Võiks arvata, et löökpillimängija Tanel Ruben on Eesti džässis juba kõike näinud ja teinud, oma laia muusikaliste huvide diapasooni on ta demonstreerinud niivõrd erinevates ansamblites nagu Hinkus, Rütmiallikal, Tanel Ruben Quintet jt. Aga võta näpust! Eelmisel aastal täitus Rubenil 50 eluaastat ja juba siis tõi ta juubelikontserdil publiku ette killukese oma kavandatavast sooloprojektist. See mõjus tollal kui värske tuulepuhang ja sama võib öelda plaadi “No Answers” kohta, mis on võtnud siiski tublisti eklektilisema kuju, kui tollal
kontserdil tundus. Üks plaadile jõudnud paladest, “Race” kõlaski jaanuaris EMTA saalis, Ruben kasutas seal palju elektroonikat ja esmakordselt kuulsin teda ka laulmas, kusjuures ootamatult huvitava ja hetkega äratuntava tämbriga. Siis saabus suur vaikuseperiood ja
kontsertidel saidki muusikud esineda vaid üksinda või äärmisel juhul duona, nii et Tanel Rubenil õnnestus paradoksaalsel kombel sama kavaga kevadel isegi Philly Joe’s kontsert anda. Kontakt publikuga oli siis juba mõistagi virtuaalne.
Plaadil “No Answers” kõlav muusika on sündinud suuremalt jaolt arvuti taga. Tänapäeval on võimalik teha muusikat diivanilt lahkumata, elektroonilise pastakaga noote üles-alla liigutades, nagu Tanel Ruben ise on selle protsessi kohta öelnud. Naturaalselt on sisse mängitud loomulikult trummid.
Stiililiselt on plaat raskesti määratletav ja mitmekülgne. Trummarina on Ruben tähtsaks pidanud just taktimõõtude vaheldumist ja endale väljakutsete esitamist. Löökpillisoolode rohkus loomulikult ei lase hetkekski unustada, millist instrumenti helilooja ise mängib. On rohkem või vähem meeldejäävaid palu, nende seast tõuseb esile kindlasti nimilugu “No Answers”, mis on niivõrd kaasahaarava popmeloodiaga, et sobiks miks mitte ka “Eurovisioonile”, aga kindlasti peavooluraadiosse igapäevaseks mängimiseks. Lisaks on sellel sisutihe ja meie reaalsuse suhtes tundlik tekst, mille autoriks – see pole küll eriline üllatus – Tuuli Velling, kes laulu ise ka plaadil koos Tanel Rubeniga esitab. Lisaks Tanel Rubeni loomingule, millest osa on päris värske, kuid mõned lood tuttavad varasematest koosseisudest, on plaadil Rubeni ühe lemmikhelilooja Burt Bacharachi “Raindrops Keep Fallin on my Head”, mis meeldib mulle Rubeni klubilikus versioonis isegi rohkem kui originaal.
