I Loved You Like a Branch Breaking Under the Snow”, mille esitavad viiuldaja Mari Targo ja YXUS Ensemble – Olga Voronova (viiul), Laur Eensalu (vioola), Leho Karin (tšello) ja Age Juurikas (klaver), dirigent Kaspar Mänd. Teose pealkiri pärineb Iraani poeedi Bijan Elahi luuletusest. Poeetiline kujund – lumekoorma all murduv oks – kannab endas armastuse kaduvust. Teose avab viiulisoolo, piinlev ja mõtlik, järk-järgult lisanduvad teised instrumendid. Helidemaailm loob karge, justkui “lumise” atmosfääri, milles põimuvad instrumentide ornamendid ja süvamõtisklused.
Albumi nimiteos “Dawn, Almost Dawn” (2021) on kirjutatud ney-flöödile. Selle loo sünd on seotud Toivo Tulevi kohtumisega selle pilli mängija Ayça Arıniga, kui helilooja külastas Istanbuli. Ney-flöödi habras ja kergelt kahisev kõla ei tundu siin etnograafilise lisandina, vaid on kui orgaaniline osa heliloojale omasest helikeelest. Teos mõjub nagu meditatiivne palve, mis triivib olemise ja mitteolemise piiril.
2016. aastal loodud “Black Mirror” on albumi üks mastaapsemaid lugusid. Helitöö esitavad ERSO, dirigent Michael Wendeberg ning trio Hoca Nasreddin koosseisus Nikolai Galen (vokaal), Serkan Şener (kaval-flööt) ja Robert Reigle (baritonsaksofon). Selle ansambliga kohtus Tulev samuti oma Türgi-visiitide ajal. Trio loomingus kohtuvad vaba improvisatsioon ja avangard.
“Black Mirror’is” on kasutatud tähendusrikka elemendina sümfooniaorkestri partituuris vokaali. Tulev ütleb teose kohta: ““Black Mirror” on lugu sellest, kuidas me loome jumalaid omaenda näo järgi; lugu sellest, kuidas fundamentaalsest jaatustest on saamas oma vastand – sügavalt vägivaldne, hüsteeriline ja ebahumaanne eitus. See eitus võtab materiaalse kuju. Selle asemel, et igatseda algupärase õndsuse järele, näeme me peeglis midagi sügavalt rikutut.” Nii võib see olla vaade maailmale pärast katastroofe, kus valitseb vaikus ja pimedus enne uue valguse võimalikku sündi. Muusikaliselt väljenduvad need kataklüsmid orkestri massiivse helivoo kokkupõrgetes trio anarhilise ja metsiku improvisatsiooni vahel.
Plaadile paneb punkti 2023. aastal valminud “Fana” metsosopranile ja vioolale, esitajad Iris Oja ja Kristjan Kannukene. Selle loo algimpulss on seotud nimetatud vioolamängija loovuurimusega, mis keskendub altviiuli ja inimhääle vahelisele sümbioosile. Termin fana tähistab sufi müstikas ego hävimist ja täielikku sulandumist jumalikku ühtsusse. Muusikaliselt väljendub see helide järkjärgulises selginemises ja tühjenemises. Tulev on siin kõlaliselt äärmiselt napp, iga heli on kaalutud ja suunatud vaimsele selginemisele. Iris Oja sügav ja nüansirohke hääl on Tulevi muusikale ideaalne instrument, suutes kanda sügavat eksistentsiaalset sõnumit ilma liigse paatoseta.
