Emeriidipõlve nautiva Toivo Nahkuri töö meie muusikapõllul on olnud austustväärivalt mitmekülgne. Väljapaistev õppejõud, soolokontserte andnud pianist, koos abikaasa Anuga kasvatati pianistide koolkond, kust on sirgunud rohkesti andekaid klaverimängijaid. Seda, et Toivo Nahkur hakkab kunagi ka raamatuid kirjutama, aimub juba tudengipõlves tehtud kursusetööst Arthur Schopenhauerist ja vabariiklikul filosoofiliste tööde võistlusel auhinnatud esseest “Sigmund Freudi esteetilised vaated”.
Praeguseks on Toivo Nahkur avaldanud seitse raamatut: bestselleriks tõusnud “Vestlusi Bruno Lukiga”, mõttevahetustel Erna Saarega tuginev “Endast ja Johannes Võerahansust”, triloogia “Muusika läbi vaimu” ja kaheköiteline “Vestlusi iseendaga”.
“Muusikategemine tähendab mulle ülendumist, võibolla isegi puhastumist ja tervenemist läbi vaimu – nähtavasti midagi sarnast, mis saab osaks religioossele inimesele, kes teenib oma jumalat. See on muusika läbi vaimu.”
“Vestluste… ” teises köites räägib Nahkur lõpuks ka oma eluteest, mis sai alguse väikeses Porkunis Ida-Virumaal. Meenutades õpinguid Glafira Roi, Bruno Luki ja legendaarse Maria Grinbergi juures, kirjeldab ta samas ka tollast eluolu ja ühiskondlikke paineid. Vabas Eestis sündinud noortele pianistidele on kindlasti üllatav teada, et nõukogude ajal ei saanud Eestist otse rahvusvahelistele konkurssidele minna. Nahkur meenutab: “Pärast [konservatooriumi] lõpueksameid sõitsin Vilniusesse vabariikidevahelisele pianistide konkursile, kus õnnestus saada koht ja laureaaditiitel. Nii osavõtjate kui ka taseme poolest oli see tegelikult rahvusvaheline konkurss. Ja see oli ka kõige rohkem, milleni Tallinnast oli võimalik jõuda, sest rahvusvahelistele konkurssidele väljaspool Nõukogude Liitu lasti üliõpilasi ainult Moskvast ja Leningradist. Mujalt tulnutel polnud mingit mõtet valikmängimistele minna. Jah, oli selline ülekohtune ja ebaaus süsteem.[—] Aga konkursikoht Vilniuses avas mulle uksed kontserdilavale ja nii sai varsti peale konkurssi [1972. a] teoks minu debüütesinemine Estonia kontserdisaalis ERSO ja Neeme Järviga, kavas Beethoveni 4. klaverikontsert.”
Vilniuse konkursi laureaaditiitel andis Toivo Nahkurile ka võimaluse taotleda nn vabariiklikku kohta Moskva või Leningradi muusikakõrgkoolide assistentuur-stažuuris, mis sisuliselt tähendas doktoriõpet. Bruno Luki soovitusel valis Nahkur omale juhendajaks kõrgelt hinnatud Maria Grinbergi Moskvas, kes oligi pärast ettemängimist ja hiilgavalt sooritatud sisseastumiseksamit nõus Toivo oma õpilaseks võtma. Eraldi lugemist väärib klaverieksamile järgnenud kollokviumi kirjeldus. Ei oska öelda, kas eesti noormeest kiusati eriliselt või olidki seal nii kõrged nõudmised. Kollokviumi kadalipp läbitud, ei võinud veel kergemalt hingata, sest ees oli N Liidu kommunistliku partei ajaloo eksam vene keeles. Pingutus vääris küünlaid, sest aastatel 1974–1977 oli Moskva muusikaelu igati maailmatasemel ja sellest osasaamine suur privileeg. Elas veel Dmitri Šostakovitš, keda ümbritses eriline aura, oma võimete tipul olid Svjatoslav Richter, Emil Gilels, Tatjana Nikolajeva, Maria Grinberg jt. Siinkohal tasub mainida, et Grinberg oli esimene pianist N Liidus, kes plaadistas kõik Beethoveni klaverisonaadid. Nahkuri teadmistele toetudes tean nüüd ka, et esimesena kandis Beethoveni 32 sonaati tsüklina ette Pariisi konservatooriumi professor Édouard Risler 1906. aastal. Toivo Nahkur ise mängis Moskva õpingute ajal Grinbergile ette 18 Beethoveni sonaati, nende hulgas “Waldstein” ja “Appassionata”, ning variatsioonid op. 34.
