Kadri Voorandi ja Mihkel Mälgandi uus album on tunnipikkune ning sisaldab 13 omaloomingulist pala ja üht laenulugu (John Lennoni – Yoko Ono “Imagine”). Albumi ilmumise päeval mulle antud intervjuus ütles Voorand, et on seda plaati salvestanud ja vorminud viis aastat, seljataga tuhanded stuudios veedetud tunnid. Ta rõhutas dialoogiprintsiibi tähtsust lugude loomisel ja esitamisel, samuti oma suurt huvi ja tähelepanu psühholoogia vastu.
Laulud plaadil on vaheldumisi inglise ja eesti keeles ning leiab ka ilma tekstita vokaliise ja vokaalimprovisatsioone. Helikandja on otsast lõpuni intiimne, vaoshoitud tempo ja dünaamikaga. Albumi lumma loob avar ja kajarohke kõlaruum, mille täidavad lauljatari solistipartii ja arvukad peale lauldud saatehääled, hõreda, kristalse tekstuuriga klaver ning Mihkel Mälgandi kontrabassi, mitme basskitarri ning elektroonika tähelepanelik ja delikaatne toetus. Pea kõik laulud räägivad ühel või teisel moel armastusest, tekstiga palade ees või järel on neid täiendavad või sisse juhatavad hääleimprod, mille pealkirjad algavad kolme punktiga. Voorandi hääl on helipildis esiplaanil ja kuulajale lähedal, nii et taotluslik dialoogi efekt tõesti ka toimib. Laulusõnadest saab hästi aru ja tekstikujundid on erinevate vokaalsete võtete ja värvingutega hästi välja toodud. Plaat mõjub tugeva tervikuna ning soovitangi leida üks rahulik tund ja kogu album järjest läbi kuulata.
Kui välja tuua mõni laul, mis muusika, teksti ja esituse koosmõjus eriti muljet avaldab, siis olgu nimetatud suure sisendusjõuga “Please Come Home”, südamlik “Isale”, kus loo avangule lisab värsket värvi rahvalik viiulimäng, ja “Sookail”, mille (tinglikus) refräänis tuksub tuha all tasane bassigruuv.
