Sügishooaeg jazzielus: võidukäik jätkub

Ütlen kohe ära, et tuleb igav jutt. Ja seda mitte seepärast, et 6000 tähemärgiga niivõrd pulbitseva nähtuse nelja kuud kokku võttes ei jää põgusa ülevaate kõrval kriitiliseks analüüsiks palju ruumi, vaid et põhjust pole vähemaks kui kestvaks hoosiannaks nii tegijate kui korraldajate aadressil. Eestis kestab jazzibuum, tõeline ärkamislaine, mille hiilgavamaks tõendiks on hordide viisi end teostada ihkavaid rõõmsaid, energilisi noori, kes sumisevad rõõmsalt, nii pillidega kui ka ilma, Otsa koolis, Viljandis ja mujal, üha rohkem ka tavamuusikakoolides. Eesti noores jazzis jätkub imeline, plahvatuslik aeg. Esimene kord tajusin seda hüpet kuus-seitse aastat tagasi Otsa koolis improviseerivaid õpilasi kuulates-vaadates. Neil on olnud võimalus võtta õnnelikus eas mingeid asju enesestmõistetavalt, lennult. Neil on olnud õnne, et selleks ajaks olid olemas haritud omamaised õpetajad. Neil on õnne, et on loodud toetav keskkond – asjaliku sisuga, reaalsete õppimisvõimalustega koolid, oskuslikud, samas veel nooruslikud õppejõud, koolide omavaheline edasiviiv konkurents ja kõrgetasemeline kontserdielu. Normiks on saanud enese täiendamine ja edasiõppimine väliskoolides. Selle põlvkonna esimesed viljad on juba kolmekümnendates eluaastates ja altpoolt kasvab aina peale.