Ma olen selline rahutu inimene, kes armastab kogu aeg midagi teha. Ja selle tegevusega peaks eelistatavalt kaasnema ka pidev areng, kasvõi mingilgi määral. Üldistavalt võiks isegi öelda, et olen õppimissõltlane. Kunagi Porto Casa da Música koori juures Paul Hillieri koormeistrina töötades kuulsin ühelt lauljalt lauset: “I’m not so much worse than the next person in line” (“ma ei ole palju halvem kui mõni teine”). See lause lausa šokeeris mind, sest oli nii selgelt risti vastupidine minu enese põhimõtetele: ma võrdlen end ennekõike iseendaga ja pean ülimalt oluliseks pidevalt pingutada, et olla igal järgmisel hetkel eelmisest parem. Ma isegi ei tooks seda mõtet esile, sest kaldun arvama, et me kõik oleme sellised, aga kokkupuude teise kultuuri ja teistmoodi mõtteviisiga andis põhjust arvata, et ehk siiski mitte päris kõik.
Tegelikult ei ole mul ühtainsat kirge. Nii kaua, kui end mäletan, olen alati armastanud laulda ja liikuda ning kirjandust ja käsitööd. Ema väidab, et ma laulsin enne, kui rääkima õppisin – mitte et ma oleks selle viimasegagi kuidagi hiljaks jäänud. Vanaisa tugev bariton ja minu hele lapsehääl kõlasid tekstist sõltumatult ikka rõõmsalt duetis üle kvartali tema nokitsemistööde saateks.
Sellest, kuidas sain ühe elu suurima šoki, kui end umbes 12-aastaselt esmakordselt kodus salvestatud kassetilindilt kuulsin, räägin vast üks teine kord. Nagu ka sellest, miks mul lapsepõlves suviti pidevalt põlved lõhki olid ja kuidas ma “tänu” randmemurdudele kahel kevadel kolme kooli pianistide konkursist vabaks sain. Või miks ma 80-pealist koori vaid ühe käega dirigeerisin.
Raamatud olid minu lapsepõlve pelgupaik. Nii mu ema kui ka isa on eesti keele ja kirjanduse inimesed ning meil oli kodus tohutult raamatuid: nii lastekirjandust, maailmaklassikat kui ka suurel hulgal luulet. Kui kodune varamu ammendatud, sain kodutänava otsas asuvast raamatukogust uut lektüüri juurde võtta. Kui ma just sportlikus laadis ringi ei tormanud, lugesin kõike ning kõikjal ja pidevalt, sh tänaval kõndides ning loomulikult ka taskulambiga teki all. Meenutab tänaste noorte nutisõltuvust, eks?
Kui proosa oli mulle nagu pelgupaik, mingi teine maailm, kuhu pageda, siis luule oli justkui tõe ekstrakt. Muidugi olen samuti luuletusi kirjutanud, kes ei oleks, aga loomulikult ei hakka ma neid üldsusele näitama. Või noh, eks vahel imbub üht-teist välja, kui mõni sõber mu tekstile laulu kirjutab või kui lapsel kiirkorras kooliks vaja midagi leida. Ma lihtsalt arvan, et kõik, kes kirjutavad, ei ole veel kirjanikud, nagu kõik, kes pildistavad, pole fotograafid. Isegi kui mõni pilt on juhtumisi avaldatud nt ajakirja Muusika kaanel. Küll aga jagan hea meelega avalikkusega intervjuusid, mida olen teinud erinevate muusikutega. Muusik avaneb muusikule teisiti kui ajakirjanikule, pean nende inimeste mõttemaailma vahendamist omale suureks auks.
Lisaks muidu liikuvale loomule ja pidevale tegutsemisvajadusele on mul ka rahutud käed. Vähemalt olen nii seda sündroomi ise nimetanud. Ma ei talu ootamist või niisama paigal olemist, ikka tikun siis midagi kõrvalist ette võtma või lähevad mõtted lihtsalt oma rada. Nii kipuvad mu koori- ja ansamblinoodid olema täis joonistusi, mis tekivad, kui dirigent tegeleb kellegi teisega – pealtnäha paradoksaalsel kombel aitab käeline kõrvaltegevus mul püsida keskendununa proovile.
Ka tekstiilkäsitöö on mu pikaaegne liitlane. Mu ema oli suurepärane õmbleja, nii et hoolimata majanduslikult nappidest oludest oli mul alati ilusaid riideid. Emal olid kappides mõned peenemad riided ja kangad, mida vanatädi oli Austraaliast saatnud. Mõned neist keerasin juba esimesel elukümnendil kääride ja õmblusmasina abil põhjalikult tuksi, sest kuna ma ei näinud ema neid kunagi kandmas, arvasin, et tal pole neid vaja. Tõsi, hiljem õmblesin nii endale esinemiskostüüme kui ka emale mõne kleidi, muuhulgas sai ta ühel hetkel omale eriti sooja tepitud voodriga helesinise kasuka.
Vanaema jällegi oli omal ajal lõpetanud Nõo kodundus-tööstuskooli ning töötanud Eesti ajal professionaalse tikkijana. Tema õpetas mulle kudumist, ja kuigi lapsena tundus see mulle liiga aeglane kunst, on see läbi elu ikka mu kaaslaseks jäänud.
Pandeemia ajal läksin Räpina Aianduskooli tekstiilkäsitööd õppima, ja ausalt, kui maailm oleks sama vaikselt jätkanud, oleks minust võinud saada käsitööline, ehkki ilmselt üks aeglasemaid ja seetõttu majanduslikult mitte kuigi edukas. Räpina õpetajad on imelised ja mina püüdsin ahmida endasse kõiki nende pakutavaid teadmisi ja kogemusi. Loomulikult ebaõnnestunult, sest kellelgi ei ole võimalik omandada nii lühikese ajaga teiste inimeste elukogemust, aga väga palju targemaks sain küll, olen selle eest sügavalt tänulik! Pealegi on kõik tekstiilialad nii huvitavad, et peaks vist end kloonima, et saada kõigi nendega piisavalt põhjalikult tegelda.