Nahkur meenutab: “Maria Grinbergi muusikaline maitse oli väga lähedane Bruno Luki omale, nii et selles osas probleeme ei tekkinud, aga tema lähenemismeetod oli äärmiselt erinev. Kui Bruno rääkis tunnis, et üks või teine asi tuleb teha nii või teisiti, siis Grinberg ütles, et seda võiks teha nii või “ma soovitan seda teha teisiti”. Siin oli suur erinevus: üks oli imperatiivne nõuanne, teine soovitav. Ja veel üks erinevus: kui Bruno rääkis ühe ja sama teose või probleemi osas ka aasta pärast täpselt sama juttu, siis Grinberg pakkus iga kord välja erinevaid lahendusi. [—] Kui ma nüüd võrdlen Bruno Lukki ja Maria Grinbergi, siis Bruno oli rohkem absoluutse tõe eest väljas, hetkeseisust sõltuvat kontseptsiooni ma tema puhul ei märganud, vähemalt ei olnud see esiplaanil. [—] Kuidas ma neid veel võrdleksin? See, mida ma sain Bruno Lukilt muusikakeskkoolis ja konservatooriumi esimestel aastatel, oli unikaalne ja fundamentaalne ning päris kindlasti määrav minu isiksuse arengus. Ta viis mu mõtlemise täiesti uuele tasemele, ja ma olen talle selle eest kohutavalt tänulik. [—] Kuna Bruno Lukk tol ajal minu tõdedest ja arvamustest eriti ei huvitunud, siis hakkas pikapeale tekkima tunne, et see minu tõde on tema kõrval alaväärtuslik ja mul ei kujunenud õiget usku endasse.[—] Maria Grinberg sobis pärast Bruno Lukki ideaalselt, sest ta aitas mul iseennast leida. Ta õpetas mind ennast usaldama ja tõde otsima läbi iseenda. Tema juures õppisin ka tunnetama muusika metafüüsilist külge. Mõistsin, et muusikas ei ole üks tõde, vaid võib olla tuhat tõde. Minu harjutamine muutus sihipärasemaks ning hakkasin tohutult rohkem repertuaari läbi võtma … Hakkasin pärast seda ka teisiti harjutama –
st mitte ühe kindla variandi harjutamist, vaid kogu tehnilise aparaadi treenimist (ka mehaaniliselt) selle üldiseks valmisolekuks, et oleks teostatav iga võimalik mõtteimpulss, ka selline, mis ei ole planeeritud. Selleks ma heliredelitega eriti ei tegelnud, vaid mängisin kõiki Chopini etüüde ja see aitas … See andis värskust mu muusikalisele mõtlemisele ja tuli kasuks hilisemas pedagoogitöös.”
Toivo Nahkuri viimase raamatu märksõnaks võiks olla armastus, muusika kõrval ka armastus oma pianistist abikaasa Anu vastu. “Anu omapära avaldus selles, et ta aastatega ei vananenud, vaid muutus järjest säravamaks ja minu jaoks järjest kaunimaks,” kirjutab oma naisesse sügavalt kiindunud mees. “Temast oli saanud minu jumalanna, ma tõesti jumaldasin teda ja mõtlesin, et see õnn kestab igavesti. Kuid nii see ei läinud ja meie abielu 46. aastal ta lahkus.[—] Ma näen teda oma kolmes lapses ning ka kolmes lapselapses, keda ta siia ilma mind lohutama jättis ja kes elu mõtet minuni tuues mulle kirjeldamatut rõõmu valmistavad. Vahel näen teda unenägudes …”
Raamatust peegeldub ka armastus oma kodumaa, eesti keele ja looduse vastu. Autor tunneb uhkust meie suurkujude üle, arutledes samas, mis meist globaliseeruvas ja sõdadest räsitud maailmas küll edasi saab. Kogu teadliku elu kõrgkultuuri nautinud ja maailmas palju reisinud kirjamees on nüüd endasse tõmbunud ja mõtiskleb igavikulistel teemadel. “Kas maailm ja ka Eesti on veel võimelised uueks tõusuks, uueks renessansiks, kus lähevad hinda tõelised vaimsed väärtused. [—] Tahaksin seda loota, vaatamata Oswald Spengleri pessimismile. [—] Maailma renessanssi ma ära oodata ei jõua, see on kindel, ja võibolla seda ei tulegi, aga minu Eesti taassünd võiks ju olla võimalik.” Tundub, et Toivo Nahkur igatseb taga XX sajandit oma suurte isiksustega, kellele tänapäevasel nivelleerumisele baseeruval maailmal puudub pinnas. Kas me saame endale uue Paul Kerese või Ludvig Juhti, kes suutsid pahviks lüüa ka inimesed Ameerika kontinendil? Siiski, ärgem unustagem igati tegusat Neeme Järvit, kelle kohta ilmakuulus filmirežissöör Jason Starr ütles, et Järvi on maailma parim Mahleri tõlgendaja.