On olnud unetuid öid, kui ma ei suuda hommikut ära oodata, et jätkata Karin Otsuse õpetuste järgi kirivöö kudumist või Lüüli Kiige juhendatud triibukangast edasi teha. Olen õppinud vahvate värviliste seto pitside heegeldamist erakordselt daamilt Ulve Kangrolt, kellelt lisaks erinevale käsitööle ja tekstiilide hoiuga seotule on õppida väga palju muudki. Armusin Merle Randla juhendamisel seto tikandisse nii, et leiutasin uued helkuridisainid, Ülle Sarniti käe all sai kõige muu hulgas aimu loomingulisest lapitööst. Ja ma ei piirdunud vaid Räpinas õpetatavaga, olen ka Inna Raua juhendamisel pastlad teinud ja Julika Roosi õpetusel pisut kedranud. Tekstiilkäsitöös on tohutu loominguline potentsiaal ja midagi selles, et teha seda just nii, nagu tegid meie esivanemad, mõjub mulle erakordselt rahustavalt ja tujutõstvalt.
Praegu on mu lemmikuks kirimustrite kudumine. Ma ei olnud enne Maaja Kalle tunde ühtki kirimustris asja kudunud, ja nüüd olen täiesti sõltuvuses. Tema soe ja nõudlik õpetusviis sobis mulle suurepäraselt, tundsin suurt rõõmu ka kriitikast stiilis “palun tee seda paremini” või “see tuleb sul üles harutada” – just niiviisi mõtlen ka mina. “Käib kah” ei ole piisav, ja iga järgmine peab olema parem.
Esimeses tunnis, kui kudusime üht tavalist ühevärvilist parempidist proovilapikest, kästi rida tagasi kududa, ja seda ma ka tegin. Ühel hetkel tuli Maaja, vaatas tükk aega üle mu õla ning küsis lõpuks üdini hämmastunult: “Mida sa teed?” Mina sama hämmastunult vastu: “Ma arvasin, et koon …” Järgnev naerulagin haaras meid kõiki kaasa, meenutades mulle väga mu armsa vanaema heledat naeru. Selgus, et tagasi kudumine käib pahemalt poolt, mitte lihtsalt paremalt vasakule. Samas, mõlemakäeline kudumine tuleb väga kasuks nt lapilise pinna kudumisel.
Omaette asi on kirimustrite väljamõtlemine. Muidugi saab võtta ka olemasoleva mustri, aga ikkagi tuleb see planeeritava eseme suurusega täpselt sobitada, lisaks veel näiteks pöidlakiiluga kinnaste kudumisel leiutada kiilu ja pöidla suurusele sobiv muster. Ning valida lõngad ja vardad. Ma armastan peenikeste varrastega kududa, see on justkui pixel art kõrgema resolutsiooniga, tulemus jääb eriti kaunis!
Olen palju mõelnud kudumise peale tänapäeva kontekstis. Meil ei ole enam vaja tegelda käsitööga, kõike saab poest osta. Ent villa läbi sõrmede laskmine, lõngakerast mustri moodustamine, keskendumine süsteemile, kahekäeline korduv tegevus – see kõik on just see, mida vaimse tervise ala asjatundjad soovitavad. Eriti rahututel, edule orienteeritud ja tagant sunnitud andekatel noortel oleks kasvõi tunnike nädalas väga kasulik nõnda mediteerida. Elukutselise muusikuna ei taha ma vabal ajal enamasti tegelda muusikaga, ei taha üldse mingeid helisid, tahan teha midagi hoopis muud, omaette, sissepoole. Pealegi näevad muusikud väga harva reaalset, käega katsutavat tulemust. Õigupoolest peaaegu ei näegi, sest kuigi kontserdi eest saadud lilled, konkursidiplom või salvestatud plaat on justkui kombatavad tagajärjed, on nad vaid vastus meie loodule, mitte loodu ise. Ent kudum on füüsiliselt eksisteeriv, nähtav ja puudutatav sinu tegevuse otsene tagajärg. Sinu mõtted sinu käsutuses, vastavalt sinu plaanidele formuleerumas reaalsuseks. Mina näen siin vastust väga paljudele laialt levinud murekohtadele.
Seoses kudumishobiga ja kasuga, mida olen ise sellest tundnud, soovin ajapikku eriti just noorte hulgas populariseerida erinevaid lõngakäsitöid – kudumist, heegeldamist, punumist jms. Tahaks anda neile selle “õnge”, mis aitaks terve elu jooksul lahendada vaimseid pingeid ning lõdvestuda ses kiirustavas ja majanduslikule edule orienteeritud maailmas. Ilma normide ja hinnanguteta, lihtsalt toetavas keskkonnas aidata vormistada idee 2D joonistatud skeemiks ning muuta see siis 3D objektiks. Usun, et see oleks vajalik kõigile noortele, eriti nt muusikakoolide õpilastele – ja miks mitte ka õpetajatele. Ajad on muutunud ja paljudel tänastel täiskasvanutelgi pole olnud sellist vanaema, kes neid ses asjas oleks saanud või osanud juhendada. Kiirmood on järjest populaarsust kaotamas, nii et isetegemisel on ka täiesti mõttekas praktiline külg. Loodan väga, et meie riik saab ühel hetkel aru, et hobiõpetus on oluliselt soodsam kui aastakümnete pikkune vaimse tervise ravi ja selle arvelt ühiskonnas osalemata jäänud elud.