Tagasivaatavalt
Eesti pianismi ajaloo jaoks on Nahkuri vestlusraamatud Bruno Luki ja Erna Saarega hindamatu väärtusega. Raamatust “Vestlusi Bruno Lukiga” kujunes lausa bestseller, mille 1500-ne tiraaž müüdi kohe läbi. Raamatu esitlus toimus veel Luki eluajal 1990. aastal. Minulgi on riiulis Bruno Luki ja Toivo Nahkuri autogrammiga eksemplar, mille vahel hoian Luki uusaastatervitusi meile Leo Normetiga.
Toivo Nahkur kui Luki õpilane oskas talle küsimusi esitada, seda raamatut lugeda on suur intellektuaalne nauding. Enne Teist maailmasõda oli Berliin linn, kuhu tulid esinema kõik tollased maailmakuulsused. Bruno Lukil oli õnne õppida Euroopa ühes ihaldatuimas muusikaasutuses – Berliini muusikakõrgkoolis. Lukk sattus suurde vaimustusse Artur Schnabelist, kellest on rohkesti juttu ka Toivo Nahkuri raamatutes. Nõukogude okupatsioon ja “raudne eesriie” tõmbasid kriipsu peale võimalusele käia Euroopas kontsertidel, aga õnneks oli ka siinpool maailmatasemel pianiste, kes tulid hea meelega Eestisse esinema. Näiteks Svjatoslav Richteri ja Emil Gilelsi kontsertidele oli väga raske pileteid saada. Menukad olid ka Bruno Luki enda esinemised, eriti klaveriduo Anna Klas – Bruno Lukk kontserdid. Luki koolkonna pianistid ja nende õpilased kujundavad siiani meie pianismi loomingulist nägu, mille põhiliseks märksõnaks on kõrgprofessionaalsus.
Toivo Nahkuri raamatutest kolmeosaline “Muusika läbi vaimu” ja kaks köidet “Vestlusi iseendaga” viivad meid põnevale teekonnale läbi pianismi ajaloo. Sellest kõigest lühikokkuvõtet teha on ilmvõimatu, neid peaks iga eesti pianist lugema, sest sellel tasemel raamatuid on terves maailmaski vähe. Heas eesti keeles ja väga hästi toimetatud muusikaraamatuid (toimetajad Tiina Mattisen ja Sandra Meindok) ilmub meil ju suhteliselt harva, nii peaks neile lugejaid jätkuma. Mina sain küll neist suure intellektuaalse naudingu. Suurima huviga lugesin pianistidest, kes kuuluvad ka minu lemmikute hulka. Näiteks jutustab Nahkur suure sümpaatiaga Kanada legendaarsest pianistist Glenn Gouldist, kelle Bachi tõlgendused ei jäta vist küll ühtegi muusikasõpra ükskõikseks. Nahkur kirjutab: “Kõigist mulle tuntud 20. sajandi Bachi-mängijatest tunnistan ma ainsana Glenn Gouldi mängus uuestiloovat geeniust! Teiste mängu on võimalik jäljendada, Gouldiga ei ole asi nii lihtne. Sest Gouldi puhul tekib küsimus: kuidas jäljendada geniaalsust?” Toivo Nahkur kirjeldab Glenn Gouldi Bachi klaveriteoste “maagilist, interpretatsioonilist ja kontrapunktilist meisterlikkust”. Ja lõpetab oma mõtisklused natuke ootamatus võtmes: “Võibolla on Gouldi mängus midagi ka kõrgemast matemaatikast, mille üks komponent on lõpmatus. Tema vaimsed allikad näivad olevat kosmoses ja on seetõttu ammendamatud.”
Glenn Gouldi Bachi tõlgendusi hinnati omal ajal tõesti kõrgelt. 1972. aastal (Nahkuri debüüdiaastal ERSOga) startis NASA kosmosesond Voyager, mille pardale paigutati kuldplaat teadetega inimkonna suurimatest saavutustest. Teiste seas oli kuldplaadil Glenn Gouldi sisse mängitud Bachi fuuga “Hästitempereeritud klaviiri” II osast. 40 aastat pärast starti sõitis Voyager meie päikesesüsteemi ümbritsevast komeetidest koosnevast sfäärilisest pilvest – nn Öpiku-Oorti vööst – välja avakosmosesse ja ilmselt kõlab Gouldi tõlgenduses Bachi fuuga kosmilistes avarustes siiani.
Toivo Nahkuri raamatud on niivõrd sisutihedad, et selleks tuleb võtta aega, et tema mõtterännakutesse süveneda. Nahkuril on olnud võimalus kuulata maailma parimate pianistide esinemisi kohapeal kuulsates kontserdisaalides, lisaks ka kontserdisalvestisi väga pika aja jooksul. Oma muljeid oskab ta lugejale isikupäraselt ja põnevalt edasi anda. Muusikast kirjutamine pole lihtne, erilist talenti nõuab aga interpretatsioonikunstist kirjutamine. Peab klaverimuusikat sügavuti tundma, et tekiks oma arvamus, millega teiste interpretatsiooni võrrelda. Seda suudab vaid inimene, kes on kogu elu muusika sees elanud, olles samas ka ise kõrgtasemel pianist.
Huvipakkuv on seegi, mida Toivo Nahkur räägib konkurssidest: “Kunagi (1920. ja 1930-ndatel) oli Euroopas levinud seisukoht, et konkurss õigustab ennast ainult siis, kui leiab üles selle, kellest tuleb täht, kui tunneb ära inimese, kes teeb maailmakarjääri selle konkursi järel. Toome näite: esimese Ferenc Liszti nimelise konkursi Ungaris võitis Annie Fischer. Ja temast sai selline fantastiline isiksus, et ka praegu kuulan ma teda väga hea meelega. Ta käis kunagi ka Tallinnas. Ma olin siis muusikakeskkooli 8. klassis, aga mul on see kontsert siiani väga selgelt meeles – see oli kolossaalne. Aga kõikidel konkurssidel nii ei juhtu. On ka vastupidiseid näiteid: 1980. aasta Chopini konkursil Varssavis ei pääsenud finaali Ivo Pogorelić. Enamik arvustavaid tunnistab enam-vähem üksmeelselt, et Pogorelić kuulub ainuüksi kahe Chopini sonaadiga – teise ja kolmandaga – sajandi kõige tähtsamate Chopini esitajate hulka. Ometi ei pääsenud ta Chopini konkursi finaali. Vaat seal oli midagi halvasti ja ka žürii kaotas üksmeele – pool žüriid lahkus saalist enne konkursi lõppu. Pogorelići jaoks osutus see negatiivne reklaam aga positiivseks: ta sai kuulsamaks kui kunagi varem konkursi võitjad – aga enamasti nii ei juhtu …”
Kersti Inno küsimusele, kas ta mängib veel klaverit, vastas Toivo Nahkur Klassikaraadios (2022): “Mängin ikka ning päris palju. Ja mitte selleks, et valmistada ette programme, mis mind eriti ei huvita. Võibolla huvitaks veel mõnda asja salvestada ja seda olen ka teinud. Mulle – seda saan öelda viimaste aastate kohta – tähendab klaverimäng suhtlemist teistpoolsusega. Tunnen, et see viib mind reaalsusest välja, ühel korral rohkem, teisel korral vähem. Ja see on hea tunne.”
Siia võiks lisada, et Toivo Nahkuril on kodus kontsertklaver Bechstein, mille ta ostis Vardo Rumesseni leselt Maajalt. Selle klaveri kõlavõimalustest võib ta mõnuga pikalt rääkida.
Noortele pianistidele soovitan soojalt lugeda Toivo Nahkuri esseid Alfred Brendelist, Ivo Pogorelićist, Roger Woodwardist, Glenn Gouldist jt. Eriliselt väärtuslikud on Nahkuri mõtted interpretatsioonist laiemalt (“Vestlusi iseendaga I”) – niisugusel tasemel mõtisklusi on ilmselt terves maailmas vähe.
